No, ei tule kergelt see agility swap ehk agility inventari vahetus. Aga ehk on seda veel liigvara paluda? Emmaga agility harrastamine meenutas pigem agilityjoogat, mis koosnes agility ja elumõtte filosoofiast ning rahulike, lõõgastavate agilitypooside võtmise kombinatsioonist.
Lucky on aga teine tera...ja mul on hea meel, et minusugune pime kana selle tera leidis. Hetkel iseloomustab meie tegevust agiilne kehade balansseerimine leidmaks ühtset võnkumislainet.
Selliseid korralikke, pikki, omanikku ähkima ajavaid (kui see on muidugi eesmärk omaette), kogemusi rikastavaid agilityradasid oleme Luckyga saanud joosta vaid loetud korrad. Seega, oleme hetkel eraldi pasunaid puhunud ja lühikesi muusikapalu harjutanud, aga ooperi kokkumängu pole piisavalt saanud harjutada. Aga küll jõuame.
Kuna hetkel oleme koer-poiss Luckyga agility kogemuste saamise faasis, siis hetkel proovin pihta saada:
- millal tuleb rajal tõmmata käsipidurit ning millal liduda nii nagu oleks viimane päev;
- kas usaldada koera 100% või lähtuda põhimõttest - usalda, aga siiski kontrolli;
- millal asendada mugavad võtted koerale kiirust andvate võtetega;
- kas väljatöötatud "enne starti strateegia" töötab kaljukindlalt või leidub kaljus nukke, mis vajavad veel lihvimist;
- miks pulgad ei püsi seal, kus nad peaksid püsima;
- kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha...
Võistlusvideo tulekul.
Aga vahepeal läks soojaks ning tuletasime meelde, mida eelmisel suvel sai õpitud.
No comments:
Post a Comment