Kogemusõpe vol 2 - töö instinktide ja konkreetsusega

Elu teine agilityvõistlus...mitte siis koeraomanikul vaid Luckyl. Kui eelmise võistluse esimesel rajal maadles koer oma instinktidega ja koerajuht oma võbelusega, mis tingitud teadmatusest, kuidas antud koer võistlusel käitub, siis sellele võistlusele sai mindud kindla strateegiaga - mida ja millal teha. Kuna ei olnud kindel, et see strateegia töötab, siis saigi selle võistluse peamiseks eesmärgiks strateegiat testida... ja kui hästi läheb, siis joosta üks kena rada. Kena raja jookmine sai sekundaarseks eesmärgiks ka seetõttu, et treener Inga suutis end A0 kohtunikuks manageerida ning mina, ainsa Agility Plussi nullikana, pidin ise ihuüksinda midagi kavalat raja läbimiseks välja mõtlema.

Strateegiale, mis pidi likvideerima eelmise võistlussoorituse nõrgad kohad, lisandus paar päeva enne meie teist võistlust boonusena külmetusköha.  Koeraomanik sa köha tõttu sellise mõnusa maheda bassi hääle, mis pole tänaseni üle läinud. Köha aga osutus omamoodi eeliseks, sest häälkäskluste andmine madalal häälel tundub konkreetsem, kui heledal häälel kilgates.

Igatahes, strateegia töötas ja läheb kasutusse ka järgmisel kordadel. Boonusköhast proovin lähiajal lahti saada.

Kahjuks ei ole mul antud võistlusest ühtegi videosalvestust. Kaamera oli küll kaasas, aga kuna ma olin 101% hõivatud oma strateegiaga, siis ei jõudnud leida ühtegi head kodanikku, kellele kaamera kätte anda.

Aga see, et videot ei ole, ei olegi oluline. Oluline on see, et lisaks sellele, et strateegia töötas, tegime kaks väga korralikku jooksu. Kiirused olid mõlemal rajal igati märkimisväärsed. Luck-poiss alates stardist kuni lõppjooneni asjalik ja teadlik, mida ta tegema peab. Teisel rajal kukkus küll pulk ja ma arvan, et see oli tingitud minu käe gravitatsioonist maa poole.

Igatahes, lõpptulemuseks kena neljas koht. Lucky sai kingituseks Berra jänksi ja mina uue klikkeri. Jänks oli nii populaarne, et vajas juba samal päeval kolme iluoperatsiooni - neist kaks näopiirkonnas. Klikker aga töötab kenasti.

Kui ema uuris meie võistluse kohta ja kas koer ka peale rasket päeva väsinud, siis vaatasin mööda tuba silkavat koera ning tuli tõdeda, et ju siis ei olnud nii väsitav. Kui olin ...hmm...enam ei saagi öelda, et toru hargile pannud...ütleme siis nii, et slaidinud kõne lõpetatuks, siis kukkus ka koer unne.