Kevadootuses

Tundub, et suvise ürituse korraldamine võtab enda alla enamus õhtuid ja nii ei jäägi suurt aega, et blogida Luckyst ja Emmast.
Emma veedab märtsikuu Haapsalu spas. Seda, kui tore ja mõnus on Emmal Haapsalus, ei pea siinkohal rääkimagi. Lucky tundis aga esimestel nädalatel end väga üksildasena. Igal hommikul jooksis läbi kõik toad ja nurgatagused, et leida üles Emma. Üsna tihti istus ta kurvalt keset tuba ning ei osanud midagi tarka peale hakata. Nüüd on jäänud vaid nädal, mil sõber linna tagasi tuuakse.

Vahepeal on Lucky saanud kaheksakuuseks ja Amadeusi-soengust sai korralik inglise kokkerspanjeli lõikus. Samuti registreerisin Lucky kahele suvisele näitusele.
Agilitytrennid on nädala tippsündmused. Kui Lucky avastab autost väljudes, et ta on toodud Tuhalasse, siis järgneb selline kilkamine ja ümber enese telje tiirutamine. Mida me trennis teeme, saab näha videolt:

 

Nädalavahetuseti sõidame ikka kuhug linnast välja kevadet otsima. Sel nädalavahetusel võtsime taas suuna Meremõisa randa. Kui eelmine kord sai Emma jääkülmas veel ujuda, siis nüüd oli rand täiesti jääs ja tumesinine merd nägi taamal. Kuna Lucky pole veel ujuma õppinud, siis tegime jääl kuivatrenni ja Heiki andis talle teooriatundi sellest,kuidas "koera"ujuda. Kuidas teoreetiline ujumistrenn jääl välja nägi, saab näha  videost

Jääme kevadet ootama!

Meremõisa ja Hane tänava rahvas

Laupäeva päikseline hommik. Suund Vääna poole. Aga sel korral ei läinud me Vääna randa nagu tavaliselt vaid sõitsime edasi Meremõisa RMK alale. Loomulikult suutsin ma õigest teeotsast mööda kihutada ja leidsin end peagi Laulasmaal. Ots ringi ja suund tagasi Tallinna poole ning siis juba leidsin ka tee randa. Olgu kohe öeldud, et jalutuskäiku lõpetades suutsin ma ära kaotada ka enda isikliku auto, mille kenasti ja turvaliselt parkisin ühe lõkkeplatsi äärde :) Õnneks, leidsin auto siiski peale mõningast otsimist üles. Olin ta lihtsalt parkinud natukene teise kohta, kui arvasin :) Linnukoertest auto otsingutel suurt abi polnud. :)

Koerad tuuseldasid rannas ringi ja tundsid mõnu uutest lõhnadest (s.h mereadru). Tavaliselt läheb Emma vette vaid nii, et küüned on veega kaetud. Lucky hoiab veega suuremat distantsi. Sel korral oli kõik teisiti. Emma otsustas, et oleks õige aeg avada suplushooaeg ning hüppas jääkamaka pealt kõhuli merre. Ta ise tundis end meres sulistades hiilgama hästi. Ainult meie Luckyga tegime rannas kõik, et Emmat merest välja saada. Mina meelitasin maiusega ja Luck jooksis ranna jääribal ja -eenditel klähvides.

Rohkem pilte Meremõisa jalutuskäigust

Oleme sattunud elama väga vahvate elanikega ühte majja. On neid elanikke, kes "no-nii-muuseas-jalutan-teie-akendest-mööda- ja-oh-imet,-on-võimalus-näha-koeri". Siis on üks neljanda korruse perekond (täpsemalt ema koos 3.klassis käiva väga laheda jutuga tütrega), kes pühapäeviti küsivad, mis päeval nad saavad koopereeruda koerte pikemale jalutuskäigule minekul. Ja kui ma olen ladunud ette oma nädalaplaani, siis valivad nad endale sobiliku päeva ja selle saabumisel koputavad nad viisakalt täpselt kokkulepitud kellaajal uksele, et kas nad ikka tohiksid meiega jalutama tulla. Sel reedel jätsid nad isegi ära oma suvekodusse sõitmise või täpsemalt lükkasid sõidu edasi, selletõttu, et nad soovisid meiega jalutama tulla.
Siis elab meil majas perekondi väikeste lastega, kellele siis nende emad-isad tahavad kutsusid näidata.
Selline mõnus ühtehoidev elanikkond, kel ei ole selle vastu midagi, kui koerad oma märgade ninadega välisuksele niiskeid plekke teevad. :)

Pilte meilt ja mujalt

Mõtlesin, et vahelduseks postitan blogisse mõned pildid, mis on kogunenud siin lähinädalate jooksul telefoni fotoalbumsse. 

