Inglise versioon Usain Boldist - kas ta üldse käia oskab?

6 järve, 8km, 1 ujumine, 2 koera, 2 kahejalgset, 1 seljakott toidu-joogikraamiga, lugematul hulgal läbitud tõuse ...ja ka langusi. Just nii iseloomustaks Jussi loodusradasid ja tegelasi, kes selle matka jalge/käppade alla võtsid.

Kuidagi traditsiooniks on saamas, et nädalavahetusel teeme ühe pikema matka. Kuna oli soe, siis koertega randa minna ei tundu just hea plaan olevat. See tähendab, et koertele väga meeldiks, aga rannas on kahejalgsed, kellele ei pruugi meeldida ringi tuustivad koerad. Seega, suund sisemaale. 

Matkal tasub joonduda Emma järgi - no seda muidugi juhul, kui on plaanis veidi karastust leida. Sest mida lähemale me veekogule jõuame, seda kiiremini hakkab Emma oma käppi liigutama. Lõpuks lausa sööstes. Temale on väga oluline, et saaks ujuma ja kaika viskamise mängu mängida. Asja kurvem pool on muidugi see, et selleks, et saaks matkarajal edasi liikuda, tuleb ta korra rihma otsa panna, sest ta keeldub vee lähedusest lahkuma või siis üritab igal võimalikul moel tungida läbi padriku taas sama veekogu juurde tagasi.

Nüüd jõuame postituse pealkirja juurde. Matkarada, mida läbisime, on pikkuses 8 km. See, et koer alguses suure rõõmu ja tuhinaga kõike uut endale sisse ahmib ja jookseb ringi nagu tuulispask, on minu arvates täiesti ok. Aga, meil tekkis küsimus kuski 6 - 7nda kilomeetri juures, et kas Lucky käia ka oskab või kavatsebki kogu rada printides läbida? Kusjuures, maastik ei olnud ju lauge vaid rajal on ka selliseid tõuse, et võtab hinge kinni. Luckyle on ka oluline, et kogu kari kenasti koos püsiks ehk siis kui mina jäin 100 m taha, et mustikaid süüa, siis vaene loomalaps pendeldas minu ja Heiki, Emma vahel niikaua, kui kogu seltskond taas kenasti koos. 

Koju jõudes olid muidugi mõlemad koerad siruli ega liigutanud saba otsagi. Seda siis täpselt niikaua, kui mina liikumatult ühe koha peal suutsin olla. Spanjel on ikka loomult takjas - olgu uni nii suur kui tahes, järgneda tuleb igatahes.