9-kuune jääajal elav loomalaps

Mida siis üks 9kuune koeralaps teha oskab? 

• Varastada. Maailma parimad on just need asjad, mis on varastatud. Statistiliselt kõige enam varastab Lucky kindlasti sokke ning kohe peale neid tulevad kindad. Aga ei ole probleemi ka varastada käekellasid, rahakotte, võtmeid, püksirihmasid ja jätkuvalt WC-paberi rulle. Ja kindlasti tuleb siinkohal mainida, et varastatavad esemed ei ole jäetud kuhugi laokile, vaid Lucky on spetsialiseerunud tegemaks lahti kapiuksi, tavalisi uksi, aga ka näiteks ei valmista raskusi pesumasinaukse avamine. 
• Kokkerlikult kurbi silmi. Kui ikka on õhus tunda, et söögilaual on midagi head, siis tuleb teha võimalikult kurbasid silmi ja venitada kõrvad poole võrra pikemaks.
• Uudishimulikult ringi tuustida ja aeg-ajalt näidata, et tegelikult on tema nuusutamised palju tähtsamad kui minu korduvad hüüded. Samuti tundub, et ka tüdrukute lõhnad on põnevad ja täis uusimaid uudiseid
• Meeletu tahtega ja sooviga teha koostööd. Seda vingumist ja kiunumist, kui maiusekott välja võetakse, et jõua ära kuulata. Samal ajal üritatakse sekundiga ette näidata kõikvõimalikud ja -võimatud trikid, mida teha osatakse.
• Kõiki Lucky tegevusi ei jõua siia muidugi kirja panna. Aga igatahes on Lucky üks lõpmatult lõbus ja elurõõmus koeralaps, kes tahab kõike proovida ja teha.  

Selleks, et hiljem mäletaks, milline 9kuune inglise kokkerspanjel välja näeb, postitan siia ka ühe seisupildi :)

Ma üldse ei imesta, kui koerad arvavad, et saabunud on jääaeg. Kevad ei taha kohe mitte saabuda. Korraks juba nagu tundus, et nüüd sulab lumi ja päike paistab kõrgemalt ja soojemalt ning järjest enam veetsime aega vannis istudes.
Laupäeval oli isegi nii ilus päikesepaisteline, et sai taas üks retk tehtud lumisesse Väänasse. Sai kõvasti joostud, tagaajada, olla tagaaetav ning lõpuks langesid nõrgemad. Kahjuks sadas pühapäeval taas lumi maha. Kauaks see maha jääb, eks näis. Aga kevadet ootame me küll. Juba seetõttu, et Lucky ei arvaks, et lumi ja külm on normaalne nähtus ja et ta on sündinud jääaega ning soe suvi ja merevees sulistamine ei tunduks kuidagi kummaline.

Värskeõhumürgitus

Kolm vaba kevadpäeva andsid võimaluse viibida värskes õhus rohkem kui tavapäraselt seda nädalavahetuseti ja tööpäeva lõpus teha saab ja ühtlasi tõid endaga kaasa ka värskeõhumürgituse.

Reedel täitsime termose teega, Pihlakast võtsime kaasa saiakesi ja võtsime suuna Kaberneeme. Mulle on alati Kaberneeme rand ja männimets armsad olnud. No ja OKO kohe seal kõrval... Mmmõnus. 

Laupäeval sai sõidetud Haapsallu, et spa paradiisist ära tuua Emma. Seda, et Emmal on Haapsalus ikka super-lux elu, seda ei pea vist mainima. Aga kui ma nägin, millise heleda vaiba olid vanemad heleda mööbli juurde soetanud ning kui mõnusasti koerad end seal peal tundsid... Õnneks on mõlemad spanjelid piisavalt nutikad, et taibata, et Haapsalus on diivanite peal olemine täiesti lubatud, aga Tallinnas ei lähe see mitte. Emma muidugi tegi kõik selle nimel, et näidata, et tegelikult ei ole Luckyl ruumi ei vaibal, diivanitel ega ka põrandapatjadel. Nii välja venitatud koera, kes enda alla võtab kogu pinna, pole ma veel näinud.

Haapsalus sai tehtud ka kiire autosõit üle jää Pürksi. Holmidelt jalutasime laiule, kus suviti pesitsevad erinevad linnud. Aga märtsikuu lõpp on ikka liialt vara selleks, et leida linde. Nii pidid spanjelid leppima vaid roostikus hõljuva eelmisest suvest pärit linnulõhnaga.

Siin väike muuvi meie merematkast.

Tallinnas tagasi olles sai väikest viisi tähistatud ka munapühi ning koertel oli võimalus veeratada neile antud mune ning vaadata, kelle oma veereb kaugemale. Emma muidugi teab, et koorega muna on mõttetu taga ajada ning tark oleks oodata ära hetk, mil muna koorima hakatakse.

