Soovitusi koeraomanikele aastast 1963

Mida tarka pühadepuhkuse ajal ikka teha, kui lugeda raamatuid. Kätte sattus Manfred Koch- Kostersitzi raamat "400 nõuannet koeraomanikule". Olgu öeldud, et raamat nägi ilmavalgust 1963 Saksamaal. Eesti lugejateni jõudis raamat eestikeelsena 1992.

Mõned mõtlemapanevad nõuanded raamatust:

• Kellele arst on soovitanud või määranud liikumist, värsket õhku, lühemaid või pikemaid jalutuskäike - see võiks endale soetada koera.
• Kes tahab ka jõudehetkel elusolendit enda kõrvale, see võiks endale koera soetada.
• Koeramaks, mille suuruse määrab kohalik omavalitususorgan ja mis tuleb tasuda vastavate eeskirjade kohaselt.
• Täiskasvanud bernhardiin vajab päevas kuni 1,5 kg liha ja njuufaundlandi või leonbergi koer mitte oluliselt vähem. Olgu lisatud, et odava liha või kontide hankimine läheb üha raskemaks.
• Kas pikakarvaline või lühikarvaline koer - seda otsustagu pereproua.
• Koeratõu valikul peame isikliku hoiaku kõrval arvesse võtma kaasaja maitset. Sajandivahetusel oli arvukuselt esikohal taksikoer, 1930. aastast foksterjer, 1960. aastal lambakoer.
• Väga hõivatud, närvilistele ja rahu vajavatele inimestele ei soovita foksterjerit, bullterjerit, iiri terjerit ja uelsi terjerit.
• Kes soovib keskpärase temperamendi, terasuse, ärrituvuse ja haukumusega koera, siis valigu kokkerspanjel, prantsuse buldog, puudel, soti terjer.
• Mõned koeratõud vajavad väga palju liikumist, ilma selleta on neil halb olla ja nad jäävad norgu
• Linnades, eriti pideva majafrondiga tänavatel, peaks vältima kõnnitee tihedat "kaunistamist" koerasõnnikuga. Koera tuleks harjutada rentslis oma "asja" ajama.
• Koerale antav nimi olgu omaloominguline. Kenad koeranimed on Treff, Krill, Eifi, Lumpi, Bonzo, Tondu, Murka, Valdi; peaaegu sama sobivad on Musi, Krässu, Krampu, Pummi, Urmi ja Tobi. Koera nimeks ei sobi Baldwin, Goodwin, Persil, Gosvin.
• Mõned hooldustööd eeldavad kääre.
• Pikakarvalisi koeri ei kammita, vaid harjatakse.
• Koera peseme paar korda aastas. Pesemisel jäägu koera pea kuivaks, igaks juhuks paneme kõrvadesse toiduõlis immutatud vatitampooni.
• Trimmimise ja moeka pügamise jätame asjatundja hooleks
• Refleksidele ja instinktiivtoimingutele vaatamata ei tohi unustada, et koeralgi on midagi hingetaolist.
• Mõne koera puhul tuleb arvestada, et ta mõnikord teeb kometit. See käib eriti taksi kohta.
• Koeralt ei maksa oodata moraalseid omadusi: auahndust, kohusteunnet, vastutustunnet. Ta ei tea midagi ligimesearmastusest ega tänulikkusest.
• Tegusõna saab koerale tunduvalt kergemini selgeks õpetad, kui nimisõnu.
• Sõnakuulmatuse pärast koera vastu vimma pidada on mõttetu.
• Hästi väljaõpetatud tõukoera võib omanik viia koertenäitusele.

Et siis slaalom...

Iga* korralik agilitykoera omanik jõuab (tahab ta siis seda või mitte) selle saatusliku päevani, mil

• treener (silmis põlemas selline noh-näidake-mis-puust-te-tehtud-olete tuluke**) ulatab DVD,
• sa võtad selle värisevate kätega vastu ja 
• tõotad pühalikult, et järgnevad nädalad, kuud ja vajadusel ka aastad tegeled 101%-lt ainult sellega, mis DVD-l ette näidatakse... 

ning nii saabki 2x2  slaalomist kinnismõte, mis torkab sulle esimese asjana pähe siis, kui hommikul silmad avad ja lahkub peast siis, kui õhtul silmad kinni paned.

