Kui Amadeusist kasvab pugeja

Nädalapäevad tagasi sai Luckyst spanjelilaadne poiss. No, päris spanjelimõõtu veel ei ole, aga on juba aimata, et tegemist võiks olla 6kuuse inglise kokkerspanjeliga. Postikana poega, Amadeusi, (soovitan vaadata ERR pealt meeldetuletuseks Leopoldi seda osa, kus Amadeus koorub munast. Vanasti ikka tehti häid saateid.) meenutav Lucky on üha enam kadumas. Tõuke totaalseks muutuseks andis Inga, kes ühel päeval pügamisvahenditega meile külla tuli ja kaks ja pool tundi Luckyt stiliseeris. Nüüd näeb Lucky välja mitte enam uhke peatutiga Amadeus vaid pigem...väike pugejanäoga krevett - väikese pea ja veel titekarvast puhvis kehaga :) Aga olgem ausad, ka kehal hakkab juba ilmnema seda õiget karvkatet. Pugejaks kutsub Luckyt Heiki. Tegelikult on selle ilme nimi: kommikarbi spanjelinägu.

Tuleviku mõttes, jätan siia postitusse ka pilte kuuekuusest spanjelipoisist.

Kui ma vaatan Emmat ja Lucky koos toas või õues asjatamas, siis mul vägisi meenub mälupilt ajast, mil mind koos minust noorema onutütrega maale vanaema juurda saadeti ning kõikjale, kuhu mina läksin, tuli ka onutütar ning kõike, mida mina tegin, tegi ka tema. Mäletan, et see olukord mulle kohe üldse ei meeldinud. Emma ja Luckyga on sama. Mõnikord Emma vaatab mulle sellise näoga otsa, et palun ütle Luckyle, et ta ei teeks kõike seda, mida mina teen. Ütle talle, et ta ei istuks minu kõrval, kui mina istun ja ta ei pea ju nuusutama sama rohulible, mis minagi - siin õues on ju tuhandeid teisi rohututte, mida ta võiks nuusutada. Emma puhul on tore muidugi see, et ta on kasvatanud endale rahulikuks-jäämise-närvi, mis ei lase tal seda kõike ise otse Luckyle välja öelda. Niisiis käibki kommunikatsioon läbi minu. Takjas-Luckyst on ka pilt, kus nad Emmaga Väänas kivi otsa ronisid. Emmal kivile hüpata polnud probleeme. Lucky aga säutsus kivi all ja üritas hirmsasti kivile pääseda. Nii nad mul seal Väänas siis rannavalvet korraldasid.

Kolmandas ehk eelviimases näitusetrennis oli meil taas väga lõbus ja tore. Minu eesmärk oli saada kolmandaks trenniks niikaugele, et ma ei pea enam maiusega tema nina ees vehkima, et ta korralikult seisaks, vaid saaksin vabalt toetada teda lõua alt ja seisma saada nii nagu peab. Kui väga aus olla, siis hakkasin seda temaga harjutama kaks päeva enne trenni. Õnneks klikib Lucky üsna ruttu ära, mis temalt soovitakse. Vähemalt nii on see praegu. Näitusetrennis õpitava ajastamisega meil probleeme ei ole. Samuti laseb Lucky end katsuda laual ja ka hammaste kontrolliajal ei näita ta hambaid kohtuniku peale vaid laseb neid kenasti loendada :)

Emma viimasest näitusest ja agilityvõistlusest on ulmeliselt palju aega möödas ja tuleb tunnistada, et sõrmed juba sügelevad soovist täita mõne võistluse/näituse registreerimislehte. Tahaks juba taas tunda seda mõnusat kõhuliblikate tunnet enne võistlust või näitust. Olukorda ei leevenda ka teadmine, et kõik ju ümberringi käivad- kes siis näitusel, kes agilityvõistlusel. Kuigi näitusetrennis tehakse kõik, et oleks üsna reaalne näituseolukord, siis ikkagi tahaks juba tagasi melusse, kus sind ümbritsevad inimesed, kes on samuti nakatunud agility või näitusepisikusse.
Hetkel proovin olla kahejalaga maapeal ja kuulata soovitusi minust targematelt kaaskodanikelt :) Kõik omal ajal.


