Jõulud läänes

Jäämäe tipp

Läände on alati mõnus sõita. Lisaks sellele, et seal ootavad meid alati lähedased, on koertel seal mõnus - promenaadid, väikse viigi kaldad, Paralepa mets, kohvikud, piiskopilinnuse hoov, Holmid, mis on kuhjas rebaste ja jäneste jälgedest ja mis peamine...mamma-papa juures on alati lubatud diivanil tududa või kamina ees padjal mõnuleda. Mis saab olla parem, kui üks kosutav uni diivanil peale pikka jalutuskäiku.

Kuna Holmidel on alati tuulisem ja külmem kui Haapsalu kesklinnas, siis sel korral oli tuul tuisanud suured lumehanged otse ukse ette. Koertele, eriti Luckyle. meeldis nende otsa ronida ja sealt ilma uurida.Järgmine kord teeme siis tutvust merejääga.

Esimesel jõulupühal tegime ka jalutuskäigu Paralepas, mis Lucky jaoks täiesti uus rõõmustav koht, pakkudes koertele värsket, kuid uimastavat metsalõhnade sekserit.

Ükski talv ei lähe mööda nii, et me autoga maa-teel kraavi ei vajuks. Ja alati juhtub see ühel põhjusel- Tuisud on lihtsalt nii viisakad, et vajuvad kraavi, kui vastutulevale autole teed annavad. Eelmisel aastal olime isaga kahekesi ning kraavist saime välja omal jõul. Sel korral sõitsime meie koertega ees, isa oma autoga taga ning isa taga veel vend oma autoga. Kohe, kui vastutulevat autot nägin, tuli meelde eelmise aasta kraavis olek ning kui meie olime vastutulevast autost möödas, siis nägin tagavaatepeeglist isa autoga kraavis ja päris korralikult. Tänu kolmele abivalmis läänlasele tõukasime- lükkasime isa auto kraavist välja. Õnnelik õnnetus.

Kas nüüd teeme kingid lahti?

Aga jõuluõhtu oli meeleolukas nagu ikka. Väike Lucky oli sama kannatamatu kui Elmo, kes iga paari minuti tagant küsis, kas nüüd võib kinke minna avama. Lucky muidugi luba ei küsinud ja proovis kõikvõimalikel juhtudel hammastega pakke lahti muukida.

Eriti raske oli koeri eemale hoida pakkidest, mis neile mõeldud ja seetõttu said koerad oma kingitused esimestena kätte. Või õigem oleks vist öelda hammaste vahele. Traditsioonikohaselt pidid ka neljajalgsed kõik oma trikid jõuluvanale ette näitama. Nii me siis sünkroonis keerutasime, istusime ja vehkisime käppadega :)

Tasub kuuse juures oodata...aina rohkem kingitusi tuleb

Ega Lucky kuusest ja kinkidest eriti kaugele ei lahkunud :) Ja milleks oleks pidanudki? Kõik hea ju kindlas kohas.

Soojusega piuksuv tibu ei olnud küll jõulupaki sees vaid pigem unustatud vana munadepühade mänguasi, mille Lucky kuskilt leidis. Tibu hakkab piuksuma, kui teda käesoojusega soojendada. Lucky tegi seda suusoojuse või keelega. Igatahes, nautis ta tibu seltskonda terve õhtu, misjärel sai tibu endale rokkiva soengu ja eriti siutsuvad kõripaelad ning rändas koos kingitustega Tallinna.










Õhtu jooksul rändas päkapiku müts päris mitme peas ja mõne aktiivse neljajalgse suus. 

Kui püha õhtusöömaaeg oli läbi, jõuluvana trall peetud, siis olid ka koerad väärt üht magusat und. Loomulikult diivanil.