Meil Luckyga oli see päev 24. september 2013. Järgmise päeva hommikuse koosoleku ajal sai üle vaadatud DVD (kõrvaklappidega ja ausalt, oli koleigav koosolek), lõuna ajal sai joostud Viru keskuse Tiimarisse ja soetatud härra AHHHV, kes pidi sel karmil teekonnal abiks olema. Tegelikult ei ole härra Ahv midagi enamat kui lukutiga pinal, kuhu normaalsed inimesed oma kirjatarbed panevad ja ebanormaalsed kalkuniviinerit või lihapalle.

Veel normaalsetest ja ebanormaalsetest inimestest :) Normaalsed inimesed magavad töö- ja puhkepäeva hommikuti nii kaua, kui vähedegi võimalik. Ebanormaalsed inimesed kütavad poolest ööst slaalomipulkadega (olgu öeldud, et mida aeg edasi, seda suuremaks läheb pulkadekuhi, mida tuleb kanda) muruplatsile, mõõdavad tibusammudega pulkadevahesid ja kaldenurki, kihutavad koeraga edasi-tagasi, paremalt ja vasakult, kilkavad rõõmust, vehivad härra ahviga ja pildistavad ja filmivad selle kõik üles, et siis video kokkumonteerida ning oma online-treenerile (ikka see sama põlevate silmadega treener) saata.
Sama asi kordub õhtul ja siis järgmise päeva hommikul ja õhtul jne jne.
Ebanormaalsete inimeste töökaaslased teavad väga hästi, et sel perioodil toimub ebanormaalse inimesega midagi ebanormaalselt, sest ta räägib pidevalt teemal: hommikul 4 pulka sirgelt rivis või õhtul 4 pulka sirgelt rivis ja 2 pulka kalde all või 6 pulka sirgelt rivis või siis 12 pulka vahega. Ebanormaalse inimese töökaaslased peavad olema mõistvad ja hoidma pöialt, et kõik läheks nii nagu ebanormaalse inimese plaanides kirjas. Aitäh teile, kallid töökaaslased!

Õnneks kulges meil kõik plaanipäraselt. Kuigi DVD Susan lubas slaalomi koerale selgeks õpetada paari nädalaga (või oli see lausa nädal?!), siis meie puhul tuli arvestada, et:

• me elame ikkagi parasvöötmes, kus võib taevast sadada ka pussnuge ja proovi sa siis slaalomit teha,
• minu tööelu ei võimalda teha tihedamalt trenni kui 2x päevas,
• väike spanjelipoiss vist ei kannatakski tihedama graafikuga trenni välja. Sest meie hommikused ja õhtused trennid olid ka pigem lühiseansid,
• oluline on ka fakt, et tegemist on spanjeliga. Kuigi ta on tõestanud end kui nuti-koer ja ma üldse ei alahinda tema võimekust.

Minu eesmärk oli saada see agregaat selgeks selle aastanumbri sees. Ja tehtud ta saigi. Täispika slaalomi tegi Lucky 3. detsembril 2013

Siin meie ponnistused:

• See kõik on alles algus (26.sept): https://www.youtube.com/watch?v=2nj9mK-WPCI
• 2 pulka ja rasked nurgad (27. sept):http://m.youtube.com/watch?v=iGZKg054dq0
• Lihvime nurki (6. okt): http://m.youtube.com/watch?v=P6-MVbjILi0
• 4 pulka suunal 1 ja 7 (9. okt): http://m.youtube.com/watch?v=tO-kG2yKaIE
• Trenn pimedusfaktoriga(11.okt):http://m.youtube.com/watch?v=TdwUFLM9yTM
• 4 pulka peaaegu otse (23.okt): http://m.youtube.com/watch?v=igsxzB1SvLo
• 4 pulka reas(27.okt): http://m.youtube.com/watch?v=Y3XUrwWaDmM
• Pool tehtud, pool veel ehk 6 pulka reas (10. nov): http://m.youtube.com/watch?v=HcjS64S7amU
• Tehtud!(3. dets):  http://m.youtube.com/watch?v=A3P2WKAKpdY

* Ma siiski arvan, et kõik, kes selle agilitypisiku on saanud, on selle saatuslikku päeva enda nahal tundnud. Kas see just nii kulgeb nagu minul...see on iseküsimus.
** Ma pole päris kindel, mis tuluke see tegelikult oli :)

Baltiriigid alistatud!

Ooo, häbi mulle, kes ma ei ole blogisse ühtegi sissekannet teinud. Sel korral ma isegi ei hakka vabandame, et tegemist on olnud liigagi palju.

