Läti Juunior tsempion

Alles see oli, kui sai siia blogisse kirjutada, et Luckyl on nüüd kena roosa Eesti tsempionitiitlit kinnitav rosett. Nüüd ootame pikkisilmi Läti juunior tsempioni tiitlit kinnitavat rosetti. :)

Ei mäletagi, mis hetkel tikkus minu mõttesse piiluda piiri taha ja osaleda Luckyga Valmiera kahepäevasel näitusel. Kui algselt oli mõte sõita kohale juba reedel, siis nähes ajakava ja arvestades Valmiera lähedust sai Lätti sõidetud näituse esimesel päeval. Esimese näitusepäeva kohtunikuks oli N. Savicic Serbiast ja ringi minemas 10 inglast (Soomest, Lätist, Venemaalt ja Eestist). Hoolimata pikast sõidust, oli Lucky ringis väga särtsakas - näidates kena jooksu ja ilusat seisu. Härra Savicic lasi meil ikka kõvasti joosta ja seista ja joosta ja seista. Oma klassis võitsime Läti juuniorkoera ja kuigi härra Savicic oli kirjeldust andes üsna tõsine, tuli ka JSERT Eestisse. Parima isase tiitlis olime ringis koos Janna Kekkoneniga ning minu üllatuseks pani kohtunik meid esikohale. Tõu parima tiitli ringis läksime vastamisi Soome veterantsemioniga, kes ka tiitli endaga Soome viis. Sellest hoolimata olin ma Luckyga väga rahul. Ei olnud kerge võistlus.

Öö veetsime Valmiera ühes kenamas hotellis, mis oli pungil koeri, kes kõik järgmisel hommikul taas näitusele suundusid. Meie eesmärk oli eelmise päevaga täidetud ja seega näituse teine päev oli üsna rahulik. Kohtunikuks
J. Matyas Slovakkiast. Lucky tegi taas ühe kena esitluse - kuigi tiba unisema, kui eelmisel päeval. Hotellis ööbimine ei tule meil veel hästi välja. Kuigi suvelõpus harjus koer juba üsna ära, et on öid, kus ei ööbita kodus. Kahjuks, see teadmine oli oktoobriks ununenud. Tundub, et peame Luckyga vähemalt kord kuus hotellis ööbima, et koer mõistaks, et ka seal on võimalik magada. 
Igatahes oli ka see näitusepäev meile edukas. Oma klassi võitja, hindeks suurepärane ja  Promotion prize; Parima isase valikul jäime sel korral teisele kohale. 

Tagasiteel Eestisse mõlgutasin mõtteid Leedust. Kui enne tundus mulle, et Leedu on hirmkaugel, siis Lätis ringi sõites, ei tundunudki see Leedu teab-mis-kaugel.

Tänase seisuga oleme Leedu Kaunase novembrikuu näitusel kirjas.

Tagasivaade suvele ja pilguheit lähitulevikku

Viimane blogipostitus jäi juulikuu lõppu. Ja pole ka imestada, sest siis läks ulmeliselt kiireks pulmade planeerimisega (õigem oleks öelda organiseerimisega, sest selleks ajaks olid juba kõik asjad planeeritud) ja võis vaid unistada ajast, mil saaks rahulikult maha istuda, võtta teetass ja arvuti ja midagi kirja panna. Selleks ju sügis ongi - võtta aeg maha ja meenutada suve.

Nüüdseks on pulmapidu peetud ja mul on siiralt hea meel, et ka koerad said kümmekond minutit nautida pulmapidu ja pulmakülaliste poolt nunnutamist.

Suvi oli koertele ohtralt täis toredaid tegevus metsas, rannas, maal, Haapsalus ja Tallinnas, palju ringisõitmist, Luckyle ka uusi kogemusi. Kindlasti oli selle suve tipphetked ka Lucky näitusetrall ja JCH tiitel, millest saab lugeda eelnevates postitustest.

Aga lisaks suve suursündmustele on mul hea meel veel selle üle, et suve lõpuks ujub Lucky meelsasti ka sügavas merevees trotsides laineid ja tuult ning on motiveeritud ära tooma kõike, mida merre visata.

