Koerused

Eile oli siis see päev, mil Lucky ja Emma ühendasid jõud ning mõistsid, et koostööd tehes on tulem kordades suurem. Vähemalt ühele koostööpartnerile. Kõik sai alguse muidugi omanikust, kes Lucky puuri ja seinavahele toppis püsti seisma kokkurullitud vaiba ning selle otsa Lucky toidukoti. Noh, et toit oleks kõrgemal ja söögiajal ei peaks kööki jooksma vaid saaks kohe kiiresti toitu koerale anda. Tulles lõuna ajal koju, avastasin eest pikali aetud vaiba ning loomulikult ka terve põrda jagu kutsikatoitu. Sündmusteahelat võib muidugi vaid oletada: Emma lubas kindlasti Luckyle terve koti täie toitu juhul, kui too nii kaua oma puuris rahmeldab, et vaip koos toidukotiga pikali kukub. Vaene Lucky muidugi ei osanud uneski näha, et kott kukub mitte tema puuri vaid väljapoole "müüre" ning vaid Emma saab nautida mõnusat rammust kutsikatoitu. Seda kaost vaadates ja enda peas seda tsenaariumit kordades mängitanud, siis Emma vaatas mind vaid taas sellise pilguga, et näed nüüd, millega see Lucky siin päevad läbi tegeleb - muudkui koerustükid. Sel päeval jäi Emma ilma oma õhtusöögist. Aga ega ta sellest eriti ei hoolinudki. 

Koeruskrutskeid jagub ka teistesse päevadesse. WC- paberi rull on jätkuvalt neljajalgsete suurim sõber (minule ka vaenlane). Riietekapist on võimalik välja tirida sokke ja muid mõttetult rippuvaid esemeid. Aga sellega ka üldjoontes koerused ka piirduvad. Pigem üritan leida mõlemale lahedaid triki- ülesandeid kahe kõrva vahele salvestamiseks. Tuleb tunnistada, et Lucky näol on tegu nuti-koeraga, kel vabavara ja mälumaht täiesti olemas ja ka keelega slaidimine tuleb üsna hästi välja. Jõuluõhtuks üritame veel mõned trikid selgeks saada. Nii, et ärge kingitustega koonerdage :)

Laupäeval aitasid koerad Heikil suuski määrida. No pigem nägi see tegevus välja nii, et kõik määrded ja muud suusavidinad nuusutati koerte poolt üle ja mida sai varastada, see ka pätsu pandi. Millele järgnes siis ebapedagoogile tagaajamine. 

Pühapäeval samal ajal, kui Heiki suusatas Kõrvemaal oma 20 kilomeetrit, käisime meie Vääna rannas jalutamas. Hoolimata aastaajast on Väänas ikka väga mõnus. Kindlasti üks minu lemmikkohti. Ka sel jalutuskäigu ajal sain seletada teistele kahejalgsetele lumes sumpajatele, et need kaks koera ei ole ema ja poeg ning vastata tõualasele küsimusele, et kui nad on samatõulised (nagu ma väidan), siis miks on üks koer palju heledam kui teine? Korduma kippuvaid küsimusi on teisigi.
Igatahes on tänu Luckyle Emmas märgata rohkem lõbu- ja mängujanu, tegutsemistahet ning tundub, et Emma maailm ei ole enam nii tõsine :)