Hommikustest ja õhtustest slaalomitrennidest tuleb eraldi blogipostitus. See postitus on 100% pühendatud Leedu näitusele.

Alustame siis algusest.
Leedu...brr...jõhkralt kaugel asuv Baltiriik. Saatsin oma sõpradele-sugulastele e-kirja sõnumiga, et kas on keegi, kes sooviks sõita (tõenäoliselt vihmases/lörtsises) novembrikuus  minu ja Luckyga Leetu, Kaunasesse? Null vastust. Ei imesta. Ükski normaalne inimene ei istu novembris vabatahtlikult autosse ega sõida nädalavahetusega 1000km maha. Pigem istuks kamina ees ja rüüpaks väikest glögikest. Aga meie olime näitusel kirjas. Õnneks leidub ema, kes hoolimata kõigest on valmis meiega kaasa tulema ja support teamina meid toetama. Uhh, kui tänulik ma emale selle eest olen.
Heiki jäi sel korral Emmaga Maarjamaad valvama.

Meie väljasõit oli planeeritud reedeks. Esmaspäeval vahetati autorehvid ja kolmapäeval käis auto hoolduses. Meie tõld oli reisiks valmis. Sõit Lätti kulges tavapäratult: piirilt võeti meid maha (nagu tavaliselt) ja küsiti, mida me elust-olust arvame. Keset lõunavabariiki avastasin, et olin Lucky pannud transaboksi nii, et kaelas ei olnud ei kaelrihma ja ka tavajalutusrihm oli jäänud Eestisse. Bauska linnast sai Luck-poiss endale uued rihmad. Sõit jätkus Leedus ja Kaunasesse jõudsime juba pilkasesse pimeduses ja muidugi suutis Tom-Tom maha magada Kaunase centrumisse pöörava teeotsa ja nii me kimasime kiirteel Warssavi suunas. Õnneks vaid 15 km ja peale väikest seiklust Kaunase kesklinnas, leidsime üles ka oma 3* hotelli, mis oli kõike muud, kui kolm tärni.

Laupäeval sisenesime näituseringi ainukese non-leedukana ja 9 inglise kokkeri seas. Olgu veel öeldud, et algselt pidi meil olema Venemaa kohtunik. Nädal enne näitust muudeti kohtunik ära ja meid hindas leedu kohtunik K. Butrimova. Lucky esines hästi, seisis kui brilljant ning siis saadeti meid ringi äärde. Ei mingit selgitust, ei mingit hinnet...seisa ringi ääres! Ühel hetkel edastatakse kehamärkidega info, et nüüd tuleb taas ringi minna. Mõtlen, et ehk nüüd on PI valik, kuid minuga ringi tulevad ka emased ja kõikide klasside esindajad. Üks leedukas üritab oma spanjeli Lucky saba juurde seisma panna. Näen tema kavatsuse läbi ja panen meelega Lucky kaugemale seisma. Jookseme, seisame, jookseme...ja siis pudrutab kohtunik midagi kohalikus keeles, mille peale mina vaid küsivalt otsa vaatan. Proua Butrimova mõistab, et mina teda ei mõista ja ütleb väga kandilises inglise keeles: " juu ar junior vinnner. ju häve to kõu junior best in shõu". No tore, et mul tuleb minna bestile, aga kas ma sain ka vajaliku serti, et kinnitada Leedu juunior tsempioni tiitel või???
Torman ringi ääres oleva laua juurde, kus saan kolm paberit: JN tähisega paber, Diploma ja kirjeldusleht, mis on puhtalt leedukeelne. Küsin, kas JN tähendab J CAC. Ringitöötaja ütleb midagi inglise keeles, millest võin lugeda välja vaid seda, et bestile tuleb minna. Annan Lucky ema hoida, kehitan õlgu teadmata, kas JCAC käes ja lähen näituse toimkonna laua juurde ja küsin oma küsimuse ü-li-aeg-la-ses in-gli-se kee-les. Nemad pistavad mulle pihku mingi jubeda hõbedase roseti, millel kirjas vaid klubi nimi ja siis saan veel karbis "plönni", mis meenutab mulle isa purjetamisaegset medalit ja mis tekitab minus jätkuvalt õudus võdinaid. "Auhinnad" ulatatakse üle sõnadega: juu häve to kõu junior bis.  Üritan veel kord sõnastada oma küsimuse, aga tundub, et vastust ma ei saa. Heakene küll, kõmbin nõutult oma roseti ja "plönniga" ema ja Lucky juurde tagasi .Vaatan ehk on FB-s keegi, kes oskab nõu anda. Saan Maarjalt kinnituse, et JN tähendab JCAC ning seega on Leedu ja ühtlasi ka Balti alistatud. Huh, milline kergendus. Üritan veel ühelt leedu kokkeri kenneli omanikult saada tõlget kirjelduslehel kirjutatu kohta, aga tulemus on suht nullilähedane, sest keelebarjäär on suur.