Ka agilitys liigume me Luckyga samm-sammult edasi ja aina huvitavamaks läheb. Septembris alustasime ka üsna intensiivse slaalomiõppega, millega tegeleme iga päev minimaalselt kaks korda. Naabrid vaatavad meid küll kummaliselt, kui kell 7 hommikul slaalomipulkadega rohuplatsile liigume ja sama toimub ka õhtul. Mõnikord on meid näha ka euroaluse ja paarimeetrise kontaktjookus latiga ringi liikumas. Ühesõnaga agilityt on meil söögi alla ja söögi peale. Aga hirmustore on :)

Lähitulevik tõotab tulla sama põnev, kui suvi. Palju agilityt ja tibakene ka näitusetralli üle piiri Lätis.

Eesti Juunior tšempion

Kuni eelmise nädalalõpuni olid meie elu märksõnad: suur tööpõld enne pikka suvist puhkust + talendiakadeemia lõputöö ettevalmistused + turundus õppekava esitamine kinnitamiseks, Lucky agilitytrenn, pulmade organiseerimine, Emma Haapsalu spasse saatmine, Lucky näitused Lõuna- Eestis. Märksõnad ei ole tähtsuse järjekorras!

Nüüd on märksõnadest üks sõna vähem ehk siis Lucky suviste näituste juurde võib kirjutada DONE! Ja samasuguse linnukese võib ka meie eesmärgi ette teha. Luck-poiss ehk ametliku nimega Toalmark Kiss Good Luck on nüüdsest Eesti Juunior tšempion.

Kõigest lähemalt:
Reede lõuna ajal startisime Tallinnast Tõrva poole, kus meil oli broneeritud öömaja. Pean kohe mainima, et ma naudin sõitmist lõunasse läbi Rapla- Türi-Viljandi. Igatahes Tõrvasse me jõudsime õhtu 5 paiku, tehes väikese söögi- ja pissipeatuse Viljandi paadimehe juures. Tõrvas võttis meid vastu äärmiselt sõbralik Barclay de Tolli hotell. Juba teist korda sel aastal lõunas olles tundub mulle, et Lõuna- Eesti inimesed on äärmiselt sõbralikud ja suhtlemisaldis. Tundub, et Lucky harjub järjest enam mõttega, et ka võõras kohas on võimalik magada. Lucky pettumuseks oli meie toaaken aga nii kõrgel, et väljavaatamiseks ei piisanud ainult tooli asetamisest akna alla, tuli ka kikivarvukile tõusta :)

Laupäeva hommikul asusime Valga poole teele. Näitusekorraldaja kiituseks - abistavad viidad tee ääres olid igati abiks. Ma poleks vist eales seda staadionit sealt Valgast üles leidnud, sest lisaks ühesuunalistele teedele toimus linnas ka suurejooneline teedeehitus. 

Valga näituse kohtunik oli Manola Poggesi (Itaalia). Sümpaatne ja lõunamaalasele iseloomuliku suhtlusstiiliga kohtunik. Lucky pole vist kunagi ühtegi kohtunikku nii palju musitada saanud. Kirjelduslehte kättesaades sai selgeks, et kohtuniku põhiline aur läkski koera kallistamise ja musutamise peale, sest kirjelduslehel on napilt paar sõna: typical head, proportions of body are good, good topline, correct coat for age, moves free, excellent temperament.

Tulemus: TPJ, SP 1, SK, PI 2, JUN SERT. 
Selle tulemusega võitis Lucky oma kolmanda JUN SERTi ja saame kinnitada Eesti Juunior tšempioni tiitli.

Ühe hea kogemuse võrra saime veel rikkamaks. Nimelt suutis Läti isane veterankoer tungida (no ikka omaniku käe läbi) võimalikult lähedale (et mitte öelda, et läti koera koon oli eesti koera saba all) ja sellega rikkuda meie näituseseisaku. Ei taha süüdistada teisi, sest meie peame olema valmis sellisteks olukordadeks, aga sel korral me seda kindlasti ei olnud. Igatahes arvas Lucky, et too tore koer tahab mängida ja nüüd on see aeg kätte tulnud. :)

Valga näitus läbi, suundusime Tartu poole, kus meil oli järgmine majutus lahkete Tartu inimeste pool.  