Esmalt Vääna pildid. Emma arvas, et kaua seda kevad-suve ikka oodata ja aeg oleks üks suplus teha. Esmalt üritas ta "rannalt" taga ajada jääkuubikuid.

Siis tuli muidugi seda kõike õpetada Luckyle. Õnneks ei leidnud Lucky, et külmas vees solberdamini just eriti tore oleks.

Nii me siis vaatasin eemalt.

 

Tartu maratoni nädalavahetus. Kuigi alguses arvati meid suusamäärde-, rajaabi-,toidu ja energiapeatuste meeskonda, siis nädal enne maratoni otsustasime siiski koju jääda ja kogu seda suusafestivali telekast jälgida.

Lucky üritas suuskade määrdeprotsessis abiks olla, aga sealt kupatati ta koheselt minema. Selleks, et kindel olla, et ta maratonile kaasa võetakse, puges spordikotti. Aga ka seal ei olnud pikka pidu. Nii nad siis Emmaga kott-toolis istusid- tukkusid seni kuni kõik oli maratoniks valmis.

 Kuna maratonistid lahkusid poolest ööst, siis  kojujääjatel oli uni silmas veel pool päeva.

 Ärkveloleku ajal pidasid Emma ja Lucky vaheldumisi ja korraga vahti, kas juba hakatakse sealt maratonilt tagasi ka tulema :)

 

Vahepeal oli vaja jalga sirutada, telekast ülekannet vaadata, rõdus tuustida ja siis taas ootama. 

Seitsmekuune spanjel

Lucky kutsikaelu on ikka lill ja puhas rõõm.Vähemalt tema käitumisest ei järelda küll miskit, mis talle muret valmistaks. Hommikul ärgatakse koos Emmaga õnnelik nägu peas ja sabalitus kestab õhtuni, mil taas magama minnakse. Õnnetunnet ei vähenda ka see, kui mõni neljajalgne talle pahasti ütleb. Erilise kiirusega hakatakse tiire ümber enese telje tegema kahel korral: kui on näha, et köögist hakkab tulema söögikaus või kui kõhukott maiusega pannakse kõhule ja minnakse välja trikke tegema või trenni.

Lucky sai 10. veebruaril seitsmekuuseks ja tema käitumises ja olekus on jätkuvalt tunda kutsikalikku spanjelit. Uudishimu ja mänguiha on mõnikord niivõrd suured, et muu maailm kaob sootuks.
Eelmise nädala tipphetk oli talvise maakodu külastus. Arusepal käis Lucky täiesti esimest korda. Koos Emmaga tehti tiir valdustele peale ning Emma andis kõvahäälega teada, et neljajalgsed valduste haldajad on kohal.

Iganädalane beebiagility trenn läheb meil vahvasti. Päris põnev on alustada täiesti nullist ja proovida asju õpetada teisiti, kui seda kunagi sai Emmaga tehtud. Nii me siis teisipäeviti tiku- ja takutame, jookseme läbi beebitunneli ja hüppame beebitõket. Kolmandas trennis tutvusime ka "koliseva" kiigega, mis muidugi Luckys õudu ei tekitanud. Kodutööks jäi meil välja otsida Emma kunagine euroalus ja "puu"-vidin. Isalt sain teada, et Emma euroalus olla läinud eelmisel kevadel ema peedipeenra tarbeks ja seega tuleb Lucky jaoks teha uus. "Puu"-vidin on meil õnneks olemas ja saame kodutöödega alustada.