Pakime asjad kokku, hoolimata sellest, et korduvalt on öeldud, et ju häv to ko junior bis. Sõidame emaga Statoili kakaod ja kohvi võtma. Inga saadab sõnumi, et tuleb ikka BISle minna. Ehmun...äkki tõesti võtavad tiitlid ära, kui BIS-le ei ilmu. Krt, neid leedukaid teab. Pöörame autol otsa ringi ja tagasi näituseplatsile. BIS venib ja venib. Terve trobikond junnusid läheb ringi. Meid valitakse edasi...ja siis veel edasi ja siis üllatus...veel kord edasi - saame parima 15-20 hulka. Vägev, me pole kunagi nii kaugele jõudnud. Lucky teeb head tööd. Lippab hoolimata pikast ja väsitavast päevast.
Sel hetkel valdab mind rahu...Lucky on supper! Meil on käes Leedu junnu ja ühtlasi saame kinnitada Balti junnutiitli. Aasta eesmärk kolmekordselt ületatud!
Pühapäeval asume tagasiteele. Tagasitee tundub lühem ja Leedu ei tundugi enam nii jõhkralt kaugel asuva maana.

Nüüd saame keskenduda taas agilityle. Mitte et me seda enne ei teinud :) Luban, et järgmine postitus tuleb puhtalt agilityslaalomi-teemaline :)

Läti Juunior tsempion

Alles see oli, kui sai siia blogisse kirjutada, et Luckyl on nüüd kena roosa Eesti tsempionitiitlit kinnitav rosett. Nüüd ootame pikkisilmi Läti juunior tsempioni tiitlit kinnitavat rosetti. :)

Ei mäletagi, mis hetkel tikkus minu mõttesse piiluda piiri taha ja osaleda Luckyga Valmiera kahepäevasel näitusel. Kui algselt oli mõte sõita kohale juba reedel, siis nähes ajakava ja arvestades Valmiera lähedust sai Lätti sõidetud näituse esimesel päeval. Esimese näitusepäeva kohtunikuks oli N. Savicic Serbiast ja ringi minemas 10 inglast (Soomest, Lätist, Venemaalt ja Eestist). Hoolimata pikast sõidust, oli Lucky ringis väga särtsakas - näidates kena jooksu ja ilusat seisu. Härra Savicic lasi meil ikka kõvasti joosta ja seista ja joosta ja seista. Oma klassis võitsime Läti juuniorkoera ja kuigi härra Savicic oli kirjeldust andes üsna tõsine, tuli ka JSERT Eestisse. Parima isase tiitlis olime ringis koos Janna Kekkoneniga ning minu üllatuseks pani kohtunik meid esikohale. Tõu parima tiitli ringis läksime vastamisi Soome veterantsemioniga, kes ka tiitli endaga Soome viis. Sellest hoolimata olin ma Luckyga väga rahul. Ei olnud kerge võistlus.

Öö veetsime Valmiera ühes kenamas hotellis, mis oli pungil koeri, kes kõik järgmisel hommikul taas näitusele suundusid. Meie eesmärk oli eelmise päevaga täidetud ja seega näituse teine päev oli üsna rahulik. Kohtunikuks
J. Matyas Slovakkiast. Lucky tegi taas ühe kena esitluse - kuigi tiba unisema, kui eelmisel päeval. Hotellis ööbimine ei tule meil veel hästi välja. Kuigi suvelõpus harjus koer juba üsna ära, et on öid, kus ei ööbita kodus. Kahjuks, see teadmine oli oktoobriks ununenud. Tundub, et peame Luckyga vähemalt kord kuus hotellis ööbima, et koer mõistaks, et ka seal on võimalik magada. 
Igatahes oli ka see näitusepäev meile edukas. Oma klassi võitja, hindeks suurepärane ja  Promotion prize; Parima isase valikul jäime sel korral teisele kohale. 

