Aasta viimane blogipostitus

Tark on kuulata, mis sulle räägitakse

Ootasin Su rasket trenni nagu jõulupühi -
et saaks kergeks lumehelbeks, põhjapõdra rühi.
Treener hea, mind keerutasid, näitasid, et hoolid -
tundsin, nõtke piparkoogi pühadeks mu´st voolid!

Täna voodist tõusta püüdsin...
oh! Sai üle normi!
Kallis treener, tegid minust-
piparkoogivormi!!!

****

Ma arvan, et selle väikese luuletusega on hea alustada aasta viimast blogipostitust ja ühtlasi tänada treenerit/kasvatajat, kes kõigi oma teadmiste ja oskustega on meist vorminud need, kes me 2014. aasta lõpus oleme - piparkoogivormid*. Seda kõige paremas tähenduses. :)

Väga pop on anda aastalõpus välja igasuguseid tiitleid tehtud ja tegemata tööde eest. Nii ka mina vaatasin korra tagasi.

AASTA FINANTSTEGU
Kohe aasta alguses sõi Lucky ära minu rahakoti

AASTA ROHELINE KAART
Veebruaris annab Inga meile rohelise tule minna A0 võistlema

AASTA PIINLIKUIM HETK
Jääda trennist tulles viineriga Eesti politseile vahele

AASTA STRATEEGIA
Nuputada välja, mis hetkel võtta võistlusel koer boksist, mida ja kui palju teha kontaktharjutusi enne starti, kui palju keerata-pöörata

AASTA KÜSIMUS
Kuhu kadus tikutopsipoiss?

AASTA FEIL
Üritasin Lucky agilityvormist kahe nädalaga näitusevormi saavutada

AASTA LEID
Liisi ja Flaffi - head reisi-trennikaaslased

AASTA MATK
Matk, peale mida ma 2,5 tundi koristasin Lucky karvastikust metsarisu.

AASTA PUHKAJA
Emma naudib Haapsalu spamõnusid

AASTA JUHUU-HETK
Lucky vabatahtlikult ujub

AASTA HÜPE
Augustis hüpata võistlema A1-e ja kohe saada DSQ :) Aga sealt on olnud mõnus tõusta (3x puhas tulemus ja kohad I; I, II)

AASTA LAUSE
Being good isn't enough anymore. Tundub, et see lause tuleb ka uude aastasse - nii tööalaselt kui ka agilitys.

AASTA KIRJATÜKK
Kirjutada samal ajal kahte blogi: üks räägib koertest ja teine sularahavaba elust.

AASTA KÄBI
Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna

Mamma Tuutu ja poja Lucky

* Ütlen ausalt, on olnud trenne, kus on võetud seitse nahka ja hommikul ongi tunne, et oled piparkoogivorm. Aga hindan kõike õpetatut kõrgelt. Kannatan selle järgmise päeva vormiksolemise ära. Egas vanarahvas muidu öelnud: raske õppusel, kerge lahingus.

Poom

Nii Poom kui ka Usain on hea lugemisvara

Trennist tulles ehk siis kolm korda nädalas esitatakse mulle ja Luckyle kaks traditsioonilist küsimust:
a) Mida trennis tegite?
b) Kuidas trennis läks?

Vastus a-le: Poomi
Vastus b-le: Hästi.*

Kuna Poom on saanud koduses verbaalses suhtluses peaagu, et parasiitsõnaks, siis ei läinud kaua, kui meie raamaturiiulisse ilmus raamat Poomist...Mart Poomist. Hea lugemine. Kas see nüüd meie poomisooritusele midagi juurde annab, aga üldisele mõttemaailmale kindlasti.

Aga nüüd aitab Mardist. Räägime sellest teisest poomist, mida me oleme siin uhanud joosta juba oi-oi-kui-kaua. Vanu videosid vaadates avastasin, et juba 6. augustil 2013. aastal jooksime Luckyga poomibeebit: http://youtu.be/Fs1xbRVy4w4. Seega tibake üle aasta :)

Selle aasta augustis sai tehtud selline video: https://www.youtube.com/watch?v=CRn_c9IowoE&feature=youtu.be

Vahepealsed 14 kuud on jäänud kahjuks ülesfilmimata. Millest on muidugi kahju, sest video on kirss tordil ehk annab trennile suure lisaväärtuse. Aga viimaste kuude videode eest suur kniks Ingale ja tema kolmejalgsele (roosale) sõbrale videokaamerale.
 

Kas loll järjekindlus viib ikka sihile? Ütlen ausalt, et see küsimus on nii mõnigi kord minu pähe tunginud. Ja nii mõnigi kord mõtlen heldimusega 2on 2off meetodile. Aga ei...ma ei ole mingi allaandja. Tõeliselt loll ja järjekindel. Siiani on järjekindlus mind sihini viinud. Miks peaks sel korral teisiti minema? Kui olen selle "Running contact" tee valinud, siis lähen seda rada.

Suurt juttu mida-kõike-me-oleme-kontaktpindade-nimel-teinud ei hakka vestma. Saate videodelt ise järgi vaadata. Aga hoiatan...et kes järgnevates videodest ootab hullunud koera ja tema hullunud omanikku tuhisemas mööda agilityradasid, siis see peab kahjuks pettuma.
Eelkõige on videod mulle endale õppimiseks. Aga, kui keegi leiab ka siit midagi kasulikku kõrva taha panemiseks, siis on ju ekstra hästi:

- November: http://youtu.be/dkct4Tx72M4 (poomiotsalt pöörded käsklusega "hej-hej" + poolelt täispoomilt)
- November: http://youtu.be/qpH0KWLrz5k (poomiotsalt pöörded (esmalt väikese julla abiks. Siis pidime aga tagasi minema suure pulga juurde); suurele poomile pöörama (esmalt suur ja siis väike pulk))
- November: http://youtu.be/CMJM0HnPNzg (täispoom pöörded)
- Detsember: http://youtu.be/9whiHUy29Js (täispoom, pöörded
- Detsember: http://youtu.be/cIrVlLUl29s (suurema hooga otse jooks

* tegelikult me kodus suhtleme ikka täislausetega :)

Mis tunne on olla finantsisti koer?

Märgid näitavad, et minu ligi 10 aasta pikkune töökarjäär finantsasutustes hakkab vaikselt mõjuma ka

koerte käitumisharjumustele. Vähemalt ühele neljajalgsele - Luckyle. Teise puhul pole ma veel muutusi täheldanud.

Selleks, et teada saada, kas koer on väikeste finantshälvetega, panen kirja oma tähelepanekud, kuidas koeral finantstüsistused avalduvad?