Munaralli video

Kevadootuses

Tundub, et suvise ürituse korraldamine võtab enda alla enamus õhtuid ja nii ei jäägi suurt aega, et blogida Luckyst ja Emmast.
Emma veedab märtsikuu Haapsalu spas. Seda, kui tore ja mõnus on Emmal Haapsalus, ei pea siinkohal rääkimagi. Lucky tundis aga esimestel nädalatel end väga üksildasena. Igal hommikul jooksis läbi kõik toad ja nurgatagused, et leida üles Emma. Üsna tihti istus ta kurvalt keset tuba ning ei osanud midagi tarka peale hakata. Nüüd on jäänud vaid nädal, mil sõber linna tagasi tuuakse.

Vahepeal on Lucky saanud kaheksakuuseks ja Amadeusi-soengust sai korralik inglise kokkerspanjeli lõikus. Samuti registreerisin Lucky kahele suvisele näitusele.
Agilitytrennid on nädala tippsündmused. Kui Lucky avastab autost väljudes, et ta on toodud Tuhalasse, siis järgneb selline kilkamine ja ümber enese telje tiirutamine. Mida me trennis teeme, saab näha videolt:

 

Nädalavahetuseti sõidame ikka kuhug linnast välja kevadet otsima. Sel nädalavahetusel võtsime taas suuna Meremõisa randa. Kui eelmine kord sai Emma jääkülmas veel ujuda, siis nüüd oli rand täiesti jääs ja tumesinine merd nägi taamal. Kuna Lucky pole veel ujuma õppinud, siis tegime jääl kuivatrenni ja Heiki andis talle teooriatundi sellest,kuidas "koera"ujuda. Kuidas teoreetiline ujumistrenn jääl välja nägi, saab näha  videost

Jääme kevadet ootama!

Meremõisa ja Hane tänava rahvas

Laupäeva päikseline hommik. Suund Vääna poole. Aga sel korral ei läinud me Vääna randa nagu tavaliselt vaid sõitsime edasi Meremõisa RMK alale. Loomulikult suutsin ma õigest teeotsast mööda kihutada ja leidsin end peagi Laulasmaal. Ots ringi ja suund tagasi Tallinna poole ning siis juba leidsin ka tee randa. Olgu kohe öeldud, et jalutuskäiku lõpetades suutsin ma ära kaotada ka enda isikliku auto, mille kenasti ja turvaliselt parkisin ühe lõkkeplatsi äärde :) Õnneks, leidsin auto siiski peale mõningast otsimist üles. Olin ta lihtsalt parkinud natukene teise kohta, kui arvasin :) Linnukoertest auto otsingutel suurt abi polnud. :)

Koerad tuuseldasid rannas ringi ja tundsid mõnu uutest lõhnadest (s.h mereadru). Tavaliselt läheb Emma vette vaid nii, et küüned on veega kaetud. Lucky hoiab veega suuremat distantsi. Sel korral oli kõik teisiti. Emma otsustas, et oleks õige aeg avada suplushooaeg ning hüppas jääkamaka pealt kõhuli merre. Ta ise tundis end meres sulistades hiilgama hästi. Ainult meie Luckyga tegime rannas kõik, et Emmat merest välja saada. Mina meelitasin maiusega ja Luck jooksis ranna jääribal ja -eenditel klähvides.

Rohkem pilte Meremõisa jalutuskäigust

Oleme sattunud elama väga vahvate elanikega ühte majja. On neid elanikke, kes "no-nii-muuseas-jalutan-teie-akendest-mööda- ja-oh-imet,-on-võimalus-näha-koeri". Siis on üks neljanda korruse perekond (täpsemalt ema koos 3.klassis käiva väga laheda jutuga tütrega), kes pühapäeviti küsivad, mis päeval nad saavad koopereeruda koerte pikemale jalutuskäigule minekul. Ja kui ma olen ladunud ette oma nädalaplaani, siis valivad nad endale sobiliku päeva ja selle saabumisel koputavad nad viisakalt täpselt kokkulepitud kellaajal uksele, et kas nad ikka tohiksid meiega jalutama tulla. Sel reedel jätsid nad isegi ära oma suvekodusse sõitmise või täpsemalt lükkasid sõidu edasi, selletõttu, et nad soovisid meiega jalutama tulla.
Siis elab meil majas perekondi väikeste lastega, kellele siis nende emad-isad tahavad kutsusid näidata.
Selline mõnus ühtehoidev elanikkond, kel ei ole selle vastu midagi, kui koerad oma märgade ninadega välisuksele niiskeid plekke teevad. :)

Pilte meilt ja mujalt

Mõtlesin, et vahelduseks postitan blogisse mõned pildid, mis on kogunenud siin lähinädalate jooksul telefoni fotoalbumsse. 

Esmalt Vääna pildid. Emma arvas, et kaua seda kevad-suve ikka oodata ja aeg oleks üks suplus teha. Esmalt üritas ta "rannalt" taga ajada jääkuubikuid.

Siis tuli muidugi seda kõike õpetada Luckyle. Õnneks ei leidnud Lucky, et külmas vees solberdamini just eriti tore oleks.

Nii me siis vaatasin eemalt.

