Kui Amadeusist kasvab pugeja

Nädalapäevad tagasi sai Luckyst spanjelilaadne poiss. No, päris spanjelimõõtu veel ei ole, aga on juba aimata, et tegemist võiks olla 6kuuse inglise kokkerspanjeliga. Postikana poega, Amadeusi, (soovitan vaadata ERR pealt meeldetuletuseks Leopoldi seda osa, kus Amadeus koorub munast. Vanasti ikka tehti häid saateid.) meenutav Lucky on üha enam kadumas. Tõuke totaalseks muutuseks andis Inga, kes ühel päeval pügamisvahenditega meile külla tuli ja kaks ja pool tundi Luckyt stiliseeris. Nüüd näeb Lucky välja mitte enam uhke peatutiga Amadeus vaid pigem...väike pugejanäoga krevett - väikese pea ja veel titekarvast puhvis kehaga :) Aga olgem ausad, ka kehal hakkab juba ilmnema seda õiget karvkatet. Pugejaks kutsub Luckyt Heiki. Tegelikult on selle ilme nimi: kommikarbi spanjelinägu.

Tuleviku mõttes, jätan siia postitusse ka pilte kuuekuusest spanjelipoisist.

Kui ma vaatan Emmat ja Lucky koos toas või õues asjatamas, siis mul vägisi meenub mälupilt ajast, mil mind koos minust noorema onutütrega maale vanaema juurda saadeti ning kõikjale, kuhu mina läksin, tuli ka onutütar ning kõike, mida mina tegin, tegi ka tema. Mäletan, et see olukord mulle kohe üldse ei meeldinud. Emma ja Luckyga on sama. Mõnikord Emma vaatab mulle sellise näoga otsa, et palun ütle Luckyle, et ta ei teeks kõike seda, mida mina teen. Ütle talle, et ta ei istuks minu kõrval, kui mina istun ja ta ei pea ju nuusutama sama rohulible, mis minagi - siin õues on ju tuhandeid teisi rohututte, mida ta võiks nuusutada. Emma puhul on tore muidugi see, et ta on kasvatanud endale rahulikuks-jäämise-närvi, mis ei lase tal seda kõike ise otse Luckyle välja öelda. Niisiis käibki kommunikatsioon läbi minu. Takjas-Luckyst on ka pilt, kus nad Emmaga Väänas kivi otsa ronisid. Emmal kivile hüpata polnud probleeme. Lucky aga säutsus kivi all ja üritas hirmsasti kivile pääseda. Nii nad mul seal Väänas siis rannavalvet korraldasid.

Kolmandas ehk eelviimases näitusetrennis oli meil taas väga lõbus ja tore. Minu eesmärk oli saada kolmandaks trenniks niikaugele, et ma ei pea enam maiusega tema nina ees vehkima, et ta korralikult seisaks, vaid saaksin vabalt toetada teda lõua alt ja seisma saada nii nagu peab. Kui väga aus olla, siis hakkasin seda temaga harjutama kaks päeva enne trenni. Õnneks klikib Lucky üsna ruttu ära, mis temalt soovitakse. Vähemalt nii on see praegu. Näitusetrennis õpitava ajastamisega meil probleeme ei ole. Samuti laseb Lucky end katsuda laual ja ka hammaste kontrolliajal ei näita ta hambaid kohtuniku peale vaid laseb neid kenasti loendada :)

Emma viimasest näitusest ja agilityvõistlusest on ulmeliselt palju aega möödas ja tuleb tunnistada, et sõrmed juba sügelevad soovist täita mõne võistluse/näituse registreerimislehte. Tahaks juba taas tunda seda mõnusat kõhuliblikate tunnet enne võistlust või näitust. Olukorda ei leevenda ka teadmine, et kõik ju ümberringi käivad- kes siis näitusel, kes agilityvõistlusel. Kuigi näitusetrennis tehakse kõik, et oleks üsna reaalne näituseolukord, siis ikkagi tahaks juba tagasi melusse, kus sind ümbritsevad inimesed, kes on samuti nakatunud agility või näitusepisikusse.
Hetkel proovin olla kahejalaga maapeal ja kuulata soovitusi minust targematelt kaaskodanikelt :) Kõik omal ajal.


Päev- päevalt muutub Lucky ka kiiremaks ja osavamaks. Nädala alguses õpetasin talle käsklust "ümber"- teeme siis seda ümber noore sirelipuu. Tänaseks oleme saavutanud selle, et mina võin juba olla kolme sammu kaugusel puust ja Luck tormab käskluse peale ümber puu. Ise on ta muidugi suures vaimustuses, et ta seda teha oskab. Mina muidugi ka. Ka kiirendused on läinud kiiremaks ja harva juhtub seda, et Emmale järgi ei jõuta ja nutt kurku tuleb. Lucky agilitytrenni seeme on Ingale pähe istutatud (või no, seda polnud vaja istutadagi. See oli ju teada, et see koer agilitytrenni läheb) ja nüüd ootame vaid aega, mil meid Tuhalasse päris trenni kutsutakse :)