1. Esmalt leiab koer, et maailma parim lõbustus on hüpata laua ääres nii kaua kuni ta saab ....ei, mitte toidu, vaid ARVE kätte.

2. Teisalt jookseb ta selle arvega mööda majapidamist ringi, raputab ja tõmbab arve ribadeks.

3. Omanik hoiab arveid nüüdsest käekotis. Ja käekott on kapis riiulil. Rahahaistingutega jahikoeral pole probleem leida üles esmalt käekott ja seejärel järgmine arve. Arvega tehakse üks null. Käekotis olevad teised, mitte-finantskohtustega seotud paberid jäetakse rahulikult käekotti edasi tsillima.

4. Finantsistist koeraomanik palub arvete esitajatel kõik arved saata e-kirja teel.

5. Tundub, et rahu on saabunud. Ei ole arveid, ei ole finantshälvetega koera, kes arved ära hundistab.

6. Eesti vanasõna, ära hõiska enne õhtut!

7.  Järgmises faasis õpib Rahaliste hälvetega koer selgeks rahakirstu avamise, kus eelkõige hoitakse münte, aga aeg-ajalt leidub seal ka paberraha. Küsimusele, kuidas ta seda õppis, ei oska ma vastata. Ühel hetkel on rahakirstu väike haak lahti ja kaas kenasti üleval.

8. Mis saab olla põnevam, kui ajada taga koera, kes on haaranud rahakirstust suurima kupüüri ja nüüd tormlev sellega ringi.

9. Nüüd te küsite, miks ma koera näiteks toiduga ära ei osta. Kes Luckyt vähegi tunneb, see teab, et toit on tema jaoks ee.....prioriteet nr 10. Olles finantsisti koer, on loogiline, et TOP 1 on raha. TOP 2 on arved. Siis on tükk tükk tühja maad. Siis tulevad Gucci rahakott, nahast kindad. Siis on jälle tükk tühja maad ning alles siis tuleb söök.


NB! See ütlus, et koer läheb peremehe nägu....ausalt ei pea meie puhul paika. Omanik on totaalselt teist nägu ja tegu. :P

Being good isn't enough anymore

Tundub, et meie peres on alanud uus aeg - "Being good isn´t enough anymore" ehk ära ilma auhinnata koju tule.



Uue ajastu avapaugu tegin mina septembri keskpaigas oma Digitegu 2014 auhinnaga, mis õnnestus saada ühe eelmisel aastal loodud digirakenduse eest. Sellest pikalt ei räägi. Kes see ikka viitsib lugeda, kuidas üht FB äppi tehakse :)



Järgmisena üllatas Luck-poiss, kes lidus meie oma klubi korraldatud agilityvõistlusel Peteris

Akimov´i hüpperaja puhtalt läbi ja tõi koju esimese koha karika. Kuna eelmisel suvisel agilityvõistlusel ei tundnud Lucky TAKO rõngast ära, siis sai seda spetsiell käidud TAKO hallis harjutamas. Tasus ära. Endalegi üllatuseks laabus trikke täis rada kuidagi ladusalt. Tundub, et mida raskem rada, seda rohkem võtan mina end kokku ja kui mina ei laperda rajal, siis võtab ka Lucky end kokku. Kui lubate, siis ma ühe osa sellest karikast võtan enda nimele. Kolmandik kuulub aga Ingale, kes on nõuks võtnud trennides meist võtta kõik, mis meist annab võtta. Ja meie anname just nii palju, kui meil on anda. Pulss on küll laes, hing paelaga kaelas ja veremaik suus, aga olen hirrmus tänulik.

  

Sellele Lucky- Minu ja Inga võidule järgneval nädalavahetusel tuli Heiki koju Kuldmunaga. Sel hetkel sai selgeks, et käimas on peresisene võistlus - kes toob koju rohkem võite. Kuldmunast ka pikemalt ei räägi. Töö eest saadud võit ja mis sest ikka pikalt heietada.



12. oktoober tõi uue karika. Sellele kuupäevale eelnesid päris mitu sündmust, mis ühel või teisel viisil mõjutasid 12. oktoobri võitu:

• minu juht otsustas, et ma ei saa enam lihtsalt head tööd teha, tuleb olla väga hea ning saatis mind kahepäevasele Põhjamaade konverentsile Soome, kust ma kodumaale saabusin kell 1.00 öösel. Konverents oli väga hea. Mõtlema panev nii tööalaselt kui ka rakendatav agilitys. Ning öine saabumine jättis oma jälje mu magamistundidele.
• mõned tunnid magamist ja sõit Haapsallu ema sünnipäevale, kus sünnipäevalaud on sõna otseses mõttes toidust lookas

On ilmselge, et 12. oktoobri võistlusest midagi head ei ole loota. Väike unevõlg ja sünnipäeva lisakilod. Lähen võistlusele üsna ei-midagi-ütleva olekuga. Isegi pisikest närvi ei ole. Tuleb, mis tuleb. On olnud nii kiire, et ma isegi pole jõudnud uurida, kes meil kohtunik on.

Tunnistan. Piinlik.

Luban end parandada.
Rada - ei midagi ülemäära keerukat. Vähemalt minu silm ei registreeri ühtegi lõksu, mida peaks ekstra kartma. Igaks juhuks rõhutan rõngast. Kuna Lucky on teada tuntud suurte-kaarte-mees, siis soovin vaid, et enne pikkushüpet oleva hüpe TAK-TAK oleks võimalikult tihke. Video küll jooksust ei ole, aga mulle endale tundus see väga tipp-topp TAK-TAK ning sama tunnistas ka Riina, kes raja ääres meie jooksu vaatas. See, et me ka korraliku ajaga raja läbisime sai selgeks alles võistluse lõpus. Ausalt, ei jõua mina raja lõpus visata pilku tabloole. Mul on tegemist, et koera premeerida, rajalt võimalikult kiirest ära minna ja veel samal ajal saja seitsme asjaga tegeleda.


Paar sekundit läheb mööda ja Facebooki ilmub õnnitlus treener/kasvatajalt. Tänapäeva online-nutiajastul ei jää miskit saladuseks. Kõik on teada ka kilomeetrite taha. Teen järelduse: treener/kasvataja silmad on kõikjal. God!




Koju jõudes näen, kuidas Heiki kalkuleerib, mitu auhinda on minul ja Luckyl juba koju toodud ja millega tema järgmise võidu välja võlub.


