We are back!

Fotod: K. Press

Viimase blogipostituse tegin siia eelmise aasta peaaegu viimasel päeval. Ma ei hakka heietama teemadel: A) kui kiiresti ikka aeg lendab B) tosin põhjust, miks ma vahepeal ei ole sõnakestki blogisse kirjutanud C) mida kõike mu koerad ja mina oleme teinud või tegemata jätnud. Pigem kaardistan praeguse hetke ning panen tuleviku tegemised tihedamini blogisse kirja.

On 2015 detsembri algus ja ...:

• meid on nüüd rohkem. Augustis liitus meie meeskonnaga väike Ida. Hetkel ta veel väga palju teha ei oska, aga küll ta õpib. Näiteks tänaseks hetkeks on ta selgeks saanud, et mitte kõik tema lähikondlased ei tee pluti-pluti ega haara sülle, vaid osadel on ka väga karvased jalad; keel, mis pidevalt tungib kõrvadesse ja kaela voltide vahele ning kõrvad, millega üle näo laperdatakse. Ning kui see "karvane" liigub vääääga aaaa-ee-gl-aaaa-seeee-lt, siis Ida on võimeline selle tegelase trajektoorida ka jälgima.
• G4S turvab.  See, et Lucky on võtnud Ida enda kaitsva tiiva alla ja turvab teda 24/7, on muidugi ühest küljest väga tore ja armas vaatepilt. Samas tekitab see ka mõningasi mõttekohti. Pidevalt last kanseldav koer on väsinud ja väsinud koeraga midagi asjalikku teha pole just kõige mõistlikkum. Ja kui koera tähelepanu on ainult lapsel ja mina olen nö kõrvaldane, siis võiks ka midagi tarka ettevõtta. Ühesõnaga, augustisti kuni tänaseni olen ma üritanud G4S-i töökoormust vähendada ning tõsta motivatsiooni koos midagi lahedat teha.
• pensionär.  Emma on nüüd ametlikult pensionil ehk suurema osa ajast veedab ta mul vanemate juures Haapsalus või maal. Ja ma usun, et tal on seal hea, vaikne, rahulik olla. 
• tagasi võistlustel. Võistluspaus kestis meil oma seitse kuud. Enne pausi jõudsime Luckyga A2-e. Seitse kuud on piisavalt pikk aeg, et kõik võistlustega seonduv ära unustada. Ütlen ausalt, et ma pole teab kui kaua tundnud võistluseelset ärevust. Nüüd detsembris võistlusele minnes hakkasin pabistama juba eelmisel päeval ja genereerisin mõtteid sellest, mis kõik võistlusel juhtub :) 
• füüsiline vorm. Pole hekel kiita. Kaalunumber näitab küll kenasti  sama numbrit, mis aasta eest, aga võhma on kuidagi vähe ning painduvus või moodsalt öelda "fleksibiilsus" võiks olla parem. Aga ehk toob viimasele lahenduse Ida kaks korda nädalas toimuv beebifitness, kus ka emad saavad sellise trenni, et nii mõnigi kord sillerdab higi laubal. Võhma saan hetkel vaid kiirkõnnis kärutades, sest jätkuvalt ei ole jooks või ujumine minu lemmikalad.
• Aeg. Tööl käies tundus, et kui koduseks jään, siis lõpuks on mul aega ja jõuan kõike, mida töö kõrvalt ei jõua. Häh, milline sinine unistus. Täiesti uskumatu, kuidas päev lipsab käest. Lipsab käest ka siis, kui tõused hommikul kell 8 ega lesi poole lõunani voodis. Ja hoolimata sellest, et terved päevad oleme olnud väga asjalikud, siis õhtul meenub ikka paar asja, mida oleks tahtnud veel teha ning mis paratamatult jäävad järgmiseks päevaks. Samas ajaplaneerimises olen ma hetkel parem kui kunagi varem - mida kõike jõuab 30 minutiga ära teha. :)

Kuna beebi ja koerte ning koerte ja beebi kooselu niivõrd põnev, siis kardan, et järgnevad postitused ei tule mitte ainult koerteteemalised.  Aga elame näeme!