Päev- päevalt muutub Lucky ka kiiremaks ja osavamaks. Nädala alguses õpetasin talle käsklust "ümber"- teeme siis seda ümber noore sirelipuu. Tänaseks oleme saavutanud selle, et mina võin juba olla kolme sammu kaugusel puust ja Luck tormab käskluse peale ümber puu. Ise on ta muidugi suures vaimustuses, et ta seda teha oskab. Mina muidugi ka. Ka kiirendused on läinud kiiremaks ja harva juhtub seda, et Emmale järgi ei jõuta ja nutt kurku tuleb. Lucky agilitytrenni seeme on Ingale pähe istutatud (või no, seda polnud vaja istutadagi. See oli ju teada, et see koer agilitytrenni läheb) ja nüüd ootame vaid aega, mil meid Tuhalasse päris trenni kutsutakse :)

It´s showtime!

Kui ma Lucky endale sain, siis oli üsna selge, et sellist pisikest elektrod-spanjelit ei oska ma küll iseseisvalt näitusekoeraks õpetada. Kuigi võiks ju mõelda, et Emmaga on ju näitusel käidud küll ning Emmaga on ka käidud näitusekoolitusel. Aga on ikka vahe küll, kas õpetada jooksmist ja seistmist peaaegu täiskasvanud koerale või alles päntajalale. Samuti tahtsin ma välistada olukorda, kus Lucky saab näitusel halva kogemuse võrra rikkamaks. Nagu nii meie Eesti sisenäitused on koeri, omanikke, puure ja reklaampindu nii puupüsti täist, et vaestel koertel pole keeramisruumigi. Seega, panime end kohe aegsasti Inga Siili näitusekoolitusele kirja. See on hea võimalus näidata koerale, et see on üks väga tore asi, millega tegeleda:

• Iga pisemagi õige käitumise eest saab kutsikale maiuse suhu toppida. 
• Koeral on ümberringi suured ja väikesed, närvilised ja mitte nii väga närvilised koerad, kes näitusemelu tekitavad.
• Saab koera ja enda käitumist parandada ja parandada ja parandada ja ...
• Saab koera meeleolu tõsta mängides ja taevanikiites
• Saab läbi harjutada kõik näitusel kohustuslikud elemendid
• Tekitatakse näitusega samalaadne pingeline õhkkond, kus tulebki endast (nii koeral kui ka omanikul) 100% anda
• Saab kohest tagasisidet, millele tuleb tähelepanu pöörata või mis on hästi. 
• Neid bulleteid tuleks siia veelgi. 

Lucky esimene näitusetrenn, 8. jaanuar
Lucky on viis kuud vana ja üks nooremaid oma grupis. Lisaks meile on trenni tulnud: neli chiuaut, kaks labrador retriiverit, üks prantsuse buldog, üks "midimõõtu" snautser (ma vabandan, kui tõuga mööda panen) ja üks hõbehall hiidsuur dogi. Ühesõnaga äärmusest äärmuseni. Aga mitmekesisus rikastab.
Ma meelega ei hakanud enne trenne Luckyle jooksmist või seismist õpetama. Ainuke, mida ta enam-vähem oskas, oli laual seismine- sest seda on vaja selleks, et saaksin teda kammida, küüsilõigata ja hambaid vaadata. Nii me siis valge lehena trenni läksimegi. Teades, milline tuuseldis on Lucky agilityhallis, siis arvasin, et ega ta seal trenniski rahulikum ei ole. Aga eksisin. Lucky ei ilmutanud ei teiste koerte ega inimeste suhtes mingitki kartlikkust ning ringituuseldamise asemel istus Lucky mul kõrval jälgides täpselt, mis toimub. Lucky võttis juba esimeses tunnis äärmiselt püüdliku ilme andes mõista, et nüüd ta on tulnud päris trenni, Emmat kõrval ei ole ja ta on suur poiss. Kuigi meie esimene trenn oli selline asjaga tutvumistrenn, jäin ma Luckyga väga rahule. Võttes arvesse, et ma ei olnud temaga ju üldse trenni teinud, siis jooksmine ja maas seismine, ühe viie kuuse asjast-mitte-midagi-teadva kutsika kohta, oli minu arvates täitsa hea. Juba see mõistmine, et nüüd tuleb käituda teistmoodi, on ju samm edasi. Laual lasi Lucky end kenasti katsuda ja lubas vaadata hambaid. Igati pronx poiss esimese tunni kohta.
Järgmiseks tunniks jäi harjutada (kui leidub koht, kus ei ole libe) liikumist ja maas seismist.