* tegelikult ei ole meil peresisest võistlust "kes kaalukama auhinna koju toob". Sügishooaeg lihtsalt on kujunenud selliseks.

Ice Bucket Challenge ehk kuidas ma oma mugavustsooni jäise dushiga maha uhasin

See blogipostitus ei ole kuidagi seotud ALS sotsiaalmeedias viiruslikult leviva kampaaniaga nagu võiks pealkirja järgi ehk eeldada. Aga...omamoodi külma dushi tõi septemberikuu endaga kaasa küll ja raputas mind lahti mugavustsoonist, kuhu olin viimastel suvekuudel kinni jäänud.

Ei taha kelkida (siiralt!), aga soov ja tahe joosta radasid, kus käed- jalad tööd täis ja protsessor kahe kõrva vahel huugab, oli ületamas juba igasugust normaalsuse piiri.

Võtsin vastu otsuse (jagamaks vastutust, siis Inga kiitis takka), et vaja oleks A0st edasi lennata. Seega jäi Veskimetsa suures kuumuses joostud II koht meie viimaseks A0 võistluseks.

Enne A1 minekut sai kõvasti uhatud slaalomit, sest raskete nurkade alt slaalomissisenemise and(me)ed, olid spanjelil lihtsalt kaduma läinud (?!). Jah...tõesti...ka nii võib juhtuda ühe spanjeliga. Kuumade ilmade tõttu tuli slaalomidrill teha varavalges (ja kui ma ütlen varavalges, siis ma ka mõtlen varavalges) või siis hilisõhtul. Slaalomit tegime kõikjal (ja kui ma ütlen kõikjal, siis ma ka mõtlen kõikjal): Tuhalas, Tallinnas Hanes, Tako hallis, maal Arusepal, Haapsalus Holmil, Haapsalus Uuemõisa pargis. Tehtud sai igasuguste nurkade all sisenemist. Õpitud sai selgeks ka slaalomi lõpus valss. Slaalomi lõpu persetuse õppimiseks vajan lisa silmapaari, kes ütleks, et koer püsis kenasti slaalomis ka sel sekundil, mil koer oli minu jaoks nö pimenurgas.

Vahepeal on ka kõvasti nühitud jooksukontakte poomi ja A-d, et  koer neilt liialt vara alla ei tuleks. Tegin ka väikse video: https://www.youtube.com/watch?v=CRn_c9IowoE&feature=youtu.be

Maarja, hea inimene, tuletas meelde, et A1-s võivad midi kõrgused olla ka 40 cm. Meie olime trennis uhanud 35 kõrguseid tõkkeid. Juhuu! Hea teada, kui võistluseni on jäänud üks trennikord ja nädalavahetus. Seega, saatsin spanjeli koheselt kõrgemaid tõkkeid hüppama. Pingutas ja hüppas. Hüppas isegi hoolikamalt kui ta seda 35 puhul tegi.

Nii, aga siirduks siis Challenge tipphetkele ehk esimesele A1 hüpperaja võistlusele Luigel. Ütlen ausalt, et rada nähes sain aru, et see ongi see, mida vajasin. V.a sinine rõngas keset  rada. (Pöö!) Ma ei saa öelda, et rõngas ei ole meie favoriit. Trennis, nii palju kui oleme seda teinud, on sellest ka kenasti läbi hüpatud. Aga sellist sinist rõngast ei olnud herr Spanjel kunagi näinud. No ja loomulikult Tako hallis ma ei tulnud selle pealegi, et nende sinist rõngast testida. Ühesõnaga, teadmine, et herr ei pruugi sellest läbi hüpata ja puht selle pärast, et ta ei oska veel üldistada, et rõngas on rõngas (mis vahet sel on, kas see on sinine, must või valge), loksutas mind piisavalt. Nii piisavalt, et eelnev kahtluseuss slaalom läks sootuks meelest.

Aga lühidalt rajal toimunust:

• esimest küsimärgi mõttemulli võis näha minu pea kohal pikkushüppe juures - kas spanjel ikka hüppab? Hüppas.
• teine mull sellise tähisega (!!!!) tekkis peale slaalomit ja süda hõiskas sees, et ta tegi selle perfektselt
• kolmas bubble oli kohe peale teist, mil seisime selle sinise rõnga ees. Fine, tõesti, ma oleks pidanud selgemalt ehk näitama, et koer, palun hüppa sealt keskel läbi. Ja kui ma mõtlen (mõtteid ju võiks üks koer lugeda) keskelt, siis ma ka mõtlen keskelt. Ühesõnaga tõrge 1.
• Ja siis raja eelviimasel ja viimasel tõkkel, mil koer lihtsalt mööda jooksis, olles võis näha minu pea kohal tuhandeid mõttemulle (võiks lausa öelda, et tegu oli mullimerega) täiesti erinevate sisudega. Ei hakka neid siia kirja panema. Aga peamine järeldus, mis tol hetkel teha oskasin oli see, et Lucky lihtsalt arvas, et ta on rajal korda saatnud juba piisavalt palju, et  nüüd oleks aeg preemiaks. Tõrge 2 ja 3

Avasime oma võistlusraamatu DSQ. Siit saab vaid paremaks minna, eks?!
Raja video: http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fyoutu.be%2FF2BWW3D5ZP4&h=mAQG1xueR (ps. mullid tuleb ise juurde mõelda).

Oi, ma ei suuda oodata järgmisi jäiseid challenge´d.

See ongi puhkus, kui saad

 

... magada

...pakkida kohvrid ja sõita

...võtta paadi ja purjetada

i...ujuda täis terve aasta ujumisnormi

...matkata ja avastada uusi kohti

 ...meisterdada midagi hädavajalikku

...teha näpud värviseks ja uuendada koertestendi

...istuda porgandipeenras ja tõmmata nii palju porgandeid välja kui palju  jõuad süüa

...õppida üha paremini ja paremini ujuma

...istud koos sõbraga külmavee vannis kui väljas on 30 kraadi kuumust

...jalutada, jalutada ja jalutada

...istuda terassil ja lihtsalt olla

...pidada jahti hiirtele



 ...sõita saarele

...pista pea naudingutesse

...nautida päikeseloojangut



Kuidas ma nuumamisega feilisin

Peale Tartu võistlust alustasime projekti "2 nädalaga agilityvormist näitusevormi" ehk siis algas tõsine nuumamisprogramm, mis pidi lõppema grand finalega Haapsalu näitusel, kuhu sai registreeritud märtsis, totaalses meeltesegaduses ja pigem eesmärgiga toetada kodulinna koerandus-aktiviste.

