Looking back over my sholder

Üleval Mamma Tuutu. All Lucky

Tikutopsi poisist, Viljandist ja rajalt jooksus olevast lillelapsest on päris palju vett merre voolanud. Endal on ka piinlik, et blogipostitused on jäänud unarusse. Ja selle taga ei ole mitte see, et suvi on tulnud, vaid pigem on tulnud rohkem kommunikeeruda finantsteemadel. Aga vaataks siis korra üle õla, mis vahepeal on tehtud.

Kuna eelnevad võistlused näitasid selgelt, et kui on vähedegi lihtsam rada, siis hakkab härral keset platsi igav (loe: koerajuhil hakkab igav ja siis ka juhtimine läheb käest). Palju arukam on joosta kuhugi, kus ei ole nii igav ehk siis sinna, kus on teised koerad või palju huvitavaid lõhnu. Seega, otsustasin käia võimalikult palju võõrastel platsidel võistlemas ning teha "rajal püsiva koeraga" tugevasti tööd.

17. mail käisime Leader´i poolt korraldatud mitteametlikul võistlusel. Mul on siiralt hea meel, et selliseid üritusi korraldatakse. Täpselt õige koht, kus oma puudujääke lihvida. Lucky küll pani esimesel rajal kaabet, aga teisel rajal püsis rajal vist vaid tänu minu konkreetsetele käsklustele. Ütlen ausalt: ega seal midagi "fun" ei ole, kui tuleb tegeleda vaid sellega, et koeral minema jooksmise mõttepojut ei tekiks.

Maikuu lõpus tabas kahejalset aga järjekordne põlvehäda ja seekord nii hullusti, et tuli välja otsida ortopeediaarst. See projekt pole tänu Eesti haiglasüsteemis eksisteerivate pikkade järjekordade tõttu veel lõppenud ning jätkuvad uuringud.

Kahjuks meie oma Agility Plussi võistlusele, 25. mail, nullikud ei olnud oodatud ning seega sai rahus teenindada teisi toredaid kõrgema klassi agilityhoolikuid.

Jätkuvalt ei ole kadunud mure leidmaks seda suurt üllast motivaatorit, mis paneks koera turbokäigul rajal vudima. Teadagi, toit ei ole selle spanjeli jaoks miski. Pall või mõni lendav nuustik...njaaa...ka pigem mitte. Kui aga panna tsirkus ja leib kokku ehk kui peita ahv-pinalisse ära maius, siis võib juba asja saada. Ühel õhtul suutis Lucky laualt pätsu panna aga If kindlustuse arve ja teha koha pealt sellise mineku, et hakka või mõtlema, kas peaks trennis ja võistlusel hoopis koera arvetega premeerima?!

Võistlus, kus koer esimest korda rajalt ei kadunudki ära, toimus Tallinnas Veskimetsas 8. juuni. Fine, tuleb tõesti tunnistada, et ma olin taas esimesel rajal pigem karmide käskluste andja. Aga koer ei lipanudki minema :) ning ei lipanud minema ka teisel rajal. Tunneli lõpus paistis esimest korda valgust.

14. juunil suutsin kaubelda endaga kaasa Kaire ja Morrise, et minna koos Jõulumäele. Jurate Miliunaite rajad olid täpselt midagi meile ehk siis keerulised. Aga keerulised rajad mõjuvad meile hästi. Koer püsis kenasti rajal. Tööd tuleb aga teha kukkuvate pulkadega.

Vahepeal lõpetas kahejalgne savitrenni kevadsemester. See on trenn, kus kõik teised trennilised teevad normaalsetele inimestele kohaseid saviplönne. Minul on aga kõikidel plönnidel kaks pikka kõrva, saba ja käpajäljed.

Vihmane jaan möödus maal Arusepal kamina ees koos suitsukala, koerte ja kaksikutega. Aga miks ka mitte - tore oli ikka.

Trennis oleme vahepeal liikunud õppepoomilt täispoomile. Teinud lefte ja raite. Kuna vihma on kallanud rohkem kui vaja, siis turvalisuse tõttu märjale poomile just ei kipu. Seega, tuleb nüüd, mil ilmad ilusaduhada poomi teha :)

Emma, kes meil peamiselt resudeerub Haapsalu spas ja naudib eel-seeniorite elu, tuli korraks päälinna elu kaema. Raske ehk uskuda, aga mõnikord on ka puhkusest  vaja puhkust võtta. Raske see kuurortelu :) Täna naudib Emmake taas Haapsalu promenaade, parte ja ujumisvõimalusi.