See, mis on lubatud Haapsalus, ei ole lubatud Tallinnas.
Seda teavad õnneks nii Emma kui ka Lucky :)

Esimene agility koolipäev

Esimeseks mõtestatud agility pooltunniks tuleb valmistuda ikka hoolikalt. No ikka sama pühendatult kui minek esimesse klassi. Kroonika huvides panen ka kuupäeva kirja - Lucky täitsa esimene agility-moodi trenn (vähemalt üks agilityelement oli trenni täiesti olemas) toimus täna, 3. veebruaril.

Lucky arvas, et enne trenni tuleks omandada ka teoreetilisi teamisi. Selleks, et need kiiremini omanduksid, tegi ta lõunauinaku nii, et mitte raamat ei olnu pea all vaid hoopis tagumentuse all. Kui palju häid mõtteid see ekperiment endaga kaasa tõi, eks seda näitab aeg.



Teine oluline tegevus, enne suurt päeva, oli muidugi vanniskäik. Vanni, vee, shampooni ja Emma vastu, kes aeg-ajalt üle vanniserva vaatab, ei ole Luckyl absoluutselt mitte midagi. Vannis väheneb tema läbimõõt silmnähtavalt. Vannist väljudes saab Luckyst taas puhvis afghaanihurt hiiglasliku rokitukaga.

Niikaua kuni mina endale trenniriideid kapist otsin, kotti kokku panen, suudab Lucky revideerida kogu kapi. Üheks suurimaks lemmikuks, lisaks sokkidele, on vööd ja muidugi on tore tõmmata põrandale ka lipse. Põnevust pakuvad ka erinevad käe-, selja-ja spordikotid. 

Igatahes on Lucky nüüd agilitypisikuga nakatatud. Põnev on alustada uue koeraga agility ABC-st ja avastada, et endalgi on taas väga palju õppida.

Näitusetrenn sai meil jaanuarikuuga läbi. Enne näitusekarusellile hüppamist võtame korraks veel aja maha, harjutame kodus ja siis kevade saabumisega võib meid juba ka näitusteringides näha.

Kui Amadeusist kasvab pugeja

Nädalapäevad tagasi sai Luckyst spanjelilaadne poiss. No, päris spanjelimõõtu veel ei ole, aga on juba aimata, et tegemist võiks olla 6kuuse inglise kokkerspanjeliga. Postikana poega, Amadeusi, (soovitan vaadata ERR pealt meeldetuletuseks Leopoldi seda osa, kus Amadeus koorub munast. Vanasti ikka tehti häid saateid.) meenutav Lucky on üha enam kadumas. Tõuke totaalseks muutuseks andis Inga, kes ühel päeval pügamisvahenditega meile külla tuli ja kaks ja pool tundi Luckyt stiliseeris. Nüüd näeb Lucky välja mitte enam uhke peatutiga Amadeus vaid pigem...väike pugejanäoga krevett - väikese pea ja veel titekarvast puhvis kehaga :) Aga olgem ausad, ka kehal hakkab juba ilmnema seda õiget karvkatet. Pugejaks kutsub Luckyt Heiki. Tegelikult on selle ilme nimi: kommikarbi spanjelinägu.

Tuleviku mõttes, jätan siia postitusse ka pilte kuuekuusest spanjelipoisist.

Kui ma vaatan Emmat ja Lucky koos toas või õues asjatamas, siis mul vägisi meenub mälupilt ajast, mil mind koos minust noorema onutütrega maale vanaema juurda saadeti ning kõikjale, kuhu mina läksin, tuli ka onutütar ning kõike, mida mina tegin, tegi ka tema. Mäletan, et see olukord mulle kohe üldse ei meeldinud. Emma ja Luckyga on sama. Mõnikord Emma vaatab mulle sellise näoga otsa, et palun ütle Luckyle, et ta ei teeks kõike seda, mida mina teen. Ütle talle, et ta ei istuks minu kõrval, kui mina istun ja ta ei pea ju nuusutama sama rohulible, mis minagi - siin õues on ju tuhandeid teisi rohututte, mida ta võiks nuusutada. Emma puhul on tore muidugi see, et ta on kasvatanud endale rahulikuks-jäämise-närvi, mis ei lase tal seda kõike ise otse Luckyle välja öelda. Niisiis käibki kommunikatsioon läbi minu. Takjas-Luckyst on ka pilt, kus nad Emmaga Väänas kivi otsa ronisid. Emmal kivile hüpata polnud probleeme. Lucky aga säutsus kivi all ja üritas hirmsasti kivile pääseda. Nii nad mul seal Väänas siis rannavalvet korraldasid.