Tagasiteel Eestisse mõlgutasin mõtteid Leedust. Kui enne tundus mulle, et Leedu on hirmkaugel, siis Lätis ringi sõites, ei tundunudki see Leedu teab-mis-kaugel.

Tänase seisuga oleme Leedu Kaunase novembrikuu näitusel kirjas.

Tagasivaade suvele ja pilguheit lähitulevikku

Viimane blogipostitus jäi juulikuu lõppu. Ja pole ka imestada, sest siis läks ulmeliselt kiireks pulmade planeerimisega (õigem oleks öelda organiseerimisega, sest selleks ajaks olid juba kõik asjad planeeritud) ja võis vaid unistada ajast, mil saaks rahulikult maha istuda, võtta teetass ja arvuti ja midagi kirja panna. Selleks ju sügis ongi - võtta aeg maha ja meenutada suve.

Nüüdseks on pulmapidu peetud ja mul on siiralt hea meel, et ka koerad said kümmekond minutit nautida pulmapidu ja pulmakülaliste poolt nunnutamist.

Suvi oli koertele ohtralt täis toredaid tegevus metsas, rannas, maal, Haapsalus ja Tallinnas, palju ringisõitmist, Luckyle ka uusi kogemusi. Kindlasti oli selle suve tipphetked ka Lucky näitusetrall ja JCH tiitel, millest saab lugeda eelnevates postitustest.

Aga lisaks suve suursündmustele on mul hea meel veel selle üle, et suve lõpuks ujub Lucky meelsasti ka sügavas merevees trotsides laineid ja tuult ning on motiveeritud ära tooma kõike, mida merre visata.

Ka agilitys liigume me Luckyga samm-sammult edasi ja aina huvitavamaks läheb. Septembris alustasime ka üsna intensiivse slaalomiõppega, millega tegeleme iga päev minimaalselt kaks korda. Naabrid vaatavad meid küll kummaliselt, kui kell 7 hommikul slaalomipulkadega rohuplatsile liigume ja sama toimub ka õhtul. Mõnikord on meid näha ka euroaluse ja paarimeetrise kontaktjookus latiga ringi liikumas. Ühesõnaga agilityt on meil söögi alla ja söögi peale. Aga hirmustore on :)

Lähitulevik tõotab tulla sama põnev, kui suvi. Palju agilityt ja tibakene ka näitusetralli üle piiri Lätis.

Eesti Juunior tšempion

Kuni eelmise nädalalõpuni olid meie elu märksõnad: suur tööpõld enne pikka suvist puhkust + talendiakadeemia lõputöö ettevalmistused + turundus õppekava esitamine kinnitamiseks, Lucky agilitytrenn, pulmade organiseerimine, Emma Haapsalu spasse saatmine, Lucky näitused Lõuna- Eestis. Märksõnad ei ole tähtsuse järjekorras!

Nüüd on märksõnadest üks sõna vähem ehk siis Lucky suviste näituste juurde võib kirjutada DONE! Ja samasuguse linnukese võib ka meie eesmärgi ette teha. Luck-poiss ehk ametliku nimega Toalmark Kiss Good Luck on nüüdsest Eesti Juunior tšempion.

Kõigest lähemalt:
Reede lõuna ajal startisime Tallinnast Tõrva poole, kus meil oli broneeritud öömaja. Pean kohe mainima, et ma naudin sõitmist lõunasse läbi Rapla- Türi-Viljandi. Igatahes Tõrvasse me jõudsime õhtu 5 paiku, tehes väikese söögi- ja pissipeatuse Viljandi paadimehe juures. Tõrvas võttis meid vastu äärmiselt sõbralik Barclay de Tolli hotell. Juba teist korda sel aastal lõunas olles tundub mulle, et Lõuna- Eesti inimesed on äärmiselt sõbralikud ja suhtlemisaldis. Tundub, et Lucky harjub järjest enam mõttega, et ka võõras kohas on võimalik magada. Lucky pettumuseks oli meie toaaken aga nii kõrgel, et väljavaatamiseks ei piisanud ainult tooli asetamisest akna alla, tuli ka kikivarvukile tõusta :)

Laupäeva hommikul asusime Valga poole teele. Näitusekorraldaja kiituseks - abistavad viidad tee ääres olid igati abiks. Ma poleks vist eales seda staadionit sealt Valgast üles leidnud, sest lisaks ühesuunalistele teedele toimus linnas ka suurejooneline teedeehitus. 