Ma võtsin kõik oma toitumisalased oskused mängu. Proovisin valmistada koerale toitu, mida kõik koerad ostaksid. Või kui ostuks ei lähe, siis unistaksid kindlasti. Minu agilityvormis koer ( tõeliselt väike tore Kirbu poiss) nuusutas kaussi ja keeldus sellest kõigest. Ja kui ta nägi, et midagi muud ei anta, siis paar suutäit võttis. Ja see oli ka kõik.

Siinkohal meenub mulle trennisõit Kristina ja Riinaga, kus ma kurtsin, et mu planeeritud nuumamisprogramm ei lähe nii nagu peaks. Head trennikaaslased üritasid mind siiski veenda, et ma ikka  tõsiselt mõtlekskas ma ikka tahan saada koera näitusevormi, sest hiljem on koleraske agilityvormi tagasi saada. Mina aga ütlen, et agilityvorm selle koeraga on piis-of-keik, aga proovi teda nuumata - totaalne tuumafüüsika. Võeh.

Nädal enne Haapsalu näitust mulle juba tibakene tundus, et koer on juurde võtnud ning teiste suurte isaste kõrval ehk nii Kirbu ei olegi. Kaks päeva enne näitust tundus ta taas agility-kribu ehk siis vaeva, higi ja pisaratega sissesöödetu oli temal kadunud kui tina tuhka. Suurest stressist ja toitmusalasest ajugümnastikast olid aga mulle need paar kilo juurde tulnud :I
Loobusin programmist. Fine, mul on selline koer nagu mul on ja kui härra Itaalia kohtunikule ei sobi, siis mis siis...mina olen oma pisikese inglasega väga rahul.

Haapsalu näituse ajaks suutis ilm eriti suviseks minna ehk lausest "õnneks meie ring on hommikul" ei olnud mingit tolku. Kell 9:30 ajal oli juba 30 kraadi kuumust. Ma olin juba pügamislaua üles panemisega täiesti võhmal, veenire nirises ja terve keha kuivas. Samal ajal üritasin tuulutada koera. Avaklassis oli konkurendiks Benchmarki isane - sama vana kui Lucky, kuid oma 2x parema nuumamisprogrammi läbi teinud kui meie :). Tulemuseks VH. Icc :P No nüüd ei pea vähemalt järgmise nädala agilityvõistluseks dieediprogrammi läbima.

Tänud Inga imelise koera-poisi eest. Me oleme tagasi laine- agilitylainel.
Blogipostituses kasutatud pildid on tulnud by Laur J fotoaparaadist ning näituseringi pilt on I. Uigrult.

Sada ja seened

Nii võiks kõlada nädalavahetuse egiid küll. Alustame sajast ja kui internetis ruumi jääb, räägime seentest.

5:30 laupäeva varahommik. Jah, lugesite õigesti. Just nii varakult lükkasime Luckyga oma skädiläkile hääled sisse, et sõita Tartusse võistlusele. Olgem täpsed. Mitte Tartusse, vaid välja hääldamatusse LOHKVASSE. See on sama hääldamatu, kui Tartu külje all asuv NÕO. Aga see selleks. Koselt võtsime peale seltsimees unetu Liisi koos Flaffiga ning ees ootas kaks tundi mõnusat sõitu inimtühjal maanteel.

Kohtunikuks sel korral ei keegi muu kui meie oma treener ja Lucky kasvatajatädi Inga. Paar üllatusmomenti: Suvise muru asemel tervitas meid kunstmuru (Ok, kui ma hästi meenutan, siis keegi tõesti mainis, et seal on kunstmuru.) Viimase vastu ei ole aga mul absoluutselt mitte midagi; Tallinnas kell 5:30 lõõskav päike oli kadunud tiheda pilvemassi taha. Ka selle vastu polnud mul midagi - ongi parem joosta; nullikuid harjumatult vähe. No ja mis mul saab ka selle vastu olla - mina saan ikka oma kaks rada joostud.

No nii, mida siis Inga meile puremiseks välja mõtles... Täitsa nullikute raja. Ilus, loogiline, paar vimpka kohta, kiire - mõnus joostav rada. Esimese raja lõpetasime puhta tulemusega. Ja nüüd mulle meenus veel üks üllatusmoment: mõnusalt suured tõkkepulgad. Kui neid nägin, arvasin kohe, et täna korraldame ühe tõkkepulga saju. Aga võta näpust...ka teisel rajal ei kukkunud ühtegi pulka ega olnud ka käpa ja pulga kolinat kuulda. Ühesõnaga kaks puhast rada. Kuigi teisel rajal jäi kaks kohta kummitama: 1) raja keskel tundus mulle sekundiks, et ma olen vahepeal mingi tõkke ära unustanud, sest see ei saa olla nii lihtne; 2) üle-eelviimase tõkke tak tak oli ikka suur. Aga mis sest enam.

Aga päris lahe oli oma treeneriga pjedestaalile käppa suruda. Ei tee seda just iga päev. Ka mitte ülepäeviti. Ja kas üldse olen teinud?

Võistlus läbi ja võis asuda külalislahkust ära kasutama. Lucky õe Mindy omanik Aive koos Marianniga olid meile raja äärde kaasa elama tulnud ning peale võistlust sõitsimegi nende poole, et
Mindy näeks ka vennakest. Tartlaste külalislahkus on ikka muljetavaldav: suur parkimisplats puhtaks tehtud - sõida vaid oma tõllaga ette; roosipõõsad õites, päikegi tellitud; köögist väljumas võileivatort; kingitused ühelt ja teiselt. Mis ma oskan selle peale öelda...Kinks ja kraaps ning suured tänud.

Kella kolmeks olime tagasi Tallinnas. Töö kiire ja korralik.

Siin ka üks videomeenutus võistlusest: http://youtu.be/kXj3EBUuC7g

Nüüd siis seentest.
On pühapäev. Sõbrad Ingemar ja Debbie on neljapäeval rääkinud
imelistest Loksa ja Viru raba vahelistest metsadest, kus võib kukeseeni lausa vikatiga niita. Kuna päev on ilus ja koer vajab jooksutamist -lähmegi.

