Viielised

Registreerisin võistluspaani Toalmark- Reinmann taas agilityvõistlusele - ikka selleks, et kogemusi saada, strateegiat kinnistada ja ajastatust timmida. Kui eelmisel võistlusel oli koera pühendumust igati tipp- topp, siis sel korral oli tunda väheke hajevust. Teisel tõkkel kukkus pulk suure tõenäosusega see tõttu, et tegin järsu võnke. Võnge minu trajektooris oli aga tingitud sellest, et sekundi murdosa jooksul suutsin mõelda, kas enne tunnelit oli ka veel üks hüppetakistus või siiski mitte. Seega võtan selle pulga kukkimise enda omaks. Kiirus aga ei olnud üldse paha - 20.86s (kolmas aeg). Agility on ikka hoopis teine tera, kui sul on rajal liikuv koer.

 

Teine rada oli üks ringiratast jooksmine ning erilist põnevust kahjuks ei pakkunud. Pakun, et kolmanda tõkke pulk kukkus kas minu trajektoori või minu mahakukkunud käe tõttu. Aga jällegi, kiirusega võib igati rahule jääda- 17,99s (neljas aeg).

 

Seega tulemused: mõlemal rajal 5 karistuspunkti ja mõlema rajalt viies koht.

Siin meie jooksud ka videolindil: https://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=jTZMQHkhnqU

 

Peale võistlust on alati kaks traditsioonilist tegevust:

1. Arvutad mitu päeva on jäänud järgmise trennini, sest agilityvõistlus on üsna õrritav teaser, mis annab agilityadrenaliini vaid loetud sekunditeks. Peale neid paarikümmend sekundit voolab sul veres juba nakkuslik agility, hüppad ühel jalalt teisele ja peas on vaid mõtted "tahaks veel, tahaks veel" ja siis hakkad kerges agilityuimas lugema päevi, mil taas saab rajale.
2. Kui kergest agilitynarkoosist on välja tuldud, siis tuleb koera karv puhastada kunstmuru tükkidest.  Ma ei saa täpselt aru, kuidas Luck-poiss jookseb, sest vahetevahel on mul tunne, et kogu võistlus/trenniplatsi kunstmuru on karvastikus mulle koju toodud.  

Nii palju siis agilityjuttu.
Võib juhtuda, et järgnevad kuud (täpsemalt 3 kuud) on postitusi siin blogis hõredamalt kui sooviks. Ei, me ei sõida kuhugi ja aprilli võistlustel osaleme ka nii palju kui võimalik. Aga koerablogi aja võtab üks teine kevadine projekt, kus tuleb samuti blogida, aga hoopis majandusteemadel. Proovin siiski olla tubli ja blogida kõikjal, kuhu sõrm antud.

 

 

Mis juhtub, kui jääd viineriga Eesti Politseile vahele?

Sõidan hommikusest agilitytrennist koju. Kõht on tühi ja otsustan kõrvalistmelt näpata ühe Lucky trenni viineri. Vinku põses märkan korraga, et Eesti Politsei korraldab üritust "Kõik puhuvad", k .a mina. Kugistan vinku käppelt alla, avan akna ja esimese asjana vabandan politsei ees, et just sõin ära ühe viineri ja ma loodan, et see ei mõjuta tulemust.
Politsei vaatab kahtlaselt...väga kahtlaselt. Lisan, et tulin just koeratrennist ja kõht oli tühi ja sõin ära koera trenniviineri. Viibeldes ise samal ajal auto taha ossa, kus see trennikoer asub. Politsei vaatab veelgi kahtlustavalt. Juba vaikselt hakkan kahetsema, et miks ma üldse sellest viinerist juttu tegin, aga samas oli minu mõttekäik selline: jube piinlik on puhuda sellesse aparaati viineriõhku ja veelgi piinlikum, kui mõni poolel teel kõhtu olev viineritükk otsustab tagurdada ja otse alkomeetrisse. Parem on vist kohe alguses kogu lugu viinerisöömisest ära rääkida.