Pühapäeva hommikul suundusime Ülenurme näitusele, kus kohtunikuks oli Des Manton (Iiri). Ma ei tea, kui viisaka mulje sa endast jätad, kui kahe tõu hindamise vahel suitsetad ringis ringi jalutades ning annad ringikorraldajale loa alustada uue tõu hindamisega hetkel, mil sul on suur kringlitükk näpus. Lucky lauale tõstmise hetkel oli härra Des Mantonil suu pungil kringlist ja üritas läbi hammaste ja kringli minu käest küsida koera vanust ning vastust edastada lauda. Kuna ma ei ole ära õppinud emotsioonide mittekajastamist oma näos, siis härra Manton vist luges seda kõike minu näost välja ja üritas suutäis kringli ja kätega vehkides pobisedes vabandada. 

Jooksime oma tavapärases tempos, mis minu meelest paneb Lucky parajas tempos jooksma, mitte löntsima (kui selline sõna üldse eesti keeles olemas on). Igatahes arvas kohtunik, et inglise kokker ei ole jooksutamise koer ja tempo tuleks maha keerata. Nii me siis jalutasime seal ringis. Seisma paneku ajal vangutas kohtunik pead ja mina juba arvasin, et no, kui saame hindeks "hea"on ka hea :)

Kirjeldus: 12 months, red!!! (icc), presents nice profile, good skull, clean mouth, ample neck, ok angels front and rear, good topline, OK tailset and moves much better when moves correct speed.

Tulemus muidugi üllatas: VSPJ, SP 1, PI 1, VSP

Ülenurme näituse positiivne külg oli see, et kõrval oli kohe ka agilityvõistlused, millele sai kaasaelada ning kokku saime ka Lucky õega. 

Koju Tallinna jõudsime 2 paiku päeval mõlemad surmväsinuna :) Aga seda väsimust ei olnud kauaks. Mõtted liiguvad uute eesmärkide poole. 


 

Kiire juuli

Juuli on olnud uskumatult kiire. Ja see kuu ei ole veel läbi. Aina kiiremaks läheb. Paari nädala jooksul on palju juhtunud, mis pole veel blogisse jõudnud.

Esmalt sai suurejooneliselt peetud Lucky sünnipäevapidustused. Õhtunael oli Eva-Grete Aljase poolt tehtud imemaitsev koeruslik sünnipäevatort, millest küll sünnipäevalaps osa ei saanud, sest komponendid ei sobi selle koera menüüga.
Avatud sai ka Lucky bjuutifond, mis ühel hetkel asendub agilityfondiga ning pidulikult avasime ka isa meisterdatud plangu, mis peaks meid aitama agility jooksukontaktide õppimisel. Video meie jooksukontakti kohta leiab YouTubest.
Külalisi oli omajagu ja viimane külaline lahkus mõned minutid enne südaööd. Sünnipäevalaps väsis aga enne ära, kui külalised mõistsid koju minna :)

Kui kolmapäeval sai peetud Lucky sünnipäeva, siis reedel algas meil juba Tour De Läänemaa, mis kestis pühapäeva õhtuni.

Reedel sai taas tutvust tehtud ujumise ja merega. Kui Emma on tõeline veeloom ja teda on raske veest välja saada, siis Luckyt tuleb veel õpetada ja merega sõbraks teha. Aga me teeme selles edusamme. Parim, mis reedel juhtuda võis oli see, et Lucky otsustas ise pulgale järgi ujuda. Ehk siis motivatsioon ujuda ja pulk ära tuua oli piisavalt kõrge, et seljatada merehirm.
Teine tore nädalavahetuse ime oli see, et Lucky hakkab vaikselt harjuma mõttega, et ka võõras kohas on võimalik magada ja tulebki magada. Siiani tuias Lucky terve öö ringi.

