Kuhu kadus tikutopsi poiss?

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Tallinn-Tartu maantee äärest Viljandi pöörangul liiklust reguleerinud mulgikuues tikutopsi poiss on oma ametipostilt maha võetud. Just nimelt maha võetud. Sest kui ta ise oleks ameti maha pannud, siis oleks tehtud uus konkurss ning tema asemel oleks keski teine autojuhtidele viibelnud. Ma saan aru, et kohalikel omavalitsustel on rahaga kitsas ning sotsiaalsed töökohad ei õigustanud end, aga see poiss seisis küll igati tänuväärsel ametipostil. Kuna poiss oli tee äärest kadunud, siis suutsin Viljandi teeotsast rahuga mööda söita.

Sama suur oli minu üllatus, kui Lucky otsustas esimeselt rajalt haihtuda sama moodi nagu tikutopsi poiss Viljandi tee äärest. Oli koer....enam ei ole koera. Seda muidugi oli ette aimata. Enne Viljandi võistlust sai tehtud täpselt kolm välitrenni ja õhus on tunda kevadet, mida koerapoisil tuleb ilmtingimata nuusutama tõtata. Igatahes...sinna tärkavasse kevadesse see koer haihtus.

Teine rada: pikk sirge jooks, kerge ovaalne kaar ja pikk lõpusirge. Ehk esimene rada tagurpidi. Ma vist ei tohiks viriseda teemal, et oleks soovinud radu, kus rohkem kohti, kus võimalik koeral kõrvust haarata ja rohkem juhtida, kui et rajal laperdades ringjoones joosta :)

Teise raja video: https://www.youtube.com/watch?v=C66jduugjfY&feature=youtu.be

Ma pole vist kunagi nii konkreetselt ja valjult koerale käsitlusi andnud, kui sel korral. No ikka selleks, et lillelaps lilli ja liblikaid nuusutama ei läheks. Aga vähemalt püsis rajal... suurema osa ajast. Kaks tõrget...ei sel korral püsisid tõkke pulgad kenasti omal kohal. Tõrked pigem siis nende hetkede eest, mil koer kõhkles - kas minna kevadet nuusutama või siis teha agilityt.

Agility swap võtab aega

No, ei tule kergelt see agility swap ehk agility inventari vahetus. Aga ehk on seda veel liigvara paluda? 

Emmaga agility harrastamine meenutas pigem agilityjoogat, mis koosnes agility ja elumõtte filosoofiast ning rahulike, lõõgastavate agilitypooside võtmise kombinatsioonist.

Lucky on aga teine tera...ja mul on hea meel, et minusugune pime kana selle tera leidis. Hetkel iseloomustab meie tegevust agiilne kehade balansseerimine leidmaks ühtset võnkumislainet.

Selliseid korralikke, pikki, omanikku ähkima ajavaid (kui see on muidugi eesmärk omaette), kogemusi rikastavaid agilityradasid oleme Luckyga saanud joosta vaid loetud korrad. Seega, oleme hetkel eraldi pasunaid puhunud ja lühikesi muusikapalu harjutanud, aga ooperi kokkumängu pole piisavalt saanud harjutada. Aga küll jõuame.

Kuna hetkel oleme koer-poiss Luckyga agility kogemuste saamise faasis, siis hetkel proovin pihta saada: 

• millal tuleb rajal tõmmata käsipidurit ning millal liduda nii nagu oleks viimane päev;
• kas usaldada koera 100% või lähtuda põhimõttest - usalda, aga siiski kontrolli;
• millal asendada mugavad võtted koerale kiirust andvate võtetega;
• kas väljatöötatud "enne starti strateegia" töötab kaljukindlalt või leidub kaljus nukke, mis vajavad veel lihvimist;
• miks pulgad ei püsi seal, kus nad peaksid püsima;
• kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha...