Politsei uurib läbi tagaakna tagaistmel transaboksi, milles vaatab talle sõstrasilmadega vastu Lucky. Mulle ulatatakse alkomeetriotsik. Puhun. Masin hakkab koledasti piibitama.
"Liiga tugevasti puhute", teatab politseinik. Vabandan ja proovin uuesti.
"Nüüd te ei puhu üldse". Näen, kuidas politseinik läheb järjest enam närvi. Vabandan veel kord ja annan teada, et see on mu elu teine puhumine ja ma vajan veel kogemusi. Puhun leebelt ja politseinik loeb kõrval takti, kaua veel puhuda on jäänud.
"Pagan" ütleb korraga politseinik ja võtab toru mu suust.
Mina juba mõtlen, et nüüd see siis juhtuski...viineritükk masinas.
Tuuakse uus masin, uus puhumine. Proovin olla väga eeskujulik kodanik. Köhin kopsud puhtaks ja puhun nii kenasti, kui vähedegi oskan.
Tehtud!
Politseinik vaatab alkomeetrit ja teatab, et see masin söögimenüüd ei tuvasta, näitab alkoholisisaldust...
Paus...
Paus...
Kestevpaus...
"Aga seda teil ei ole".
Politseinik naeratab, soovib head päeva ja viskab viimase sõbraliku pilgu Luckyle ja lahkume ürituselt.

Loo moraal:
1) ära näppa vinkut, kui see ei ole sinu oma,
2) sõidu ajal.
3) Lase politseinikul teha oma tööd,
4) isegi kui kardad, et alkomeetriotsikusse võib viimane söögipala sattuda.
5) Harjuta kodus keskmisel tempol puhumist!

See kõik võib ühel heal päeval ära tasuda.

On asju, mis on söögist tähtsamad

Meil läheb hästi. Ptüi, ptüi, ptüi. Ma olen kirjeldamatult õnnelik oma pisikese Luckypoisi üle. Pisike, sest ta lihtsalt on pisike, aga hirmus armas minule. Ma olen enam kui kindel, et kui teil õnnestuks temaga mõned päevad koos veeta, siis te oleksite ka 24/7/365 temasse lihtsalt armunud ja hõljuksite hommikust õhtuni naeratus näol. Ja raske on öelda, mis temas on see X faktor, mis ta nii mõnusaks kaaslaseks teeb. Ta on üks suur kompott, kuhu sisse on kokku keeratud kõik head asjad.

Kui muidu võiks öelda, et spanjeli elu tiirleb ümber söögikausi, siis mulle tundub, et sellele poisile on eluküsimus, et terve kari oleks pidevalt koos. Ja mitte koos koos vaid hästi tihedalt koos. Hea oleks, kui kõik kahe- ja neljajalgsed mahuksid ühe väikese ruudu sisse ära. Emma tahab ka, et kari koos püsiks. Aga talle ei ole nii tähtis, et kari õlg õla kõrval seisaks. Kuidas see kõik välja näeb? Kodustes tingimustest tiirleb Lucky nii kaua ümber inimeste, kui nad on lõpuks mõistnud, et nad peavad koos istuma või seisma. Siis võib ka loomalaps rahulikult tagumiku maha panna. Samuti on ta võimeline istuma vaikselt, oma sõstrasilmadega vannitoa või mingit muud ust piideldes, mil keegi sealt väljub ja ühineb kogu karjaga. Ka jalutama minnes on väga tähtis, et kogu kamp püsiks meetri raadiuses. Selline karjataja siis :)

Lucky- Plaki on ka palju suurem musi- ja kallikoer kui Emma. Ikka väga harva tahab Emma sülle. Pai küll, aga mitte sülle. Rääkimata siis temapoolsest musi-rallist. Aga Lucky peab kindlasti saama vähemalt kord päevas sülle nii, et kaks käppa teineteisel pool kaela ja siis kas koon tugevasti minu lõua alla või nii, et ta saaks võimalusel rippuvaid kõrvarõngaid kõrvast ära varastada.

Agilityst ka. Minu meelest läheb meil hästi s.t plaanipäraselt. Täpselt parajas tempos. Ilma suuremate tagasilöökideta. Kuna viimasest võistlusest pildimaterjali pole, siis mõtlesin, et võtan ühte reedesesse trenni oma pisikese punase fotoka kaasa ning sai ülesfilmitud järgnev reedeõhtune agility-chill: http://youtu.be/o2t7UHtDoJ8

Kogemusõpe vol 2 - töö instinktide ja konkreetsusega

Elu teine agilityvõistlus...mitte siis koeraomanikul vaid Luckyl. Kui eelmise võistluse esimesel rajal maadles koer oma instinktidega ja koerajuht oma võbelusega, mis tingitud teadmatusest, kuidas antud koer võistlusel käitub, siis sellele võistlusele sai mindud kindla strateegiaga - mida ja millal teha. Kuna ei olnud kindel, et see strateegia töötab, siis saigi selle võistluse peamiseks eesmärgiks strateegiat testida... ja kui hästi läheb, siis joosta üks kena rada. Kena raja jookmine sai sekundaarseks eesmärgiks ka seetõttu, et treener Inga suutis end A0 kohtunikuks manageerida ning mina, ainsa Agility Plussi nullikana, pidin ise ihuüksinda midagi kavalat raja läbimiseks välja mõtlema.

