Kui Läände ei jõua

Tihti juhtub nii, et nädalavahetuse tegevused ei võimalda meil ette võtta 100 kilomeetrilist matka Läände. Siis tuleb mere- ja külmade tuulte igatsus asendada jalutuskäikudega Väänas ning vanematega on võimalik samal ajal suhelda telefoni teel. Nii me siis olemegi iga laupäeva hommik nagu viis kopikat Väänas platsis. Ma küll laupäeva hommikul alati mõtlen, et võiks sel korral autonina kuhugi mujale keerata. Aga teades, et iga metsaalune on talisportlasi täis, kes kõik valmistuvad Tartu maratoniks (vähemalt mulle tundub arvestades suusatajate kiirust ja kordi, mil nad meist mööduvad), siis tahaks ikka mõnd rahulikumat kohta, kus koerad (ja ka mina) saaksid stressivabamalt tunda. Ja Vääna, kui sinna õigel ajal minna, on täpselt see õige koht.

Kui laupäevahommiku  kiired pissi- ja söögiringid on tehtud ja mina olen end seadnud hommikusöögile, siis Emma ja Lucky juba valmistuvad Väänasse minekuks.  Neid võib leida kas köögiakna juurest või esikust. Kannatlikult veel ootavad ära, mil ma tee valmis keedan ja termosesse valan ning head-paremat endale ja koertele kotti pistan. Siis saavad koerad autosse boksidesse hüpata ja saame sõitma hakata.




Vääna rannas saavad nad teha just täpselt seda, mida soovivad ning aeg-ajalt treenin nende selektiivset kuulmis-nägemismeelt "siia"-käsklusega. Emma jälgib tähelepanelikult mind, minu käe liikumist maiustustetaskusse ning Lucky jälgib Emma käitumist ja minu verbaalseid ponnistusi. Mul on hea meel, et Emma, kellele absoluutselt ei meeldinud see, et keegi temast mööda jooksis, on muutunud Lucky kõrval rõõmsameelsemaks, mänguhimulisemaks ning tolereerib seda, kui Lucky temast mööda tuhiseb, jookseb kogemata kõhtu, hüppab liivaluitelt alla Emmale pähe ja teeb seda kõike kutsikaliku lillelapsena. Mõnikord Emma möhatab, kui takjapoiss läheb ikka täiesti üle käte või ületab igasuguse spanjeliku taluvuse piiri. Aga Kraakel-Emmast, kes ütles ikka väga kõva ja selge häälega välja selle, mis ta asjast arvab, on saanud spanjel, kes ei viitsi iga pisikese asja peale midagi kosta. Ju siis on Emma aru saanud, et see rosin-silm spanjel on selline heas mõttes "takjas tuustik" ja temast vabaneda ei ole võimalik.

Rohkem pilte Väänast.