Maardu võistlus näitas selgesti, et nendele küsimustele tuleb veel vastuseid leida :)
Võistlusvideo tulekul.


Aga vahepeal läks soojaks ning tuletasime meelde, mida eelmisel suvel sai õpitud.

Viielised

Registreerisin võistluspaani Toalmark- Reinmann taas agilityvõistlusele - ikka selleks, et kogemusi saada, strateegiat kinnistada ja ajastatust timmida. Kui eelmisel võistlusel oli koera pühendumust igati tipp- topp, siis sel korral oli tunda väheke hajevust. Teisel tõkkel kukkus pulk suure tõenäosusega see tõttu, et tegin järsu võnke. Võnge minu trajektooris oli aga tingitud sellest, et sekundi murdosa jooksul suutsin mõelda, kas enne tunnelit oli ka veel üks hüppetakistus või siiski mitte. Seega võtan selle pulga kukkimise enda omaks. Kiirus aga ei olnud üldse paha - 20.86s (kolmas aeg). Agility on ikka hoopis teine tera, kui sul on rajal liikuv koer.

 

Teine rada oli üks ringiratast jooksmine ning erilist põnevust kahjuks ei pakkunud. Pakun, et kolmanda tõkke pulk kukkus kas minu trajektoori või minu mahakukkunud käe tõttu. Aga jällegi, kiirusega võib igati rahule jääda- 17,99s (neljas aeg).

 

Seega tulemused: mõlemal rajal 5 karistuspunkti ja mõlema rajalt viies koht.

Siin meie jooksud ka videolindil: https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=jTZMQHkhnqU

 

Peale võistlust on alati kaks traditsioonilist tegevust:

1. Arvutad mitu päeva on jäänud järgmise trennini, sest agilityvõistlus on üsna õrritav teaser, mis annab agilityadrenaliini vaid loetud sekunditeks. Peale neid paarikümmend sekundit voolab sul veres juba nakkuslik agility, hüppad ühel jalalt teisele ja peas on vaid mõtted "tahaks veel, tahaks veel" ja siis hakkad kerges agilityuimas lugema päevi, mil taas saab rajale.
2. Kui kergest agilitynarkoosist on välja tuldud, siis tuleb koera karv puhastada kunstmuru tükkidest.  Ma ei saa täpselt aru, kuidas Luck-poiss jookseb, sest vahetevahel on mul tunne, et kogu võistlus/trenniplatsi kunstmuru on karvastikus mulle koju toodud.  

Nii palju siis agilityjuttu.
Võib juhtuda, et järgnevad kuud (täpsemalt 3 kuud) on postitusi siin blogis hõredamalt kui sooviks. Ei, me ei sõida kuhugi ja aprilli võistlustel osaleme ka nii palju kui võimalik. Aga koerablogi aja võtab üks teine kevadine projekt, kus tuleb samuti blogida, aga hoopis majandusteemadel. Proovin siiski olla tubli ja blogida kõikjal, kuhu sõrm antud.

 

 

Mis juhtub, kui jääd viineriga Eesti Politseile vahele?

Sõidan hommikusest agilitytrennist koju. Kõht on tühi ja otsustan kõrvalistmelt näpata ühe Lucky trenni viineri. Vinku põses märkan korraga, et Eesti Politsei korraldab üritust "Kõik puhuvad", k .a mina. Kugistan vinku käppelt alla, avan akna ja esimese asjana vabandan politsei ees, et just sõin ära ühe viineri ja ma loodan, et see ei mõjuta tulemust.
Politsei vaatab kahtlaselt...väga kahtlaselt. Lisan, et tulin just koeratrennist ja kõht oli tühi ja sõin ära koera trenniviineri. Viibeldes ise samal ajal auto taha ossa, kus see trennikoer asub. Politsei vaatab veelgi kahtlustavalt. Juba vaikselt hakkan kahetsema, et miks ma üldse sellest viinerist juttu tegin, aga samas oli minu mõttekäik selline: jube piinlik on puhuda sellesse aparaati viineriõhku ja veelgi piinlikum, kui mõni poolel teel kõhtu olev viineritükk otsustab tagurdada ja otse alkomeetrisse. Parem on vist kohe alguses kogu lugu viinerisöömisest ära rääkida.