Siseneme metsa. Mustikas, mustikas ja mustikas, aga ei ühtegi seent. Kõnnime edasi. Mets on tõesti
ilus, aga ei ühtegi seent. Peale 30minutilist kõndi leian mina samblast kaks imepisikest kukeseent. Kui juba kaks on leitud, siis lootust on...järgmine tund möödub seenevabalt. Mul ausalt tekib masendus- miks mina mitte kunagi seeni ei saa?! Selle peale hüppavad samblast välja veel kaks kukeseent. Kõnnin edasi omaette pobisedes, kui mustas masenduses ma olen, kui ma seeni ei leia - lootes et ehk see mõjub seentele. Ei miskit. Aeg ajalt viskan pilgu ka Heikile, kes midagi oma telefonis näpib ja üsna tihti kurje sõnu pillub? Küsin, kas ta seadistab oma seene äppi? Tema aga vastab, et kummaline, aga tema Nokia map näitab, et me oleme pärapõrgus ja et autoni jõuda peaks suunduma paremale. Mina olen aga veendunud, et vasakule. Selleks, et oma vaistu kinnitada mõne teise arvamusega ( Lucky ei lähe arvesse), võtan välja oma google mapi, kes juhtumisi minu seisukohta jagab. Seekord on taas võit minu ja viin meeskonna võidukalt autoni. Hoolimata 4 kukeseenest, väsinud mehest ja sammaldunud ja mustikaplekilisest koerast, oli jalutuskäik imeline. No ja neid seeni saab ka Selverist osta.

Lucky-poisi õnnelik aasta

Jälle on üks õnneliku koera aasta möödas. Aasta kokkuvõtet kirjutades kummitab peas Marju Läniku laul "Head uut aastat" ( http://youtu.be/zA3Yucz9gWg). Icc.Ümisege siis ka! :)

See aasta on olnud sama vahva kui eelminegi. Lisaks sellele, et aastas oli väga palju rõõmsaid hetki, oli aasta ka ütlemata toimekas.

Kaks koerushetke, mil omanikul naerust piss püksis:

1. Kui Lucky leidis kapist salvrätikute bloki ja otsustas need hakkmasinast ehk hammaste vahelt läbi lasta ning terve elamise tükikesi täis pustata.
2. Kui Lucky avastas, et tema täiesti esimese agilityvõistluse number on kogemata sattunud pesumasinasse ja keerleb masina klaasukse küljes.

Kaks pidulikku hetke, millest sai koeralaps osa:

1. Augustis oma enda kahejalgsete pulm Noarootsis
2. Veebruaris sai osaletud ka omaniku venna pulmas. Kuigi vaid korraks...aga siiski tuli soeng kenaks kammida.

Kaks suurt saavutust:
Raske on tuua välja vaid kaks, sest hetki, mille üle saab olla hirmus uhke, on tegelikult kordades rohkem. Kui tohib, siis tooksin siin välja siiski rohkem kui kaks saavutust (ei ole tähtsuse järejekorras):

1. Linnapoiss ujub! Linnutiib hammaste vahel on aga jätkuval öak ja disgusting
2. Trikid- brikid ehk aastaga sai õpitud lahedaid trikke
3. Ood slaalomile - Tehtud!
4. Ilu ei sünni patta panna ehk lõpetasime oma juuniorea pidulike tähekombinatsioonidega: EST J CH; LV J CH; LT J CH; BALT J CH
5. Tervis eelkõige. Tegime ära minu jaoks niivõrd olulise uuringu - düsplaasia ja tulemus kena A/A ja 0/0
6. Esimene kepsuväristamine agilityvõistlusel
7. ja võib olla on veel neid saavutusi, kus sisehääl uhkusega on öelnud, et seda tegi minu pisike Lucky

Ja sellele loetelule lisandub veel:

• need rõõmsad tiirlemised esmalt ümber enese telje ja siis satelliidina ümber minu
• meeletud musid ja kirglikud kallistused
• külje alla pugemised
• hommikused häälekad haigutused
• kaks tumedat rosinsilma ja üks veelgi tumedam külm nina

Minu sügav kniks ja kraaps kõigile, kes meid on toetanud, aidanud, elanud kaasa ja pöialt hoidnud - alates headest kolleegidest kuni Heikini :)

Vaatasin korraks üle õla ja kleepisin kokku ühe muuvi:
http://youtu.be/27QsxQYuxWI

Head uut aastat, kallis õnnepüks!

Pärnu ballaad*

Suvi nii soe.
Asfalt sulas linnas
Kavatsus tekkis mul minna
nädalaks puhkama Pärnusse
...
/R. Valgre/

Selle kurja kavatsuse sõita Pärnusse suutsin ma esmalt maha müüa Kairele ja Morrisele. Siis sai kaasa võetud ka Liisi ja Flaffi. Ning lõpuks otsustas ka Inga koos Keiliga endid meie autosse kaasa pakkida. Ilmselgelt ei mahu see kamp minu pisikesse skädiläkki ja seega sai ärandatud Liisi äia auto :)

Start 6:30 Jürist. No mis saab olla veel mõnusam, kui kupatada kõik agilityhullud hommikul vara ühte autosse, lasta neil 1,5 tundi küpseda ning siis autouks avada ning rajale lasta. Nullikud siis ikka esimesena.  Sümpaatsel kohtunikul Tamas Traj´l olid ka sümpaatsed rajad. Tõesi väga mõnusad rajad - ei mingit trallamist ringi ratast, aga ei midagi peadpööritavat. Loetlen ette tulemused tähtsuse järjekorras:

1. Lucky tegi kaks ilusat puhast rada - ei lipanud minema, ei kukkunud pulk
2. Esimesel rajal tegin väga tipp topp vabandust väljenduse eest aga persetuse.Teisel rajal sooritasin enda arvates väga fäänsi võtte (loomulikult ma ei tea selle võtte nime - kas peakski? Peasasi, et võtet tead :P), mis ka kenasti laabus ja ehk õigustas end.
3. Esimesel rajal II ja teisel rajal III koht.

Pärnu võistlusega jäin väga rahule. Ühel rajal üks kaar tuli tiiibakene suur, aga see pigem minu näpukas.
Ilus päev väga hea seltskonnaga.

*Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos. Peamiselt põhineb legendidel või rahvajuttudel, mille tegelased võivad olla kangelaslikud. Ma arvan, et kõik need, kes tõusevad puhkepäeval enne kella kuute, et sõita kuhugi võistlustele on piisavalt kangelaslikud, et ballaadi pääseda.

Järgmine selline võimalus tekib juba nädala pärast, mil Liisi ja Fluffiga stardime (veel varem kui 6:30) Lohkva võistlusele. Juhuu, elagu seltsimehed unetud!