Strateegiale, mis pidi likvideerima eelmise võistlussoorituse nõrgad kohad, lisandus paar päeva enne meie teist võistlust boonusena külmetusköha.  Koeraomanik sa köha tõttu sellise mõnusa maheda bassi hääle, mis pole tänaseni üle läinud. Köha aga osutus omamoodi eeliseks, sest häälkäskluste andmine madalal häälel tundub konkreetsem, kui heledal häälel kilgates.

Igatahes, strateegia töötas ja läheb kasutusse ka järgmisel kordadel. Boonusköhast proovin lähiajal lahti saada.

Kahjuks ei ole mul antud võistlusest ühtegi videosalvestust. Kaamera oli küll kaasas, aga kuna ma olin 101% hõivatud oma strateegiaga, siis ei jõudnud leida ühtegi head kodanikku, kellele kaamera kätte anda.

Aga see, et videot ei ole, ei olegi oluline. Oluline on see, et lisaks sellele, et strateegia töötas, tegime kaks väga korralikku jooksu. Kiirused olid mõlemal rajal igati märkimisväärsed. Luck-poiss alates stardist kuni lõppjooneni asjalik ja teadlik, mida ta tegema peab. Teisel rajal kukkus küll pulk ja ma arvan, et see oli tingitud minu käe gravitatsioonist maa poole.

Igatahes, lõpptulemuseks kena neljas koht. Lucky sai kingituseks Berra jänksi ja mina uue klikkeri. Jänks oli nii populaarne, et vajas juba samal päeval kolme iluoperatsiooni - neist kaks näopiirkonnas. Klikker aga töötab kenasti.

Kui ema uuris meie võistluse kohta ja kas koer ka peale rasket päeva väsinud, siis vaatasin mööda tuba silkavat koera ning tuli tõdeda, et ju siis ei olnud nii väsitav. Kui olin ...hmm...enam ei saagi öelda, et toru hargile pannud...ütleme siis nii, et slaidinud kõne lõpetatuks, siis kukkus ka koer unne.

Võistluspaari Toalmark- Reinmanni õpetlik debüüt

Poolteist aastat...ühest küljest üüratult pikk aeg. Kui aga vaatevinklit muuta, siis tundub see aeg imelühike. Kummaline, et me tunnetame aega erinevalt, kuigi aeg on aeg.
Aga just täpselt nii kaua aega on möödas sellest hommikust, mil tundsin  kõhus liblikaid, mis ärevusest laperdasid ning andsid märku, et peatselt me ei kohtu, sest Emma läks oma viimasele agilityvõistlusele.
Ja just täpselt nii vähe on möödas sellest ajast, mil sündis teise põlvkonna agilityspanjel Lucky (nii nagu Inga hellitavalt kutsub)! Lucky sai võetud eesmärgiga viia ta Mamma- Tuutu jälgedes agilityplatsile. See, et ta vahepeal on võitnud näitusetiitleid, tuli boonusena pesakonnast kaasa. See, miks sai agility tarbeks võetud taas spanjel mitte mingi sheffim agilityloom, on teine jutt, teisel ajal ja kohas.
Lucky on igati vinge spanjel. Teinud vaid aastajagu agilitytrenni ja... Ja vat, nüüd on see koht, kus ma küsin, et kuhu see aeg on kadunud? Minu meelest me alles alustasime ja juba näitab koeralaps platsil  kaskadöörlikke trikke ja mina suudan vaid "möh" selle kõige peale kosta. Ühesõnaga, see ajakulgemine on üks omamoodi kaval asi.

Meie agility aastapäevaks kinkis treeneritädi (Mina pole talle seda nime andnud. Ise ta end selliselt nimetab. Ärge küsige miks. Tädimõõtu ta igatahes välja ei anna) meile virtuaalse-verbaalse rohelise kaardi minemaks debüteerima meie esimesel agilityvõistlusel. Missest, et mitteametlik A0. Ikkagi võistlus ja tunne sama, mis päris võistlustel. Uskuge mind, võistluse hommikul olid need samad poolteist aastat kadunud olnud liblikad kõhus kenasti omal kohal. Hommikune toit sisse ei läinud...isegi mitte vägistades. Jooksubuutsad, mis kogusid poolteist aastat tolmu, sai karbist välja võetud ja puhtaks nühitud. Ärevaks ei teinud olukorda mitte see, et kas ja kuidas mina või Lucky selle kõigega ka hakkama saame, sest mina ei ole pidanud juba tükk aega õppima pähe 15 takistust ja Lucky ei ole eales jooksnud nii pikka rada. Vaid ärevaks tegi mäluauk, millised need A0 rajad tänapäeval on.