Politsei uurib läbi tagaakna tagaistmel transaboksi, milles vaatab talle sõstrasilmadega vastu Lucky. Mulle ulatatakse alkomeetriotsik. Puhun. Masin hakkab koledasti piibitama.
"Liiga tugevasti puhute", teatab politseinik. Vabandan ja proovin uuesti.
"Nüüd te ei puhu üldse". Näen, kuidas politseinik läheb järjest enam närvi. Vabandan veel kord ja annan teada, et see on mu elu teine puhumine ja ma vajan veel kogemusi. Puhun leebelt ja politseinik loeb kõrval takti, kaua veel puhuda on jäänud.
"Pagan" ütleb korraga politseinik ja võtab toru mu suust.
Mina juba mõtlen, et nüüd see siis juhtuski...viineritükk masinas.
Tuuakse uus masin, uus puhumine. Proovin olla väga eeskujulik kodanik. Köhin kopsud puhtaks ja puhun nii kenasti, kui vähedegi oskan.
Tehtud!
Politseinik vaatab alkomeetrit ja teatab, et see masin söögimenüüd ei tuvasta, näitab alkoholisisaldust...
Paus...
Paus...
Kestevpaus...
"Aga seda teil ei ole".
Politseinik naeratab, soovib head päeva ja viskab viimase sõbraliku pilgu Luckyle ja lahkume ürituselt.

Loo moraal:
1) ära näppa vinkut, kui see ei ole sinu oma,
2) sõidu ajal.
3) Lase politseinikul teha oma tööd,
4) isegi kui kardad, et alkomeetriotsikusse võib viimane söögipala sattuda.
5) Harjuta kodus keskmisel tempol puhumist!

See kõik võib ühel heal päeval ära tasuda.

On asju, mis on söögist tähtsamad

Meil läheb hästi. Ptüi, ptüi, ptüi. Ma olen kirjeldamatult õnnelik oma pisikese Luckypoisi üle. Pisike, sest ta lihtsalt on pisike, aga hirmus armas minule. Ma olen enam kui kindel, et kui teil õnnestuks temaga mõned päevad koos veeta, siis te oleksite ka 24/7/365 temasse lihtsalt armunud ja hõljuksite hommikust õhtuni naeratus näol. Ja raske on öelda, mis temas on see X faktor, mis ta nii mõnusaks kaaslaseks teeb. Ta on üks suur kompott, kuhu sisse on kokku keeratud kõik head asjad.

Kui muidu võiks öelda, et spanjeli elu tiirleb ümber söögikausi, siis mulle tundub, et sellele poisile on eluküsimus, et terve kari oleks pidevalt koos. Ja mitte koos koos vaid hästi tihedalt koos. Hea oleks, kui kõik kahe- ja neljajalgsed mahuksid ühe väikese ruudu sisse ära. Emma tahab ka, et kari koos püsiks. Aga talle ei ole nii tähtis, et kari õlg õla kõrval seisaks. Kuidas see kõik välja näeb? Kodustes tingimustest tiirleb Lucky nii kaua ümber inimeste, kui nad on lõpuks mõistnud, et nad peavad koos istuma või seisma. Siis võib ka loomalaps rahulikult tagumiku maha panna. Samuti on ta võimeline istuma vaikselt, oma sõstrasilmadega vannitoa või mingit muud ust piideldes, mil keegi sealt väljub ja ühineb kogu karjaga. Ka jalutama minnes on väga tähtis, et kogu kamp püsiks meetri raadiuses. Selline karjataja siis :)

Lucky- Plaki on ka palju suurem musi- ja kallikoer kui Emma. Ikka väga harva tahab Emma sülle. Pai küll, aga mitte sülle. Rääkimata siis temapoolsest musi-rallist. Aga Lucky peab kindlasti saama vähemalt kord päevas sülle nii, et kaks käppa teineteisel pool kaela ja siis kas koon tugevasti minu lõua alla või nii, et ta saaks võimalusel rippuvaid kõrvarõngaid kõrvast ära varastada.