Looking back over my sholder

Üleval Mamma Tuutu. All Lucky

Tikutopsi poisist, Viljandist ja rajalt jooksus olevast lillelapsest on päris palju vett merre voolanud. Endal on ka piinlik, et blogipostitused on jäänud unarusse. Ja selle taga ei ole mitte see, et suvi on tulnud, vaid pigem on tulnud rohkem kommunikeeruda finantsteemadel. Aga vaataks siis korra üle õla, mis vahepeal on tehtud.

Kuna eelnevad võistlused näitasid selgelt, et kui on vähedegi lihtsam rada, siis hakkab härral keset platsi igav (loe: koerajuhil hakkab igav ja siis ka juhtimine läheb käest). Palju arukam on joosta kuhugi, kus ei ole nii igav ehk siis sinna, kus on teised koerad või palju huvitavaid lõhnu. Seega, otsustasin käia võimalikult palju võõrastel platsidel võistlemas ning teha "rajal püsiva koeraga" tugevasti tööd.

17. mail käisime Leader´i poolt korraldatud mitteametlikul võistlusel. Mul on siiralt hea meel, et selliseid üritusi korraldatakse. Täpselt õige koht, kus oma puudujääke lihvida. Lucky küll pani esimesel rajal kaabet, aga teisel rajal püsis rajal vist vaid tänu minu konkreetsetele käsklustele. Ütlen ausalt: ega seal midagi "fun" ei ole, kui tuleb tegeleda vaid sellega, et koeral minema jooksmise mõttepojut ei tekiks.

Maikuu lõpus tabas kahejalset aga järjekordne põlvehäda ja seekord nii hullusti, et tuli välja otsida ortopeediaarst. See projekt pole tänu Eesti haiglasüsteemis eksisteerivate pikkade järjekordade tõttu veel lõppenud ning jätkuvad uuringud.

Kahjuks meie oma Agility Plussi võistlusele, 25. mail, nullikud ei olnud oodatud ning seega sai rahus teenindada teisi toredaid kõrgema klassi agilityhoolikuid.

Jätkuvalt ei ole kadunud mure leidmaks seda suurt üllast motivaatorit, mis paneks koera turbokäigul rajal vudima. Teadagi, toit ei ole selle spanjeli jaoks miski. Pall või mõni lendav nuustik...njaaa...ka pigem mitte. Kui aga panna tsirkus ja leib kokku ehk kui peita ahv-pinalisse ära maius, siis võib juba asja saada. Ühel õhtul suutis Lucky laualt pätsu panna aga If kindlustuse arve ja teha koha pealt sellise mineku, et hakka või mõtlema, kas peaks trennis ja võistlusel hoopis koera arvetega premeerima?!

Võistlus, kus koer esimest korda rajalt ei kadunudki ära, toimus Tallinnas Veskimetsas 8. juuni. Fine, tuleb tõesti tunnistada, et ma olin taas esimesel rajal pigem karmide käskluste andja. Aga koer ei lipanudki minema :) ning ei lipanud minema ka teisel rajal. Tunneli lõpus paistis esimest korda valgust.

14. juunil suutsin kaubelda endaga kaasa Kaire ja Morrise, et minna koos Jõulumäele. Jurate Miliunaite rajad olid täpselt midagi meile ehk siis keerulised. Aga keerulised rajad mõjuvad meile hästi. Koer püsis kenasti rajal. Tööd tuleb aga teha kukkuvate pulkadega.

Vahepeal lõpetas kahejalgne savitrenni kevadsemester. See on trenn, kus kõik teised trennilised teevad normaalsetele inimestele kohaseid saviplönne. Minul on aga kõikidel plönnidel kaks pikka kõrva, saba ja käpajäljed.

Vihmane jaan möödus maal Arusepal kamina ees koos suitsukala, koerte ja kaksikutega. Aga miks ka mitte - tore oli ikka.

Trennis oleme vahepeal liikunud õppepoomilt täispoomile. Teinud lefte ja raite. Kuna vihma on kallanud rohkem kui vaja, siis turvalisuse tõttu märjale poomile just ei kipu. Seega, tuleb nüüd, mil ilmad ilusaduhada poomi teha :)

Emma, kes meil peamiselt resudeerub Haapsalu spas ja naudib eel-seeniorite elu, tuli korraks päälinna elu kaema. Raske ehk uskuda, aga mõnikord on ka puhkusest  vaja puhkust võtta. Raske see kuurortelu :) Täna naudib Emmake taas Haapsalu promenaade, parte ja ujumisvõimalusi.

Kuhu kadus tikutopsi poiss?

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Tallinn-Tartu maantee äärest Viljandi pöörangul liiklust reguleerinud mulgikuues tikutopsi poiss on oma ametipostilt maha võetud. Just nimelt maha võetud. Sest kui ta ise oleks ameti maha pannud, siis oleks tehtud uus konkurss ning tema asemel oleks keski teine autojuhtidele viibelnud. Ma saan aru, et kohalikel omavalitsustel on rahaga kitsas ning sotsiaalsed töökohad ei õigustanud end, aga see poiss seisis küll igati tänuväärsel ametipostil. Kuna poiss oli tee äärest kadunud, siis suutsin Viljandi teeotsast rahuga mööda söita.

Sama suur oli minu üllatus, kui Lucky otsustas esimeselt rajalt haihtuda sama moodi nagu tikutopsi poiss Viljandi tee äärest. Oli koer....enam ei ole koera. Seda muidugi oli ette aimata. Enne Viljandi võistlust sai tehtud täpselt kolm välitrenni ja õhus on tunda kevadet, mida koerapoisil tuleb ilmtingimata nuusutama tõtata. Igatahes...sinna tärkavasse kevadesse see koer haihtus.

Teine rada: pikk sirge jooks, kerge ovaalne kaar ja pikk lõpusirge. Ehk esimene rada tagurpidi. Ma vist ei tohiks viriseda teemal, et oleks soovinud radu, kus rohkem kohti, kus võimalik koeral kõrvust haarata ja rohkem juhtida, kui et rajal laperdades ringjoones joosta :)

Teise raja video: https://www.youtube.com/watch?v=C66jduugjfY&feature=youtu.be

Ma pole vist kunagi nii konkreetselt ja valjult koerale käsitlusi andnud, kui sel korral. No ikka selleks, et lillelaps lilli ja liblikaid nuusutama ei läheks. Aga vähemalt püsis rajal... suurema osa ajast. Kaks tõrget...ei sel korral püsisid tõkke pulgad kenasti omal kohal. Tõrked pigem siis nende hetkede eest, mil koer kõhkles - kas minna kevadet nuusutama või siis teha agilityt.

Agility swap võtab aega

No, ei tule kergelt see agility swap ehk agility inventari vahetus. Aga ehk on seda veel liigvara paluda? 

