Sada ja seened

Nii võiks kõlada nädalavahetuse egiid küll. Alustame sajast ja kui internetis ruumi jääb, räägime seentest.

5:30 laupäeva varahommik. Jah, lugesite õigesti. Just nii varakult lükkasime Luckyga oma skädiläkile hääled sisse, et sõita Tartusse võistlusele. Olgem täpsed. Mitte Tartusse, vaid välja hääldamatusse LOHKVASSE. See on sama hääldamatu, kui Tartu külje all asuv NÕO. Aga see selleks. Koselt võtsime peale seltsimees unetu Liisi koos Flaffiga ning ees ootas kaks tundi mõnusat sõitu inimtühjal maanteel.

Kohtunikuks sel korral ei keegi muu kui meie oma treener ja Lucky kasvatajatädi Inga. Paar üllatusmomenti: Suvise muru asemel tervitas meid kunstmuru (Ok, kui ma hästi meenutan, siis keegi tõesti mainis, et seal on kunstmuru.) Viimase vastu ei ole aga mul absoluutselt mitte midagi; Tallinnas kell 5:30 lõõskav päike oli kadunud tiheda pilvemassi taha. Ka selle vastu polnud mul midagi - ongi parem joosta; nullikuid harjumatult vähe. No ja mis mul saab ka selle vastu olla - mina saan ikka oma kaks rada joostud.

No nii, mida siis Inga meile puremiseks välja mõtles... Täitsa nullikute raja. Ilus, loogiline, paar vimpka kohta, kiire - mõnus joostav rada. Esimese raja lõpetasime puhta tulemusega. Ja nüüd mulle meenus veel üks üllatusmoment: mõnusalt suured tõkkepulgad. Kui neid nägin, arvasin kohe, et täna korraldame ühe tõkkepulga saju. Aga võta näpust...ka teisel rajal ei kukkunud ühtegi pulka ega olnud ka käpa ja pulga kolinat kuulda. Ühesõnaga kaks puhast rada. Kuigi teisel rajal jäi kaks kohta kummitama: 1) raja keskel tundus mulle sekundiks, et ma olen vahepeal mingi tõkke ära unustanud, sest see ei saa olla nii lihtne; 2) üle-eelviimase tõkke tak tak oli ikka suur. Aga mis sest enam.

Aga päris lahe oli oma treeneriga pjedestaalile käppa suruda. Ei tee seda just iga päev. Ka mitte ülepäeviti. Ja kas üldse olen teinud?

Võistlus läbi ja võis asuda külalislahkust ära kasutama. Lucky õe Mindy omanik Aive koos Marianniga olid meile raja äärde kaasa elama tulnud ning peale võistlust sõitsimegi nende poole, et
Mindy näeks ka vennakest. Tartlaste külalislahkus on ikka muljetavaldav: suur parkimisplats puhtaks tehtud - sõida vaid oma tõllaga ette; roosipõõsad õites, päikegi tellitud; köögist väljumas võileivatort; kingitused ühelt ja teiselt. Mis ma oskan selle peale öelda...Kinks ja kraaps ning suured tänud.

Kella kolmeks olime tagasi Tallinnas. Töö kiire ja korralik.

Siin ka üks videomeenutus võistlusest: http://youtu.be/kXj3EBUuC7g

Nüüd siis seentest.
On pühapäev. Sõbrad Ingemar ja Debbie on neljapäeval rääkinud
imelistest Loksa ja Viru raba vahelistest metsadest, kus võib kukeseeni lausa vikatiga niita. Kuna päev on ilus ja koer vajab jooksutamist -lähmegi.

Siseneme metsa. Mustikas, mustikas ja mustikas, aga ei ühtegi seent. Kõnnime edasi. Mets on tõesti
ilus, aga ei ühtegi seent. Peale 30minutilist kõndi leian mina samblast kaks imepisikest kukeseent. Kui juba kaks on leitud, siis lootust on...järgmine tund möödub seenevabalt. Mul ausalt tekib masendus- miks mina mitte kunagi seeni ei saa?! Selle peale hüppavad samblast välja veel kaks kukeseent. Kõnnin edasi omaette pobisedes, kui mustas masenduses ma olen, kui ma seeni ei leia - lootes et ehk see mõjub seentele. Ei miskit. Aeg ajalt viskan pilgu ka Heikile, kes midagi oma telefonis näpib ja üsna tihti kurje sõnu pillub? Küsin, kas ta seadistab oma seene äppi? Tema aga vastab, et kummaline, aga tema Nokia map näitab, et me oleme pärapõrgus ja et autoni jõuda peaks suunduma paremale. Mina olen aga veendunud, et vasakule. Selleks, et oma vaistu kinnitada mõne teise arvamusega ( Lucky ei lähe arvesse), võtan välja oma google mapi, kes juhtumisi minu seisukohta jagab. Seekord on taas võit minu ja viin meeskonna võidukalt autoni. Hoolimata 4 kukeseenest, väsinud mehest ja sammaldunud ja mustikaplekilisest koerast, oli jalutuskäik imeline. No ja neid seeni saab ka Selverist osta.