Laupäeval sai ülevaadatud kõik kohad, mis meie eelolevate pulmadega seotud ning päeva lõppedes sai tehtud ka üks korralik fotoshuut (fotograaf Katrin Press. www.harilik.ee). Pühapäeval sai tagasi Tallinna sõidetud. Emma jäi veel spa-mõnusid nautima, sest eesoleval nädalavahetusel sõidame Luckyga taas Lõuna- Eestisse Valga ja Tartu näitusele. Eks näis, kas õnnestub saada viimane vajalik SERT ja sellega kinnitada JCH tiitel või soovib tiitel jääda sügisesse. Pöidlad pihku!

Igas päevas üks pisike rõõm

Mõtlesin pikalt, et kuidas seda aega, mil Luckyga koos oleme olnud, iseloomustada või mida Lucky kohta öelda...
Harva, kui mina olen sõnatu. :) 

Ühte pisikesse spanjelipoissi mahub nii palju rõõmu ja lusti, aktiivsust, headust, nutikust, siirust, armastust, hellust, lustakust. Valmidust koos tegutseda, õppida. Andestada ja unustada kõik teiste neljajalgsete paha-ütlemised, seejuures jääda ise julgeks poisiks, aga mitte kunagi ise vastuhakata. 

Lucky on olnud uskumatult lihtne (seda kõige paremas tähenduses) koer. On koer, aga pole probleemi. Ei ole kutsikamuresid ega murdeea probleeme. Jah, loomulikult tulevad mõnikord pähe "head" mõtted, aga neist ükski ei küündi selleni, et peaks surfama " Kuidas kasvatada lemmiklooma" raamatutes või internetis. 

Ükski päev ei saa meil alata pahatujuliselt. Seda, kuidas Lucky hommikul oma unenägudest jorutades laulab, peab ise kuulama ja nägema. Sinna juurde tehakse jooga-venitusharjutusi ning üritatakse Emma külje alla pugeda ja teha kõik selleks, et Emmale meeldida. 

Sama naljakas, kui hommikune jorutamine, on ka trummeldamine kahe käpaga vastu toidutünni.

Ma olen väga väga õnnelik, et Lucky-poiss meie juurde tuli. 
Tänud Ingale, kes Kuts-Kutsi minu kasvatada usaldas ja kes aitab meid kõiges - tõesti kõiges. 
Tänud Heikile ja perele, kes on meie parim Support- team ever :) 
Tänud ka sõpradele, kes arvestavad, et päris kõike ja iga kell ma teha ei saa või saan, aga siis koos koertega.

Kniks ja Kraaps Teile! 

Tagasivaade möödunud aastasse

Inglise versioon Usain Boldist - kas ta üldse käia oskab?

6 järve, 8km, 1 ujumine, 2 koera, 2 kahejalgset, 1 seljakott toidu-joogikraamiga, lugematul hulgal läbitud tõuse ...ja ka langusi. Just nii iseloomustaks Jussi loodusradasid ja tegelasi, kes selle matka jalge/käppade alla võtsid.

Kuidagi traditsiooniks on saamas, et nädalavahetusel teeme ühe pikema matka. Kuna oli soe, siis koertega randa minna ei tundu just hea plaan olevat. See tähendab, et koertele väga meeldiks, aga rannas on kahejalgsed, kellele ei pruugi meeldida ringi tuustivad koerad. Seega, suund sisemaale. 

Matkal tasub joonduda Emma järgi - no seda muidugi juhul, kui on plaanis veidi karastust leida. Sest mida lähemale me veekogule jõuame, seda kiiremini hakkab Emma oma käppi liigutama. Lõpuks lausa sööstes. Temale on väga oluline, et saaks ujuma ja kaika viskamise mängu mängida. Asja kurvem pool on muidugi see, et selleks, et saaks matkarajal edasi liikuda, tuleb ta korra rihma otsa panna, sest ta keeldub vee lähedusest lahkuma või siis üritab igal võimalikul moel tungida läbi padriku taas sama veekogu juurde tagasi.

