Ooo, häbi mulle, kes ma ei ole blogisse ühtegi sissekannet teinud. Sel korral ma isegi ei hakka vabandame, et tegemist on olnud liigagi palju. Hommikustest ja õhtustest slaalomitrennidest tuleb eraldi blogipostitus. See postitus on 100% pühendatud Leedu näitusele.
Alustame siis algusest.
Leedu...brr...jõhkralt kaugel asuv Baltiriik. Saatsin oma sõpradele-sugulastele e-kirja sõnumiga, et kas on keegi, kes sooviks sõita (tõenäoliselt vihmases/lörtsises) novembrikuus minu ja Luckyga Leetu, Kaunasesse? Null vastust. Ei imesta. Ükski normaalne inimene ei istu novembris vabatahtlikult autosse ega sõida nädalavahetusega 1000km maha. Pigem istuks kamina ees ja rüüpaks väikest glögikest. Aga meie olime näitusel kirjas. Õnneks leidub ema, kes hoolimata kõigest on valmis meiega kaasa tulema ja support teamina meid toetama. Uhh, kui tänulik ma emale selle eest olen.
Heiki jäi sel korral Emmaga Maarjamaad valvama.
Meie väljasõit oli planeeritud reedeks. Esmaspäeval vahetati autorehvid ja kolmapäeval käis auto hoolduses. Meie tõld oli reisiks valmis. Sõit Lätti kulges tavapäratult: piirilt võeti meid maha (nagu tavaliselt) ja küsiti, mida me elust-olust arvame. Keset lõunavabariiki avastasin, et olin Lucky pannud transaboksi nii, et kaelas ei olnud ei kaelrihma ja ka tavajalutusrihm oli jäänud Eestisse. Bauska linnast sai Luck-poiss endale uued rihmad. Sõit jätkus Leedus ja Kaunasesse jõudsime juba pilkasesse pimeduses ja muidugi suutis Tom-Tom maha magada Kaunase centrumisse pöörava teeotsa ja nii me kimasime kiirteel Warssavi suunas. Õnneks vaid 15 km ja peale väikest seiklust Kaunase kesklinnas, leidsime üles ka oma 3* hotelli, mis oli kõike muud, kui kolm tärni.
Laupäeval sisenesime näituseringi ainukese non-leedukana ja 9 inglise kokkeri seas. Olgu veel öeldud, et algselt pidi meil olema Venemaa kohtunik. Nädal enne näitust muudeti kohtunik ära ja meid hindas leedu kohtunik K. Butrimova. Lucky esines hästi, seisis kui brilljant ning siis saadeti meid ringi äärde. Ei mingit selgitust, ei mingit hinnet...seisa ringi ääres! Ühel hetkel edastatakse kehamärkidega info, et nüüd tuleb taas ringi minna. Mõtlen, et ehk nüüd on PI valik, kuid minuga ringi tulevad ka emased ja kõikide klasside esindajad. Üks leedukas üritab oma spanjeli Lucky saba juurde seisma panna. Näen tema kavatsuse läbi ja panen meelega Lucky kaugemale seisma. Jookseme, seisame, jookseme...ja siis pudrutab kohtunik midagi kohalikus keeles, mille peale mina vaid küsivalt otsa vaatan. Proua Butrimova mõistab, et mina teda ei mõista ja ütleb väga kandilises inglise keeles: " juu ar junior vinnner. ju häve to kõu junior best in shõu". No tore, et mul tuleb minna bestile, aga kas ma sain ka vajaliku serti, et kinnitada Leedu juunior tsempioni tiitel või???
Torman ringi ääres oleva laua juurde, kus saan kolm paberit: JN tähisega paber, Diploma ja kirjeldusleht, mis on puhtalt leedukeelne. Küsin, kas JN tähendab J CAC. Ringitöötaja ütleb midagi inglise keeles, millest võin lugeda välja vaid seda, et bestile tuleb minna. Annan Lucky ema hoida, kehitan õlgu teadmata, kas JCAC käes ja lähen näituse toimkonna laua juurde ja küsin oma küsimuse ü-li-aeg-la-ses in-gli-se kee-les. Nemad pistavad mulle pihku mingi jubeda hõbedase roseti, millel kirjas vaid klubi nimi ja siis saan veel karbis "plönni", mis meenutab mulle isa purjetamisaegset medalit ja mis tekitab minus jätkuvalt õudus võdinaid. "Auhinnad" ulatatakse üle sõnadega: juu häve to kõu junior bis. Üritan veel kord sõnastada oma küsimuse, aga tundub, et vastust ma ei saa. Heakene küll, kõmbin nõutult oma roseti ja "plönniga" ema ja Lucky juurde tagasi .Vaatan ehk on FB-s keegi, kes oskab nõu anda. Saan Maarjalt kinnituse, et JN tähendab JCAC ning seega on Leedu ja ühtlasi ka Balti alistatud. Huh, milline kergendus. Üritan veel ühelt leedu kokkeri kenneli omanikult saada tõlget kirjelduslehel kirjutatu kohta, aga tulemus on suht nullilähedane, sest keelebarjäär on suur.
Pakime asjad kokku, hoolimata sellest, et korduvalt on öeldud, et ju häv to ko junior bis. Sõidame emaga Statoili kakaod ja kohvi võtma. Inga saadab sõnumi, et tuleb ikka BISle minna. Ehmun...äkki tõesti võtavad tiitlid ära, kui BIS-le ei ilmu. Krt, neid leedukaid teab. Pöörame autol otsa ringi ja tagasi näituseplatsile. BIS venib ja venib. Terve trobikond junnusid läheb ringi. Meid valitakse edasi...ja siis veel edasi ja siis üllatus...veel kord edasi - saame parima 15-20 hulka. Vägev, me pole kunagi nii kaugele jõudnud. Lucky teeb head tööd. Lippab hoolimata pikast ja väsitavast päevast.
Sel hetkel valdab mind rahu...Lucky on supper! Meil on käes Leedu junnu ja ühtlasi saame kinnitada Balti junnutiitli. Aasta eesmärk kolmekordselt ületatud!
Pühapäeval asume tagasiteele. Tagasitee tundub lühem ja Leedu ei tundugi enam nii jõhkralt kaugel asuva maana.
Nüüd saame keskenduda taas agilityle. Mitte et me seda enne ei teinud :) Luban, et järgmine postitus tuleb puhtalt agilityslaalomi-teemaline :)