Lucky teine näitusetrenn, 15 jaanuar.
Kodutöö tehtud ehk harjutatud (oleks võinud muidugi rohkem harjutada!)nii jooksmist kui ka seismist maas, suundusime Luckyga Laki tänavale teisele näitusekoolitusele. Endalegi rõõmuks on Lucky nädalaga arenenud märkimisväärselt. Seda, et nädalane areng on olnud hüppeline, mainis ära ka Inga. Lucky tõesti jooksis ilusti ja ta ei tüdinenud ära sellest korrektselt ringi jooksmisest. Viimast pidime ikka päris palju kordi tegema- ikka individuaalselt ja koos teiste koertega ja siis individuaalselt. Samuti meeldis mulle Lucky püsivus seismisel (hoolimata kõikidest nendest koertest, kes meil ümber olid) ning meie ajastatus oli väga hea (selle eest saime Ingalt kiita :) No ikka tore ju, kui midagi hästi välja tuleb :)).
Hetkel ma Luckyt lõua alt ei toeta - see jäi meil järgmiseks korraks kodutööks.
Igatahes oli taas väga lahe ja tore trenn, mis meeldis nii mulle kui ka Luckyle. Muidugi parim nali tuli trenni lõpus, kui üks chiuaua omanik küsis minult, et mis tõug teil ikkagi on. Inga küll kutsub ringi jooksma tõu järgi, kutsudes Luckyt lihtsalt spanjeliks. Ma siis ütlesin, et no müüdi inglise kokkerspanjeli pähe ja  paber kannatab ka kõike, aga praegu näeb koer tõesti välja nagu afghanistani hurt (küljelt vaadates) või tagant vaates chow chow :) Aga küll ta areneb inglise kokkeriks :) Vähemalt oli Lucky selle chiauau omaniku meelest väga armas kommikarbikoer :)

Kui Läände ei jõua

Tihti juhtub nii, et nädalavahetuse tegevused ei võimalda meil ette võtta 100 kilomeetrilist matka Läände. Siis tuleb mere- ja külmade tuulte igatsus asendada jalutuskäikudega Väänas ning vanematega on võimalik samal ajal suhelda telefoni teel. Nii me siis olemegi iga laupäeva hommik nagu viis kopikat Väänas platsis. Ma küll laupäeva hommikul alati mõtlen, et võiks sel korral autonina kuhugi mujale keerata. Aga teades, et iga metsaalune on talisportlasi täis, kes kõik valmistuvad Tartu maratoniks (vähemalt mulle tundub arvestades suusatajate kiirust ja kordi, mil nad meist mööduvad), siis tahaks ikka mõnd rahulikumat kohta, kus koerad (ja ka mina) saaksid stressivabamalt tunda. Ja Vääna, kui sinna õigel ajal minna, on täpselt see õige koht.

Kui laupäevahommiku  kiired pissi- ja söögiringid on tehtud ja mina olen end seadnud hommikusöögile, siis Emma ja Lucky juba valmistuvad Väänasse minekuks.  Neid võib leida kas köögiakna juurest või esikust. Kannatlikult veel ootavad ära, mil ma tee valmis keedan ja termosesse valan ning head-paremat endale ja koertele kotti pistan. Siis saavad koerad autosse boksidesse hüpata ja saame sõitma hakata.




Vääna rannas saavad nad teha just täpselt seda, mida soovivad ning aeg-ajalt treenin nende selektiivset kuulmis-nägemismeelt "siia"-käsklusega. Emma jälgib tähelepanelikult mind, minu käe liikumist maiustustetaskusse ning Lucky jälgib Emma käitumist ja minu verbaalseid ponnistusi. Mul on hea meel, et Emma, kellele absoluutselt ei meeldinud see, et keegi temast mööda jooksis, on muutunud Lucky kõrval rõõmsameelsemaks, mänguhimulisemaks ning tolereerib seda, kui Lucky temast mööda tuhiseb, jookseb kogemata kõhtu, hüppab liivaluitelt alla Emmale pähe ja teeb seda kõike kutsikaliku lillelapsena. Mõnikord Emma möhatab, kui takjapoiss läheb ikka täiesti üle käte või ületab igasuguse spanjeliku taluvuse piiri. Aga Kraakel-Emmast, kes ütles ikka väga kõva ja selge häälega välja selle, mis ta asjast arvab, on saanud spanjel, kes ei viitsi iga pisikese asja peale midagi kosta. Ju siis on Emma aru saanud, et see rosin-silm spanjel on selline heas mõttes "takjas tuustik" ja temast vabaneda ei ole võimalik.