Nüüd jõuame postituse pealkirja juurde. Matkarada, mida läbisime, on pikkuses 8 km. See, et koer alguses suure rõõmu ja tuhinaga kõike uut endale sisse ahmib ja jookseb ringi nagu tuulispask, on minu arvates täiesti ok. Aga, meil tekkis küsimus kuski 6 - 7nda kilomeetri juures, et kas Lucky käia ka oskab või kavatsebki kogu rada printides läbida? Kusjuures, maastik ei olnud ju lauge vaid rajal on ka selliseid tõuse, et võtab hinge kinni. Luckyle on ka oluline, et kogu kari kenasti koos püsiks ehk siis kui mina jäin 100 m taha, et mustikaid süüa, siis vaene loomalaps pendeldas minu ja Heiki, Emma vahel niikaua, kui kogu seltskond taas kenasti koos. 

Koju jõudes olid muidugi mõlemad koerad siruli ega liigutanud saba otsagi. Seda siis täpselt niikaua, kui mina liikumatult ühe koha peal suutsin olla. Spanjel on ikka loomult takjas - olgu uni nii suur kui tahes, järgneda tuleb igatahes.

Ilusad tulemused kodulinnast

Haapsalu spa.

Kirjutame seda blogipostitust siis nii nagu kirjutaks üht ajaloo peatükki- aegade hämarusest kuni tänapäva.
Ajend, miks me üldse vallutusretke sel nädalavahetusel Haapsallu ettevõtsime, ei olnud üldse pahatahtlik. Vaevalt, et ükski vallutaja oma retke pahatahtlikuks peab. Meie eesmärk oli hoopis ühendada meeldiv kasulikuga ehk siis nautida Haapsalu võlusid, toetada kodulinna ettevõtmisi/ettevõtlustust ja noh, mis seal salata, üritada korraldada ka üks SERTi rööv Haapsalu rahvuslikul näitusel.

Kihutasime (Luckyga, sest Emma ootas meid juba Haapsalu all) oma neljarattalisel hobusel Haapsallu juba päev enne rüüsteretke. Ikka selleks, et Haapsalust võtta veel viimast ning järgmiseks päevaks end valmis seada.

Minule avanev vaade öösel kell 4.30

Öö vastu laupäeva oli karm. Kui näidendis "Armastus kolme apelsini vastu" tõdetakse, et ööd on meil siin mustad, siis Haapsalus on ööd täiesti valged. Sõdurlane Lucky, kes pidi järgmine päev või(s)tlustulle astuma, otsustas taas, et ööd ei ole magamiseks. Selle asemel kolas ta läbi kõik aknalauad, hävitas ema sussi ja oli peadpidi akvaariumis. Kell 4.30 öösel vahtis ta mulle oma suurte rosinsilmadega aknalaualt vastu ja oli juba valmis sõtta minema.

Kas me juba läheksime?

Laupäeva varahommikul tuli siis vallutada piiskopilinnus. Vastase väepealikuks oli Zsuzsanna Vaczi Bologh Ungarist, kes küll kohe leebus, kui Luckyt nägi ja kes tembeldas Lucky kohe super-boy´ks. Meil oli aga veel varuks üks kena (ilma minu kukkumiseta) jooks ja igati korrektne seis.

Kirjeldus: He has very good bones, lovely haircharachter for his age, lovely head with dark eye-colour, correct teeth and ears, lovely neckline, for his age correct topline/underline, very good moving.

Tulemus. Hinne: suurepärane 1, Jun TP, SK, PI 1, TP ja JUN SERT.

Ilmastikuolud sõjaretkeks polnud just kiita: hommikul sadas korralikult ja terve päev tuli hooti uduvihma. Oli külm (aga see hinnang võib tuleneda ka sellest, et mul olid valed riided seljas). Meie suppert-tiim (ema näol) oli aga viimase peal: lisaks vajalikule pöidlahoiule oli valmis sõtta tulema vihmavarjuga, et Lucky rüü ikka parimal võimalikul viisil kohtunikule meeldiks :)

Igatahes on Haapsalu nüüd vallutatud, kaks jun SERTi käes ja ees ootamas juulilõpus Valga ja Tartu näitused.