Valga näituse kohtunik oli Manola Poggesi (Itaalia). Sümpaatne ja lõunamaalasele iseloomuliku suhtlusstiiliga kohtunik. Lucky pole vist kunagi ühtegi kohtunikku nii palju musitada saanud. Kirjelduslehte kättesaades sai selgeks, et kohtuniku põhiline aur läkski koera kallistamise ja musutamise peale, sest kirjelduslehel on napilt paar sõna: typical head, proportions of body are good, good topline, correct coat for age, moves free, excellent temperament.

Tulemus: TPJ, SP 1, SK, PI 2, JUN SERT. 
Selle tulemusega võitis Lucky oma kolmanda JUN SERTi ja saame kinnitada Eesti Juunior tšempioni tiitli.

Ühe hea kogemuse võrra saime veel rikkamaks. Nimelt suutis Läti isane veterankoer tungida (no ikka omaniku käe läbi) võimalikult lähedale (et mitte öelda, et läti koera koon oli eesti koera saba all) ja sellega rikkuda meie näituseseisaku. Ei taha süüdistada teisi, sest meie peame olema valmis sellisteks olukordadeks, aga sel korral me seda kindlasti ei olnud. Igatahes arvas Lucky, et too tore koer tahab mängida ja nüüd on see aeg kätte tulnud. :)

Valga näitus läbi, suundusime Tartu poole, kus meil oli järgmine majutus lahkete Tartu inimeste pool.  

Pühapäeva hommikul suundusime Ülenurme näitusele, kus kohtunikuks oli Des Manton (Iiri). Ma ei tea, kui viisaka mulje sa endast jätad, kui kahe tõu hindamise vahel suitsetad ringis ringi jalutades ning annad ringikorraldajale loa alustada uue tõu hindamisega hetkel, mil sul on suur kringlitükk näpus. Lucky lauale tõstmise hetkel oli härra Des Mantonil suu pungil kringlist ja üritas läbi hammaste ja kringli minu käest küsida koera vanust ning vastust edastada lauda. Kuna ma ei ole ära õppinud emotsioonide mittekajastamist oma näos, siis härra Manton vist luges seda kõike minu näost välja ja üritas suutäis kringli ja kätega vehkides pobisedes vabandada. 

Jooksime oma tavapärases tempos, mis minu meelest paneb Lucky parajas tempos jooksma, mitte löntsima (kui selline sõna üldse eesti keeles olemas on). Igatahes arvas kohtunik, et inglise kokker ei ole jooksutamise koer ja tempo tuleks maha keerata. Nii me siis jalutasime seal ringis. Seisma paneku ajal vangutas kohtunik pead ja mina juba arvasin, et no, kui saame hindeks "hea"on ka hea :)

Kirjeldus: 12 months, red!!! (icc), presents nice profile, good skull, clean mouth, ample neck, ok angels front and rear, good topline, OK tailset and moves much better when moves correct speed.

Tulemus muidugi üllatas: VSPJ, SP 1, PI 1, VSP

Ülenurme näituse positiivne külg oli see, et kõrval oli kohe ka agilityvõistlused, millele sai kaasaelada ning kokku saime ka Lucky õega. 

Koju Tallinna jõudsime 2 paiku päeval mõlemad surmväsinuna :) Aga seda väsimust ei olnud kauaks. Mõtted liiguvad uute eesmärkide poole. 


 

Kiire juuli

Juuli on olnud uskumatult kiire. Ja see kuu ei ole veel läbi. Aina kiiremaks läheb. Paari nädala jooksul on palju juhtunud, mis pole veel blogisse jõudnud.

Esmalt sai suurejooneliselt peetud Lucky sünnipäevapidustused. Õhtunael oli Eva-Grete Aljase poolt tehtud imemaitsev koeruslik sünnipäevatort, millest küll sünnipäevalaps osa ei saanud, sest komponendid ei sobi selle koera menüüga.
Avatud sai ka Lucky bjuutifond, mis ühel hetkel asendub agilityfondiga ning pidulikult avasime ka isa meisterdatud plangu, mis peaks meid aitama agility jooksukontaktide õppimisel. Video meie jooksukontakti kohta leiab YouTubest.
Külalisi oli omajagu ja viimane külaline lahkus mõned minutid enne südaööd. Sünnipäevalaps väsis aga enne ära, kui külalised mõistsid koju minna :)

Kui kolmapäeval sai peetud Lucky sünnipäeva, siis reedel algas meil juba Tour De Läänemaa, mis kestis pühapäeva õhtuni.