 

Tartu maratoni nädalavahetus. Kuigi alguses arvati meid suusamäärde-, rajaabi-,toidu ja energiapeatuste meeskonda, siis nädal enne maratoni otsustasime siiski koju jääda ja kogu seda suusafestivali telekast jälgida.

Lucky üritas suuskade määrdeprotsessis abiks olla, aga sealt kupatati ta koheselt minema. Selleks, et kindel olla, et ta maratonile kaasa võetakse, puges spordikotti. Aga ka seal ei olnud pikka pidu. Nii nad siis Emmaga kott-toolis istusid- tukkusid seni kuni kõik oli maratoniks valmis.

 Kuna maratonistid lahkusid poolest ööst, siis  kojujääjatel oli uni silmas veel pool päeva.

 Ärkveloleku ajal pidasid Emma ja Lucky vaheldumisi ja korraga vahti, kas juba hakatakse sealt maratonilt tagasi ka tulema :)

 

Vahepeal oli vaja jalga sirutada, telekast ülekannet vaadata, rõdus tuustida ja siis taas ootama. 

Seitsmekuune spanjel

Lucky kutsikaelu on ikka lill ja puhas rõõm.Vähemalt tema käitumisest ei järelda küll miskit, mis talle muret valmistaks. Hommikul ärgatakse koos Emmaga õnnelik nägu peas ja sabalitus kestab õhtuni, mil taas magama minnakse. Õnnetunnet ei vähenda ka see, kui mõni neljajalgne talle pahasti ütleb. Erilise kiirusega hakatakse tiire ümber enese telje tegema kahel korral: kui on näha, et köögist hakkab tulema söögikaus või kui kõhukott maiusega pannakse kõhule ja minnakse välja trikke tegema või trenni.

Lucky sai 10. veebruaril seitsmekuuseks ja tema käitumises ja olekus on jätkuvalt tunda kutsikalikku spanjelit. Uudishimu ja mänguiha on mõnikord niivõrd suured, et muu maailm kaob sootuks.
Eelmise nädala tipphetk oli talvise maakodu külastus. Arusepal käis Lucky täiesti esimest korda. Koos Emmaga tehti tiir valdustele peale ning Emma andis kõvahäälega teada, et neljajalgsed valduste haldajad on kohal.

Iganädalane beebiagility trenn läheb meil vahvasti. Päris põnev on alustada täiesti nullist ja proovida asju õpetada teisiti, kui seda kunagi sai Emmaga tehtud. Nii me siis teisipäeviti tiku- ja takutame, jookseme läbi beebitunneli ja hüppame beebitõket. Kolmandas trennis tutvusime ka "koliseva" kiigega, mis muidugi Luckys õudu ei tekitanud. Kodutööks jäi meil välja otsida Emma kunagine euroalus ja "puu"-vidin. Isalt sain teada, et Emma euroalus olla läinud eelmisel kevadel ema peedipeenra tarbeks ja seega tuleb Lucky jaoks teha uus. "Puu"-vidin on meil õnneks olemas ja saame kodutöödega alustada.

See, mis on lubatud Haapsalus, ei ole lubatud Tallinnas.
Seda teavad õnneks nii Emma kui ka Lucky :)

Esimene agility koolipäev

Esimeseks mõtestatud agility pooltunniks tuleb valmistuda ikka hoolikalt. No ikka sama pühendatult kui minek esimesse klassi. Kroonika huvides panen ka kuupäeva kirja - Lucky täitsa esimene agility-moodi trenn (vähemalt üks agilityelement oli trenni täiesti olemas) toimus täna, 3. veebruaril.

Lucky arvas, et enne trenni tuleks omandada ka teoreetilisi teamisi. Selleks, et need kiiremini omanduksid, tegi ta lõunauinaku nii, et mitte raamat ei olnu pea all vaid hoopis tagumentuse all. Kui palju häid mõtteid see ekperiment endaga kaasa tõi, eks seda näitab aeg.



Teine oluline tegevus, enne suurt päeva, oli muidugi vanniskäik. Vanni, vee, shampooni ja Emma vastu, kes aeg-ajalt üle vanniserva vaatab, ei ole Luckyl absoluutselt mitte midagi. Vannis väheneb tema läbimõõt silmnähtavalt. Vannist väljudes saab Luckyst taas puhvis afghaanihurt hiiglasliku rokitukaga.

Niikaua kuni mina endale trenniriideid kapist otsin, kotti kokku panen, suudab Lucky revideerida kogu kapi. Üheks suurimaks lemmikuks, lisaks sokkidele, on vööd ja muidugi on tore tõmmata põrandale ka lipse. Põnevust pakuvad ka erinevad käe-, selja-ja spordikotid. 

Igatahes on Lucky nüüd agilitypisikuga nakatatud. Põnev on alustada uue koeraga agility ABC-st ja avastada, et endalgi on taas väga palju õppida.

Näitusetrenn sai meil jaanuarikuuga läbi. Enne näitusekarusellile hüppamist võtame korraks veel aja maha, harjutame kodus ja siis kevade saabumisega võib meid juba ka näitusteringides näha.