Agilityst ka. Minu meelest läheb meil hästi s.t plaanipäraselt. Täpselt parajas tempos. Ilma suuremate tagasilöökideta. Kuna viimasest võistlusest pildimaterjali pole, siis mõtlesin, et võtan ühte reedesesse trenni oma pisikese punase fotoka kaasa ning sai ülesfilmitud järgnev reedeõhtune agility-chill: http://youtu.be/o2t7UHtDoJ8

Kogemusõpe vol 2 - töö instinktide ja konkreetsusega

Elu teine agilityvõistlus...mitte siis koeraomanikul vaid Luckyl. Kui eelmise võistluse esimesel rajal maadles koer oma instinktidega ja koerajuht oma võbelusega, mis tingitud teadmatusest, kuidas antud koer võistlusel käitub, siis sellele võistlusele sai mindud kindla strateegiaga - mida ja millal teha. Kuna ei olnud kindel, et see strateegia töötab, siis saigi selle võistluse peamiseks eesmärgiks strateegiat testida... ja kui hästi läheb, siis joosta üks kena rada. Kena raja jookmine sai sekundaarseks eesmärgiks ka seetõttu, et treener Inga suutis end A0 kohtunikuks manageerida ning mina, ainsa Agility Plussi nullikana, pidin ise ihuüksinda midagi kavalat raja läbimiseks välja mõtlema.

Strateegiale, mis pidi likvideerima eelmise võistlussoorituse nõrgad kohad, lisandus paar päeva enne meie teist võistlust boonusena külmetusköha.  Koeraomanik sa köha tõttu sellise mõnusa maheda bassi hääle, mis pole tänaseni üle läinud. Köha aga osutus omamoodi eeliseks, sest häälkäskluste andmine madalal häälel tundub konkreetsem, kui heledal häälel kilgates.

Igatahes, strateegia töötas ja läheb kasutusse ka järgmisel kordadel. Boonusköhast proovin lähiajal lahti saada.

Kahjuks ei ole mul antud võistlusest ühtegi videosalvestust. Kaamera oli küll kaasas, aga kuna ma olin 101% hõivatud oma strateegiaga, siis ei jõudnud leida ühtegi head kodanikku, kellele kaamera kätte anda.

Aga see, et videot ei ole, ei olegi oluline. Oluline on see, et lisaks sellele, et strateegia töötas, tegime kaks väga korralikku jooksu. Kiirused olid mõlemal rajal igati märkimisväärsed. Luck-poiss alates stardist kuni lõppjooneni asjalik ja teadlik, mida ta tegema peab. Teisel rajal kukkus küll pulk ja ma arvan, et see oli tingitud minu käe gravitatsioonist maa poole.

Igatahes, lõpptulemuseks kena neljas koht. Lucky sai kingituseks Berra jänksi ja mina uue klikkeri. Jänks oli nii populaarne, et vajas juba samal päeval kolme iluoperatsiooni - neist kaks näopiirkonnas. Klikker aga töötab kenasti.

Kui ema uuris meie võistluse kohta ja kas koer ka peale rasket päeva väsinud, siis vaatasin mööda tuba silkavat koera ning tuli tõdeda, et ju siis ei olnud nii väsitav. Kui olin ...hmm...enam ei saagi öelda, et toru hargile pannud...ütleme siis nii, et slaidinud kõne lõpetatuks, siis kukkus ka koer unne.