Rohkem pilte Väänast.

Jõulud läänes

Jäämäe tipp

Läände on alati mõnus sõita. Lisaks sellele, et seal ootavad meid alati lähedased, on koertel seal mõnus - promenaadid, väikse viigi kaldad, Paralepa mets, kohvikud, piiskopilinnuse hoov, Holmid, mis on kuhjas rebaste ja jäneste jälgedest ja mis peamine...mamma-papa juures on alati lubatud diivanil tududa või kamina ees padjal mõnuleda. Mis saab olla parem, kui üks kosutav uni diivanil peale pikka jalutuskäiku.

Kuna Holmidel on alati tuulisem ja külmem kui Haapsalu kesklinnas, siis sel korral oli tuul tuisanud suured lumehanged otse ukse ette. Koertele, eriti Luckyle. meeldis nende otsa ronida ja sealt ilma uurida.Järgmine kord teeme siis tutvust merejääga.

Esimesel jõulupühal tegime ka jalutuskäigu Paralepas, mis Lucky jaoks täiesti uus rõõmustav koht, pakkudes koertele värsket, kuid uimastavat metsalõhnade sekserit.

Ükski talv ei lähe mööda nii, et me autoga maa-teel kraavi ei vajuks. Ja alati juhtub see ühel põhjusel- Tuisud on lihtsalt nii viisakad, et vajuvad kraavi, kui vastutulevale autole teed annavad. Eelmisel aastal olime isaga kahekesi ning kraavist saime välja omal jõul. Sel korral sõitsime meie koertega ees, isa oma autoga taga ning isa taga veel vend oma autoga. Kohe, kui vastutulevat autot nägin, tuli meelde eelmise aasta kraavis olek ning kui meie olime vastutulevast autost möödas, siis nägin tagavaatepeeglist isa autoga kraavis ja päris korralikult. Tänu kolmele abivalmis läänlasele tõukasime- lükkasime isa auto kraavist välja. Õnnelik õnnetus.

Kas nüüd teeme kingid lahti?

Aga jõuluõhtu oli meeleolukas nagu ikka. Väike Lucky oli sama kannatamatu kui Elmo, kes iga paari minuti tagant küsis, kas nüüd võib kinke minna avama. Lucky muidugi luba ei küsinud ja proovis kõikvõimalikel juhtudel hammastega pakke lahti muukida.

Eriti raske oli koeri eemale hoida pakkidest, mis neile mõeldud ja seetõttu said koerad oma kingitused esimestena kätte. Või õigem oleks vist öelda hammaste vahele. Traditsioonikohaselt pidid ka neljajalgsed kõik oma trikid jõuluvanale ette näitama. Nii me siis sünkroonis keerutasime, istusime ja vehkisime käppadega :)

Tasub kuuse juures oodata...aina rohkem kingitusi tuleb

Ega Lucky kuusest ja kinkidest eriti kaugele ei lahkunud :) Ja milleks oleks pidanudki? Kõik hea ju kindlas kohas.

Soojusega piuksuv tibu ei olnud küll jõulupaki sees vaid pigem unustatud vana munadepühade mänguasi, mille Lucky kuskilt leidis. Tibu hakkab piuksuma, kui teda käesoojusega soojendada. Lucky tegi seda suusoojuse või keelega. Igatahes, nautis ta tibu seltskonda terve õhtu, misjärel sai tibu endale rokkiva soengu ja eriti siutsuvad kõripaelad ning rändas koos kingitustega Tallinna.










Õhtu jooksul rändas päkapiku müts päris mitme peas ja mõne aktiivse neljajalgse suus. 

Kui püha õhtusöömaaeg oli läbi, jõuluvana trall peetud, siis olid ka koerad väärt üht magusat und. Loomulikult diivanil.

Kauneid pühi!

Hea sõbra jaoks on valla

Ootan külalisi

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanal...

Meil on viimase kuuga külas käinud vähemalt 20 jalapaari,  mida on olnud tore üle nuusutada. Sama palju huvitavaid saapaid ja ligikaudu kümme käekotti, kuhu on ju äärmiselt põnev oma nina pista ning mütsidest, kinnastest ja sallidest, mida on hea vargsi ära pätsata - no neist me ei räägigi. Külalisi on olnud suuri ja väikesi, mehisemaid ja väga naiselikke, kõvahäälseid ja vaikseid - hea sotsialiseerumiskursus Luckyle.