Kolmandas ehk eelviimases näitusetrennis oli meil taas väga lõbus ja tore. Minu eesmärk oli saada kolmandaks trenniks niikaugele, et ma ei pea enam maiusega tema nina ees vehkima, et ta korralikult seisaks, vaid saaksin vabalt toetada teda lõua alt ja seisma saada nii nagu peab. Kui väga aus olla, siis hakkasin seda temaga harjutama kaks päeva enne trenni. Õnneks klikib Lucky üsna ruttu ära, mis temalt soovitakse. Vähemalt nii on see praegu. Näitusetrennis õpitava ajastamisega meil probleeme ei ole. Samuti laseb Lucky end katsuda laual ja ka hammaste kontrolliajal ei näita ta hambaid kohtuniku peale vaid laseb neid kenasti loendada :)

Emma viimasest näitusest ja agilityvõistlusest on ulmeliselt palju aega möödas ja tuleb tunnistada, et sõrmed juba sügelevad soovist täita mõne võistluse/näituse registreerimislehte. Tahaks juba taas tunda seda mõnusat kõhuliblikate tunnet enne võistlust või näitust. Olukorda ei leevenda ka teadmine, et kõik ju ümberringi käivad- kes siis näitusel, kes agilityvõistlusel. Kuigi näitusetrennis tehakse kõik, et oleks üsna reaalne näituseolukord, siis ikkagi tahaks juba tagasi melusse, kus sind ümbritsevad inimesed, kes on samuti nakatunud agility või näitusepisikusse.
Hetkel proovin olla kahejalaga maapeal ja kuulata soovitusi minust targematelt kaaskodanikelt :) Kõik omal ajal.


Päev- päevalt muutub Lucky ka kiiremaks ja osavamaks. Nädala alguses õpetasin talle käsklust "ümber"- teeme siis seda ümber noore sirelipuu. Tänaseks oleme saavutanud selle, et mina võin juba olla kolme sammu kaugusel puust ja Luck tormab käskluse peale ümber puu. Ise on ta muidugi suures vaimustuses, et ta seda teha oskab. Mina muidugi ka. Ka kiirendused on läinud kiiremaks ja harva juhtub seda, et Emmale järgi ei jõuta ja nutt kurku tuleb. Lucky agilitytrenni seeme on Ingale pähe istutatud (või no, seda polnud vaja istutadagi. See oli ju teada, et see koer agilitytrenni läheb) ja nüüd ootame vaid aega, mil meid Tuhalasse päris trenni kutsutakse :)

It´s showtime!

Kui ma Lucky endale sain, siis oli üsna selge, et sellist pisikest elektrod-spanjelit ei oska ma küll iseseisvalt näitusekoeraks õpetada. Kuigi võiks ju mõelda, et Emmaga on ju näitusel käidud küll ning Emmaga on ka käidud näitusekoolitusel. Aga on ikka vahe küll, kas õpetada jooksmist ja seistmist peaaegu täiskasvanud koerale või alles päntajalale. Samuti tahtsin ma välistada olukorda, kus Lucky saab näitusel halva kogemuse võrra rikkamaks. Nagu nii meie Eesti sisenäitused on koeri, omanikke, puure ja reklaampindu nii puupüsti täist, et vaestel koertel pole keeramisruumigi. Seega, panime end kohe aegsasti Inga Siili näitusekoolitusele kirja. See on hea võimalus näidata koerale, et see on üks väga tore asi, millega tegeleda:

• Iga pisemagi õige käitumise eest saab kutsikale maiuse suhu toppida. 
• Koeral on ümberringi suured ja väikesed, närvilised ja mitte nii väga närvilised koerad, kes näitusemelu tekitavad.
• Saab koera ja enda käitumist parandada ja parandada ja parandada ja ...
• Saab koera meeleolu tõsta mängides ja taevanikiites
• Saab läbi harjutada kõik näitusel kohustuslikud elemendid
• Tekitatakse näitusega samalaadne pingeline õhkkond, kus tulebki endast (nii koeral kui ka omanikul) 100% anda
• Saab kohest tagasisidet, millele tuleb tähelepanu pöörata või mis on hästi. 
• Neid bulleteid tuleks siia veelgi. 