Emmaga agility harrastamine meenutas pigem agilityjoogat, mis koosnes agility ja elumõtte filosoofiast ning rahulike, lõõgastavate agilitypooside võtmise kombinatsioonist.

Lucky on aga teine tera...ja mul on hea meel, et minusugune pime kana selle tera leidis. Hetkel iseloomustab meie tegevust agiilne kehade balansseerimine leidmaks ühtset võnkumislainet.

Selliseid korralikke, pikki, omanikku ähkima ajavaid (kui see on muidugi eesmärk omaette), kogemusi rikastavaid agilityradasid oleme Luckyga saanud joosta vaid loetud korrad. Seega, oleme hetkel eraldi pasunaid puhunud ja lühikesi muusikapalu harjutanud, aga ooperi kokkumängu pole piisavalt saanud harjutada. Aga küll jõuame.

Kuna hetkel oleme koer-poiss Luckyga agility kogemuste saamise faasis, siis hetkel proovin pihta saada: 

• millal tuleb rajal tõmmata käsipidurit ning millal liduda nii nagu oleks viimane päev;
• kas usaldada koera 100% või lähtuda põhimõttest - usalda, aga siiski kontrolli;
• millal asendada mugavad võtted koerale kiirust andvate võtetega;
• kas väljatöötatud "enne starti strateegia" töötab kaljukindlalt või leidub kaljus nukke, mis vajavad veel lihvimist;
• miks pulgad ei püsi seal, kus nad peaksid püsima;
• kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha...

Maardu võistlus näitas selgesti, et nendele küsimustele tuleb veel vastuseid leida :)
Võistlusvideo tulekul.


Aga vahepeal läks soojaks ning tuletasime meelde, mida eelmisel suvel sai õpitud.

Viielised

Registreerisin võistluspaani Toalmark- Reinmann taas agilityvõistlusele - ikka selleks, et kogemusi saada, strateegiat kinnistada ja ajastatust timmida. Kui eelmisel võistlusel oli koera pühendumust igati tipp- topp, siis sel korral oli tunda väheke hajevust. Teisel tõkkel kukkus pulk suure tõenäosusega see tõttu, et tegin järsu võnke. Võnge minu trajektooris oli aga tingitud sellest, et sekundi murdosa jooksul suutsin mõelda, kas enne tunnelit oli ka veel üks hüppetakistus või siiski mitte. Seega võtan selle pulga kukkimise enda omaks. Kiirus aga ei olnud üldse paha - 20.86s (kolmas aeg). Agility on ikka hoopis teine tera, kui sul on rajal liikuv koer.

 

Teine rada oli üks ringiratast jooksmine ning erilist põnevust kahjuks ei pakkunud. Pakun, et kolmanda tõkke pulk kukkus kas minu trajektoori või minu mahakukkunud käe tõttu. Aga jällegi, kiirusega võib igati rahule jääda- 17,99s (neljas aeg).

 

Seega tulemused: mõlemal rajal 5 karistuspunkti ja mõlema rajalt viies koht.

Siin meie jooksud ka videolindil: https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=jTZMQHkhnqU

 

Peale võistlust on alati kaks traditsioonilist tegevust:

1. Arvutad mitu päeva on jäänud järgmise trennini, sest agilityvõistlus on üsna õrritav teaser, mis annab agilityadrenaliini vaid loetud sekunditeks. Peale neid paarikümmend sekundit voolab sul veres juba nakkuslik agility, hüppad ühel jalalt teisele ja peas on vaid mõtted "tahaks veel, tahaks veel" ja siis hakkad kerges agilityuimas lugema päevi, mil taas saab rajale.
2. Kui kergest agilitynarkoosist on välja tuldud, siis tuleb koera karv puhastada kunstmuru tükkidest.  Ma ei saa täpselt aru, kuidas Luck-poiss jookseb, sest vahetevahel on mul tunne, et kogu võistlus/trenniplatsi kunstmuru on karvastikus mulle koju toodud.  

Nii palju siis agilityjuttu.
Võib juhtuda, et järgnevad kuud (täpsemalt 3 kuud) on postitusi siin blogis hõredamalt kui sooviks. Ei, me ei sõida kuhugi ja aprilli võistlustel osaleme ka nii palju kui võimalik. Aga koerablogi aja võtab üks teine kevadine projekt, kus tuleb samuti blogida, aga hoopis majandusteemadel. Proovin siiski olla tubli ja blogida kõikjal, kuhu sõrm antud.

 

 

Mis juhtub, kui jääd viineriga Eesti Politseile vahele?

Sõidan hommikusest agilitytrennist koju. Kõht on tühi ja otsustan kõrvalistmelt näpata ühe Lucky trenni viineri. Vinku põses märkan korraga, et Eesti Politsei korraldab üritust "Kõik puhuvad", k .a mina. Kugistan vinku käppelt alla, avan akna ja esimese asjana vabandan politsei ees, et just sõin ära ühe viineri ja ma loodan, et see ei mõjuta tulemust.
Politsei vaatab kahtlaselt...väga kahtlaselt. Lisan, et tulin just koeratrennist ja kõht oli tühi ja sõin ära koera trenniviineri. Viibeldes ise samal ajal auto taha ossa, kus see trennikoer asub. Politsei vaatab veelgi kahtlustavalt. Juba vaikselt hakkan kahetsema, et miks ma üldse sellest viinerist juttu tegin, aga samas oli minu mõttekäik selline: jube piinlik on puhuda sellesse aparaati viineriõhku ja veelgi piinlikum, kui mõni poolel teel kõhtu olev viineritükk otsustab tagurdada ja otse alkomeetrisse. Parem on vist kohe alguses kogu lugu viinerisöömisest ära rääkida.

Politsei uurib läbi tagaakna tagaistmel transaboksi, milles vaatab talle sõstrasilmadega vastu Lucky. Mulle ulatatakse alkomeetriotsik. Puhun. Masin hakkab koledasti piibitama.
"Liiga tugevasti puhute", teatab politseinik. Vabandan ja proovin uuesti.
"Nüüd te ei puhu üldse". Näen, kuidas politseinik läheb järjest enam närvi. Vabandan veel kord ja annan teada, et see on mu elu teine puhumine ja ma vajan veel kogemusi. Puhun leebelt ja politseinik loeb kõrval takti, kaua veel puhuda on jäänud.
"Pagan" ütleb korraga politseinik ja võtab toru mu suust.
Mina juba mõtlen, et nüüd see siis juhtuski...viineritükk masinas.
Tuuakse uus masin, uus puhumine. Proovin olla väga eeskujulik kodanik. Köhin kopsud puhtaks ja puhun nii kenasti, kui vähedegi oskan.
Tehtud!
Politseinik vaatab alkomeetrit ja teatab, et see masin söögimenüüd ei tuvasta, näitab alkoholisisaldust...
Paus...
Paus...
Kestevpaus...
"Aga seda teil ei ole".
Politseinik naeratab, soovib head päeva ja viskab viimase sõbraliku pilgu Luckyle ja lahkume ürituselt.