Reedel sai taas tutvust tehtud ujumise ja merega. Kui Emma on tõeline veeloom ja teda on raske veest välja saada, siis Luckyt tuleb veel õpetada ja merega sõbraks teha. Aga me teeme selles edusamme. Parim, mis reedel juhtuda võis oli see, et Lucky otsustas ise pulgale järgi ujuda. Ehk siis motivatsioon ujuda ja pulk ära tuua oli piisavalt kõrge, et seljatada merehirm.
Teine tore nädalavahetuse ime oli see, et Lucky hakkab vaikselt harjuma mõttega, et ka võõras kohas on võimalik magada ja tulebki magada. Siiani tuias Lucky terve öö ringi.

Laupäeval sai ülevaadatud kõik kohad, mis meie eelolevate pulmadega seotud ning päeva lõppedes sai tehtud ka üks korralik fotoshuut (fotograaf Katrin Press. www.harilik.ee). Pühapäeval sai tagasi Tallinna sõidetud. Emma jäi veel spa-mõnusid nautima, sest eesoleval nädalavahetusel sõidame Luckyga taas Lõuna- Eestisse Valga ja Tartu näitusele. Eks näis, kas õnnestub saada viimane vajalik SERT ja sellega kinnitada JCH tiitel või soovib tiitel jääda sügisesse. Pöidlad pihku!

Igas päevas üks pisike rõõm

Mõtlesin pikalt, et kuidas seda aega, mil Luckyga koos oleme olnud, iseloomustada või mida Lucky kohta öelda...
Harva, kui mina olen sõnatu. :) 

Ühte pisikesse spanjelipoissi mahub nii palju rõõmu ja lusti, aktiivsust, headust, nutikust, siirust, armastust, hellust, lustakust. Valmidust koos tegutseda, õppida. Andestada ja unustada kõik teiste neljajalgsete paha-ütlemised, seejuures jääda ise julgeks poisiks, aga mitte kunagi ise vastuhakata. 

Lucky on olnud uskumatult lihtne (seda kõige paremas tähenduses) koer. On koer, aga pole probleemi. Ei ole kutsikamuresid ega murdeea probleeme. Jah, loomulikult tulevad mõnikord pähe "head" mõtted, aga neist ükski ei küündi selleni, et peaks surfama " Kuidas kasvatada lemmiklooma" raamatutes või internetis. 

Ükski päev ei saa meil alata pahatujuliselt. Seda, kuidas Lucky hommikul oma unenägudest jorutades laulab, peab ise kuulama ja nägema. Sinna juurde tehakse jooga-venitusharjutusi ning üritatakse Emma külje alla pugeda ja teha kõik selleks, et Emmale meeldida. 

Sama naljakas, kui hommikune jorutamine, on ka trummeldamine kahe käpaga vastu toidutünni.

Ma olen väga väga õnnelik, et Lucky-poiss meie juurde tuli. 
Tänud Ingale, kes Kuts-Kutsi minu kasvatada usaldas ja kes aitab meid kõiges - tõesti kõiges. 
Tänud Heikile ja perele, kes on meie parim Support- team ever :) 
Tänud ka sõpradele, kes arvestavad, et päris kõike ja iga kell ma teha ei saa või saan, aga siis koos koertega.

Kniks ja Kraaps Teile! 

Tagasivaade möödunud aastasse

Inglise versioon Usain Boldist - kas ta üldse käia oskab?

6 järve, 8km, 1 ujumine, 2 koera, 2 kahejalgset, 1 seljakott toidu-joogikraamiga, lugematul hulgal läbitud tõuse ...ja ka langusi. Just nii iseloomustaks Jussi loodusradasid ja tegelasi, kes selle matka jalge/käppade alla võtsid.

Kuidagi traditsiooniks on saamas, et nädalavahetusel teeme ühe pikema matka. Kuna oli soe, siis koertega randa minna ei tundu just hea plaan olevat. See tähendab, et koertele väga meeldiks, aga rannas on kahejalgsed, kellele ei pruugi meeldida ringi tuustivad koerad. Seega, suund sisemaale. 

Matkal tasub joonduda Emma järgi - no seda muidugi juhul, kui on plaanis veidi karastust leida. Sest mida lähemale me veekogule jõuame, seda kiiremini hakkab Emma oma käppi liigutama. Lõpuks lausa sööstes. Temale on väga oluline, et saaks ujuma ja kaika viskamise mängu mängida. Asja kurvem pool on muidugi see, et selleks, et saaks matkarajal edasi liikuda, tuleb ta korra rihma otsa panna, sest ta keeldub vee lähedusest lahkuma või siis üritab igal võimalikul moel tungida läbi padriku taas sama veekogu juurde tagasi.