Võistluspaari Toalmark- Reinmanni õpetlik debüüt

Poolteist aastat...ühest küljest üüratult pikk aeg. Kui aga vaatevinklit muuta, siis tundub see aeg imelühike. Kummaline, et me tunnetame aega erinevalt, kuigi aeg on aeg.
Aga just täpselt nii kaua aega on möödas sellest hommikust, mil tundsin  kõhus liblikaid, mis ärevusest laperdasid ning andsid märku, et peatselt me ei kohtu, sest Emma läks oma viimasele agilityvõistlusele.
Ja just täpselt nii vähe on möödas sellest ajast, mil sündis teise põlvkonna agilityspanjel Lucky (nii nagu Inga hellitavalt kutsub)! Lucky sai võetud eesmärgiga viia ta Mamma- Tuutu jälgedes agilityplatsile. See, et ta vahepeal on võitnud näitusetiitleid, tuli boonusena pesakonnast kaasa. See, miks sai agility tarbeks võetud taas spanjel mitte mingi sheffim agilityloom, on teine jutt, teisel ajal ja kohas.
Lucky on igati vinge spanjel. Teinud vaid aastajagu agilitytrenni ja... Ja vat, nüüd on see koht, kus ma küsin, et kuhu see aeg on kadunud? Minu meelest me alles alustasime ja juba näitab koeralaps platsil  kaskadöörlikke trikke ja mina suudan vaid "möh" selle kõige peale kosta. Ühesõnaga, see ajakulgemine on üks omamoodi kaval asi.

Meie agility aastapäevaks kinkis treeneritädi (Mina pole talle seda nime andnud. Ise ta end selliselt nimetab. Ärge küsige miks. Tädimõõtu ta igatahes välja ei anna) meile virtuaalse-verbaalse rohelise kaardi minemaks debüteerima meie esimesel agilityvõistlusel. Missest, et mitteametlik A0. Ikkagi võistlus ja tunne sama, mis päris võistlustel. Uskuge mind, võistluse hommikul olid need samad poolteist aastat kadunud olnud liblikad kõhus kenasti omal kohal. Hommikune toit sisse ei läinud...isegi mitte vägistades. Jooksubuutsad, mis kogusid poolteist aastat tolmu, sai karbist välja võetud ja puhtaks nühitud. Ärevaks ei teinud olukorda mitte see, et kas ja kuidas mina või Lucky selle kõigega ka hakkama saame, sest mina ei ole pidanud juba tükk aega õppima pähe 15 takistust ja Lucky ei ole eales jooksnud nii pikka rada. Vaid ärevaks tegi mäluauk, millised need A0 rajad tänapäeval on.

Aga nüüd radadest. Esimese raja kohta pole palju rääkida. See-eest palju õppida: enne rajale minekut tuleb koerale kõikvõimalikul moel selgeks teha, et ta ei tulnud näitusesaali, kus tuleb oma ilu ja võlu kohtuniku (ja võib olla ka mõne tüdrukkoera) ees mängu panna. Siin tegeletakse tõsise spordiga, mille nimel valatakse higi ja pisaraid. Ühesõnaga...see kõik jäi tegemata ning tulemuseks oli üks keksiv rõõmsameelne lillelaps keset lõhnavat takistusteaasa, mille ilu rikkus kohtunikupoolne disklahvivile. Võeh...

Teine rada. Kiire esimese raja analüüs. Õppimine. Vigade vältimine. Ja voilaaa...see oli juba agility ja Lucky moodi jooks. Vaata video: http://www.youtube.com/watch?v=uQNoGsdWotA&feature=youtu.be

Kas ma mainisin, et see oli täiesti puhas ja kiire rada? :)

Väikesest kirbust on saamas väga asjalik teise põlvkonna agilityspanjel! Kniks ja kraaps kasvatajale ja Mamma- Tuutule. Hoiame spanjelite lippu kõrgel.

Good to be back! Näeme uutel võistlustel!