Aga nüüd radadest. Esimese raja kohta pole palju rääkida. See-eest palju õppida: enne rajale minekut tuleb koerale kõikvõimalikul moel selgeks teha, et ta ei tulnud näitusesaali, kus tuleb oma ilu ja võlu kohtuniku (ja võib olla ka mõne tüdrukkoera) ees mängu panna. Siin tegeletakse tõsise spordiga, mille nimel valatakse higi ja pisaraid. Ühesõnaga...see kõik jäi tegemata ning tulemuseks oli üks keksiv rõõmsameelne lillelaps keset lõhnavat takistusteaasa, mille ilu rikkus kohtunikupoolne disklahvivile. Võeh...

Teine rada. Kiire esimese raja analüüs. Õppimine. Vigade vältimine. Ja voilaaa...see oli juba agility ja Lucky moodi jooks. Vaata video: http://www.youtube.com/watch?v=uQNoGsdWotA&feature=youtu.be

Kas ma mainisin, et see oli täiesti puhas ja kiire rada? :)

Väikesest kirbust on saamas väga asjalik teise põlvkonna agilityspanjel! Kniks ja kraaps kasvatajale ja Mamma- Tuutule. Hoiame spanjelite lippu kõrgel.

Good to be back! Näeme uutel võistlustel!

 

Kas muhk on ikka tagurpidi lohk?

Kiirel mõttelennul võiks ju tõdeda, et jaa...muhk võib küll tagurpidi lohk olla. Kui üks on muhu tipus, siis teine, teisel pool muhku, on ju lohus?! Kui aga oma mõttega sügavamale tungida, siis muhu võib saada ka ilma lohuta. Mina just üks päev sellise, ilma lohuta muhu saingi ja see oli vägagi märgilise tähendusega muhk.

 

On teisipäev. Tallinn, 10 miinuskraadi. Pole hullu. On trenni sõidetud hullemagi miinusega. See miinus ei vääri isegi termosesse tee tegemist. Elab selle poolteist tundi trenni ka ilma teepausita üle. Kiirelt poest läbi, et osta koerale trennimaius. Poest väljun...müslibatooni, karastusjoogi, ajakirja ja ...koera trennimaiusega. Alustan sõitu Tuhalasse. Tundub, et iga kilomeetriga tõuseb ka pügalavõrra number termomeetril ja ikka miinuste poolel. Arutlen endamisi rooli taga mõtteid sellest, et taskuvarga mõiste on tänapäeval teinud läbi totaalse muutumise. Enam ei pea olema taskuvaras füüsilisest isikust ettevõtja. Üks suuremaid taskuvargaid, kes meie taskutele laastavalt mõjub, on just need samad impulsiivsed pisiostud- jah, just see sama müslibatoon, karastusjook ja ajakiri. Tühja mul neid vaja oli! Kõht oli täiesti piisavalt nii täis, et trennis ära käia; vesi oli mul pudeliga kaasas ja arvuti on täis põnevaid artikleid, mis kõik vajaksid lugemist. Huvitav, kui palju ma nädalas teen sellised impulsiivseid pisioste? Ja kui palju ma raha kokku hoiaksin? Meenub kuskilt loetu, et keskmine rootslane kulutab nädalas pisiostudele (snäkkid, joogid, kiirsöögid jne) 500 Rootsi krooni (ca 55 eurot)! Huvitav, mis numbri keskmine eestlane kokku saab? Mõtlen, et eksperimenteerin enda peal ja kirjutan sellest ühe pisikese tööalase kirjatüki.  Mõttelend on olnud nii kiire (ma loodan, et auto sel perioodil ülehelikiirusel ei sõitnud), et minutitega olen Tuhalas ja termomeeter näitab miinus 16. Sellise miinusega sooviks küll sooja jooki rüübata. Aga ok, kannatab ära...