Lucky esimene näitusetrenn, 8. jaanuar
Lucky on viis kuud vana ja üks nooremaid oma grupis. Lisaks meile on trenni tulnud: neli chiuaut, kaks labrador retriiverit, üks prantsuse buldog, üks "midimõõtu" snautser (ma vabandan, kui tõuga mööda panen) ja üks hõbehall hiidsuur dogi. Ühesõnaga äärmusest äärmuseni. Aga mitmekesisus rikastab.
Ma meelega ei hakanud enne trenne Luckyle jooksmist või seismist õpetama. Ainuke, mida ta enam-vähem oskas, oli laual seismine- sest seda on vaja selleks, et saaksin teda kammida, küüsilõigata ja hambaid vaadata. Nii me siis valge lehena trenni läksimegi. Teades, milline tuuseldis on Lucky agilityhallis, siis arvasin, et ega ta seal trenniski rahulikum ei ole. Aga eksisin. Lucky ei ilmutanud ei teiste koerte ega inimeste suhtes mingitki kartlikkust ning ringituuseldamise asemel istus Lucky mul kõrval jälgides täpselt, mis toimub. Lucky võttis juba esimeses tunnis äärmiselt püüdliku ilme andes mõista, et nüüd ta on tulnud päris trenni, Emmat kõrval ei ole ja ta on suur poiss. Kuigi meie esimene trenn oli selline asjaga tutvumistrenn, jäin ma Luckyga väga rahule. Võttes arvesse, et ma ei olnud temaga ju üldse trenni teinud, siis jooksmine ja maas seismine, ühe viie kuuse asjast-mitte-midagi-teadva kutsika kohta, oli minu arvates täitsa hea. Juba see mõistmine, et nüüd tuleb käituda teistmoodi, on ju samm edasi. Laual lasi Lucky end kenasti katsuda ja lubas vaadata hambaid. Igati pronx poiss esimese tunni kohta.
Järgmiseks tunniks jäi harjutada (kui leidub koht, kus ei ole libe) liikumist ja maas seismist.

Lucky teine näitusetrenn, 15 jaanuar.
Kodutöö tehtud ehk harjutatud (oleks võinud muidugi rohkem harjutada!)nii jooksmist kui ka seismist maas, suundusime Luckyga Laki tänavale teisele näitusekoolitusele. Endalegi rõõmuks on Lucky nädalaga arenenud märkimisväärselt. Seda, et nädalane areng on olnud hüppeline, mainis ära ka Inga. Lucky tõesti jooksis ilusti ja ta ei tüdinenud ära sellest korrektselt ringi jooksmisest. Viimast pidime ikka päris palju kordi tegema- ikka individuaalselt ja koos teiste koertega ja siis individuaalselt. Samuti meeldis mulle Lucky püsivus seismisel (hoolimata kõikidest nendest koertest, kes meil ümber olid) ning meie ajastatus oli väga hea (selle eest saime Ingalt kiita :) No ikka tore ju, kui midagi hästi välja tuleb :)).
Hetkel ma Luckyt lõua alt ei toeta - see jäi meil järgmiseks korraks kodutööks.
Igatahes oli taas väga lahe ja tore trenn, mis meeldis nii mulle kui ka Luckyle. Muidugi parim nali tuli trenni lõpus, kui üks chiuaua omanik küsis minult, et mis tõug teil ikkagi on. Inga küll kutsub ringi jooksma tõu järgi, kutsudes Luckyt lihtsalt spanjeliks. Ma siis ütlesin, et no müüdi inglise kokkerspanjeli pähe ja  paber kannatab ka kõike, aga praegu näeb koer tõesti välja nagu afghanistani hurt (küljelt vaadates) või tagant vaates chow chow :) Aga küll ta areneb inglise kokkeriks :) Vähemalt oli Lucky selle chiauau omaniku meelest väga armas kommikarbikoer :)