Tore on aga see, et külaliste lõppu ei paista tulevat ja seega on lootust uutele põnevatele esemetele. Iga toreda sõbra üle on meil vaid hea meel ja kõik on teretulnud.

Kui kõik külaliste võimalikud ja võimatud asjad on üle nuusutatud ja tundub, et mänguks ei lähe, siis nii Lucky kui ka Emma tõmbuvad viisakalt tahaplaanile. Emma oma pessa ja Lucky läheb akna alla uusi külalisi ootama, mis sest, et vanad pole veel äragi läinud. 

Kui veel Luckyt meil ei olnud, siis iga kord kui meile külalised tulid, siis hakkas Emma manguma. Ei...mitte toitu vaid tähelepanud. Ta ulgus ja tegi oma kummalist häält seni, kuni keegi ta otsa kasvõi korrakski vaatas või veelgi parem, ta sülle võttis. Nüüd on ta aga mõistnud, et tema ei olegi maailmanaba ja pisike Lucky oskab külalistega kenasti käituda lahkudes sobival hetkel areenilt. Järelikult tuleb ka Emmal käituda mõistlikult ja mitte tähelepanu pärast eluhinna eest võidelda. Nii, et nüüd on päris mõnus kostitada sõpru nii, et su ümber ei ole ulguvat koera. 

Me kolmekesi tuleme...

Eile käisid külas minu head sõbrad/endised kolleegid Ifist ja lisaks heale söögile- joogile, toodi ka külakostiks kaheksa pruuni spanjelikoera. Siinkohal tuleb ära mainida, et tegu ei olnud siiski mitte eluskoertega, vaid Eva-Grete oli valmistanud suurepärased lollipop cakes ehk siis koerakujulised koogiampsud pulga otsas. Kuna tegu oli äärmiselt nunnude spannudega, siis minul ei olnud südant neil pead otsast hammustada ja nii on minu koogikoerad kenasti alles ja hoian kiivalt silma peal, et keegi teine neile viga ei teeks. 

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA! 

Hõbedavääriline aasta

Enne kui uus aasta algab vaatan minagi korra üle õla mööduvale koerandusaastale. Aasta algas külmalt…tõeliselt külmalt. Aasta esimene võistlus toimus Saaremaal ja 30kraadise külmaga.Tegime külmunud saareliivas Emmaga kaks starti ja platseerusime esikohale. Märtsis ja aprillis tegime 8 starti ja juhtus see, mida ma unistadagi ei julgenud - jõuda Emmaga kõrgemasse agility võistlusklassi (A3). Teades Emmat ja tema kõikvõimalikke ja -võimatuid "kiikse" ning meie järjekindlaid kaklusi, milles kumbki pool ei soovinud valget lipukest lehvitada ja alla anda, siis olen ma tõesti selle saavutuse üle õnnelik. Sama õnnelik nagu ka Emma teiste võitude üle.

2012. aastal tegime kokku 14 starti, s.h 8 starti A2-s ja 6 starti A3-s. 

Tulemused: 2 x I koht (0p), I koht (5p), I koht (10,81p), I koht (17,75p) ja liikumine A2-st A3-e.

Sügis tõi kaasa selle, mida olin juba ammu kartnud. Aga lootsin pidevalt, et see aeg tuleb kaugemas tulevikus, mitte nüüd ja kohe. Sügisest on agility Emma jaoks üks tore ajaveetmisvõimalus ja võistlustel käimine jäägu "kiiretele ja vihastele" :). Emma naudib hetkel invaagilityt, mis sobib talle suurepäraselt. Sobib ka mulle. Ei, ei...minu puusadega on hetkel kõik veel hästi. Aga päris tore on Emmaga sõna otseses mõttes tuisata invaradasid agilityhoolis ühest otsast teise.

Lucky tulek agility- ja inglise kokkerite-sõltlaste perre pani valguse taas põlema tunnelis, kus vahepeal hakkas hämarduma ega näinud kuhu poole jooksma peaks. 2013 tuleb kindlasti huvitav aasta. Kohe aasta algusest asume Luckyga koolipinki ja kui me oleme juba noorkoeramõõtu, siis sobitame tutvust ka agility-maailmaga. Senikaua on Tuhala-hool aga üks tore koht tsillida ja hängida :)

2012. aastas on olnud nii palju rõõmsaid ja ilusaid hetki ja samas ka selliseid, mis vajavad pikemat seedimist, mõtlemist ja ümber orienteerumist ning seega võiks aastat hõbedavääriliseks pidada küll.