 

Teeme Luckyga sooja ja soojenduse lõppedes teeb spanjel traditsioonilise hüppe sülle ja mina kummarduse ette ning siis meie mõlema head mõtted kohtuvadki. Esmalt tunnen kergelt tulitavat areaali silma all. Siis vaatan, et spanjel on sama rõõmus, elav ja energiline nagu enamus oma ärkveloleku ajast - järelikult on temaga kõik korras. Kolmas mõte, et jummel tänatud, et ma prille ette ei jätnud. Ühed prillid, täpselt samal meetodil, hüppasime me Emmaga katki. (Tagant järele mõeldes, tundub mulle, et inglise kokkerid on Gucci - Mucci brändikoerad. Mul on vist elu jooksul vaid kaks Gucci moeasja olnud - need samad prillid, mis me Emmaga kokkupõrkes katki hüppasime ja see sama rahakott, mille Lucky 1. jaanuaril ära sõi ja millest ma eelmises postituses kirjutasin.) Kipitav koht silma all ja Inga appikarje punasest kerkivast muhust viib mind neljandale mõttele järgmise päeva koosolekutest ja kohtumistest.

Muhk kerkis, miinuskraadid ja jäine lumi kompressina näos ja null soojendavat jooki. Kas sellist trenni me tahtsime? Ja siis see tuli... Rada. Vägev rada. Selle aasta kõige lahedam rada üldse. A6 nagu Inga hellitavalt seda nimetas. Olen Luckyga stardis. Silma all tulitavalt külm muhk. Aga mul on ükskõik. Hingeaur miinuskraadides sillerdamas. Ilus. Väike Lucky vaatamas oma mustade sõstarsilmadega otsa ja ootamas stardipauku ning valmis tuiskama rajale. Ma tean, et raja lõppedes ootab koera poest ostetud maius ja mina saan oma väljateenitud tee alles umbes kahe tunni pärast kodus. Aga antud hetkel sel kõigel ei ole tähtsust. Hetkel loeb vaid üks mõte, mis murdosa sekundite jooksul peas vasardab: Ma olen õigel ajal õiges kohas ja ma teen õigeid asju. Asju, mida ma armastan. Ja seda kõige laiemas tähenduses.

Paneme uue aasta kivid käppade all veerema!

Sel korral prooviks nii, et blogis järelhüüdeid eelmisele aasta kohta ei tee. Kes soovib teada, kuidas eelmine aasta läks...saab selle kohta ju alla scrollides lugeda. Pigem seatsin uueks aastaks uue eesmärgi, panin jalad 2014. aasta stardipakkudele, kuulsin ära ka stardipaugu (erinevalt meie Londoni olümpia100 m jooksutähest Marek Niidust, kel kõik oli ideaalne, aga lihtsalt stardipauku ei kuulnud, mistõttu võistlus lörri läks) ja tänaseks on ka mõned sentimeetrid eesmärgi poole liigutud. Enesetunne, ind, soov, tahe, spordivarustus ja support team - kõik omal kohal. Seega, peaks nagu minema sama hästi, kui eelmisel aastalgi :)

1. jaanuaril ennustas Lucky ka algava aasta majanduslikku aspekti. Minu arvates, baseerus see suuresti pangahärrade arvamusel, et sularaha kaob ja kõik finantstehingud toimuvad virtuaalsel kujul. Nimelt otsustas spanjeli poiss häääästi salaja hüpata minu suurde (tõsti: on piisavalt suur, et siise hüpata) käekotti, otsida sealt välja rahakott ja sellele hambad külge lüüa, jättes alles vaid pangakaardid, load, ID kaardi ja teised mitte eriti maitsvad plassmasskaardid. Ülejäänud paberkandjad kadusid manala teed koos rahakotiga. Ka kunagi varem on ta saanud sellele samale rahakotile jälile, kuid siis jõudsin ma selle talt ära võtta. Nüüd leidis ta hetke, mil kahejalgsed tegelesid aktiivselt oma uue aasta plaanide verbaalse kommunikatsiooniga ning tema sai rahus tegeleda rahakoti ja sularaha hävitustööga. Paar päeva hiljem mulle muidugi meenus, miks koerpoiss sellest rahakotist just 1. jaanuaril nii huvitatud oli. Nimelt minu vanematel on suur uskumus, et kui uuel aastal panna kalasoomused pisikese ümbrikuga rahakotti, siis kohe-kohe on võimalik, et supled rahas. (Siiani pole seda veel minuga juhtunud, aga esivanemate tarkust tuleb ju järgida) Nii saigi uued kalasoomused 1. jaanuari hommikul rahakotti pistetud ja ju siis jahihaistinguga loomalaps ei suutnud vastu panna soovile see raibe üles leida. Kokkuvõttes: rahakott läinud, sull läinud, kaardid ja virtuaalraha alles.

Tulles tagasi loo algusesse, siis ma loodan, et kõik meie sõbrad, tuttavad ja lähedased on toibunud uue aasta stardipaugust ja alustanud liikumist stardipakkudelt. Kohtume rajal!