Loo moraal:
1) ära näppa vinkut, kui see ei ole sinu oma,
2) sõidu ajal.
3) Lase politseinikul teha oma tööd,
4) isegi kui kardad, et alkomeetriotsikusse võib viimane söögipala sattuda.
5) Harjuta kodus keskmisel tempol puhumist!

See kõik võib ühel heal päeval ära tasuda.

On asju, mis on söögist tähtsamad

Meil läheb hästi. Ptüi, ptüi, ptüi. Ma olen kirjeldamatult õnnelik oma pisikese Luckypoisi üle. Pisike, sest ta lihtsalt on pisike, aga hirmus armas minule. Ma olen enam kui kindel, et kui teil õnnestuks temaga mõned päevad koos veeta, siis te oleksite ka 24/7/365 temasse lihtsalt armunud ja hõljuksite hommikust õhtuni naeratus näol. Ja raske on öelda, mis temas on see X faktor, mis ta nii mõnusaks kaaslaseks teeb. Ta on üks suur kompott, kuhu sisse on kokku keeratud kõik head asjad.

Kui muidu võiks öelda, et spanjeli elu tiirleb ümber söögikausi, siis mulle tundub, et sellele poisile on eluküsimus, et terve kari oleks pidevalt koos. Ja mitte koos koos vaid hästi tihedalt koos. Hea oleks, kui kõik kahe- ja neljajalgsed mahuksid ühe väikese ruudu sisse ära. Emma tahab ka, et kari koos püsiks. Aga talle ei ole nii tähtis, et kari õlg õla kõrval seisaks. Kuidas see kõik välja näeb? Kodustes tingimustest tiirleb Lucky nii kaua ümber inimeste, kui nad on lõpuks mõistnud, et nad peavad koos istuma või seisma. Siis võib ka loomalaps rahulikult tagumiku maha panna. Samuti on ta võimeline istuma vaikselt, oma sõstrasilmadega vannitoa või mingit muud ust piideldes, mil keegi sealt väljub ja ühineb kogu karjaga. Ka jalutama minnes on väga tähtis, et kogu kamp püsiks meetri raadiuses. Selline karjataja siis :)

Lucky- Plaki on ka palju suurem musi- ja kallikoer kui Emma. Ikka väga harva tahab Emma sülle. Pai küll, aga mitte sülle. Rääkimata siis temapoolsest musi-rallist. Aga Lucky peab kindlasti saama vähemalt kord päevas sülle nii, et kaks käppa teineteisel pool kaela ja siis kas koon tugevasti minu lõua alla või nii, et ta saaks võimalusel rippuvaid kõrvarõngaid kõrvast ära varastada.

Agilityst ka. Minu meelest läheb meil hästi s.t plaanipäraselt. Täpselt parajas tempos. Ilma suuremate tagasilöökideta. Kuna viimasest võistlusest pildimaterjali pole, siis mõtlesin, et võtan ühte reedesesse trenni oma pisikese punase fotoka kaasa ning sai ülesfilmitud järgnev reedeõhtune agility-chill: http://youtu.be/o2t7UHtDoJ8

Kogemusõpe vol 2 - töö instinktide ja konkreetsusega

Elu teine agilityvõistlus...mitte siis koeraomanikul vaid Luckyl. Kui eelmise võistluse esimesel rajal maadles koer oma instinktidega ja koerajuht oma võbelusega, mis tingitud teadmatusest, kuidas antud koer võistlusel käitub, siis sellele võistlusele sai mindud kindla strateegiaga - mida ja millal teha. Kuna ei olnud kindel, et see strateegia töötab, siis saigi selle võistluse peamiseks eesmärgiks strateegiat testida... ja kui hästi läheb, siis joosta üks kena rada. Kena raja jookmine sai sekundaarseks eesmärgiks ka seetõttu, et treener Inga suutis end A0 kohtunikuks manageerida ning mina, ainsa Agility Plussi nullikana, pidin ise ihuüksinda midagi kavalat raja läbimiseks välja mõtlema.

Strateegiale, mis pidi likvideerima eelmise võistlussoorituse nõrgad kohad, lisandus paar päeva enne meie teist võistlust boonusena külmetusköha.  Koeraomanik sa köha tõttu sellise mõnusa maheda bassi hääle, mis pole tänaseni üle läinud. Köha aga osutus omamoodi eeliseks, sest häälkäskluste andmine madalal häälel tundub konkreetsem, kui heledal häälel kilgates.

Igatahes, strateegia töötas ja läheb kasutusse ka järgmisel kordadel. Boonusköhast proovin lähiajal lahti saada.

Kahjuks ei ole mul antud võistlusest ühtegi videosalvestust. Kaamera oli küll kaasas, aga kuna ma olin 101% hõivatud oma strateegiaga, siis ei jõudnud leida ühtegi head kodanikku, kellele kaamera kätte anda.

Aga see, et videot ei ole, ei olegi oluline. Oluline on see, et lisaks sellele, et strateegia töötas, tegime kaks väga korralikku jooksu. Kiirused olid mõlemal rajal igati märkimisväärsed. Luck-poiss alates stardist kuni lõppjooneni asjalik ja teadlik, mida ta tegema peab. Teisel rajal kukkus küll pulk ja ma arvan, et see oli tingitud minu käe gravitatsioonist maa poole.

Igatahes, lõpptulemuseks kena neljas koht. Lucky sai kingituseks Berra jänksi ja mina uue klikkeri. Jänks oli nii populaarne, et vajas juba samal päeval kolme iluoperatsiooni - neist kaks näopiirkonnas. Klikker aga töötab kenasti.

Kui ema uuris meie võistluse kohta ja kas koer ka peale rasket päeva väsinud, siis vaatasin mööda tuba silkavat koera ning tuli tõdeda, et ju siis ei olnud nii väsitav. Kui olin ...hmm...enam ei saagi öelda, et toru hargile pannud...ütleme siis nii, et slaidinud kõne lõpetatuks, siis kukkus ka koer unne.