Nüüd jõuame postituse pealkirja juurde. Matkarada, mida läbisime, on pikkuses 8 km. See, et koer alguses suure rõõmu ja tuhinaga kõike uut endale sisse ahmib ja jookseb ringi nagu tuulispask, on minu arvates täiesti ok. Aga, meil tekkis küsimus kuski 6 - 7nda kilomeetri juures, et kas Lucky käia ka oskab või kavatsebki kogu rada printides läbida? Kusjuures, maastik ei olnud ju lauge vaid rajal on ka selliseid tõuse, et võtab hinge kinni. Luckyle on ka oluline, et kogu kari kenasti koos püsiks ehk siis kui mina jäin 100 m taha, et mustikaid süüa, siis vaene loomalaps pendeldas minu ja Heiki, Emma vahel niikaua, kui kogu seltskond taas kenasti koos. 

Koju jõudes olid muidugi mõlemad koerad siruli ega liigutanud saba otsagi. Seda siis täpselt niikaua, kui mina liikumatult ühe koha peal suutsin olla. Spanjel on ikka loomult takjas - olgu uni nii suur kui tahes, järgneda tuleb igatahes.

Ilusad tulemused kodulinnast

Haapsalu spa.

Kirjutame seda blogipostitust siis nii nagu kirjutaks üht ajaloo peatükki- aegade hämarusest kuni tänapäva.
Ajend, miks me üldse vallutusretke sel nädalavahetusel Haapsallu ettevõtsime, ei olnud üldse pahatahtlik. Vaevalt, et ükski vallutaja oma retke pahatahtlikuks peab. Meie eesmärk oli hoopis ühendada meeldiv kasulikuga ehk siis nautida Haapsalu võlusid, toetada kodulinna ettevõtmisi/ettevõtlustust ja noh, mis seal salata, üritada korraldada ka üks SERTi rööv Haapsalu rahvuslikul näitusel.

Kihutasime (Luckyga, sest Emma ootas meid juba Haapsalu all) oma neljarattalisel hobusel Haapsallu juba päev enne rüüsteretke. Ikka selleks, et Haapsalust võtta veel viimast ning järgmiseks päevaks end valmis seada.

Minule avanev vaade öösel kell 4.30

Öö vastu laupäeva oli karm. Kui näidendis "Armastus kolme apelsini vastu" tõdetakse, et ööd on meil siin mustad, siis Haapsalus on ööd täiesti valged. Sõdurlane Lucky, kes pidi järgmine päev või(s)tlustulle astuma, otsustas taas, et ööd ei ole magamiseks. Selle asemel kolas ta läbi kõik aknalauad, hävitas ema sussi ja oli peadpidi akvaariumis. Kell 4.30 öösel vahtis ta mulle oma suurte rosinsilmadega aknalaualt vastu ja oli juba valmis sõtta minema.

Kas me juba läheksime?

Laupäeva varahommikul tuli siis vallutada piiskopilinnus. Vastase väepealikuks oli Zsuzsanna Vaczi Bologh Ungarist, kes küll kohe leebus, kui Luckyt nägi ja kes tembeldas Lucky kohe super-boy´ks. Meil oli aga veel varuks üks kena (ilma minu kukkumiseta) jooks ja igati korrektne seis.

Kirjeldus: He has very good bones, lovely haircharachter for his age, lovely head with dark eye-colour, correct teeth and ears, lovely neckline, for his age correct topline/underline, very good moving.

Tulemus. Hinne: suurepärane 1, Jun TP, SK, PI 1, TP ja JUN SERT.

Ilmastikuolud sõjaretkeks polnud just kiita: hommikul sadas korralikult ja terve päev tuli hooti uduvihma. Oli külm (aga see hinnang võib tuleneda ka sellest, et mul olid valed riided seljas). Meie suppert-tiim (ema näol) oli aga viimase peal: lisaks vajalikule pöidlahoiule oli valmis sõtta tulema vihmavarjuga, et Lucky rüü ikka parimal võimalikul viisil kohtunikule meeldiks :)

Igatahes on Haapsalu nüüd vallutatud, kaks jun SERTi käes ja ees ootamas juulilõpus Valga ja Tartu näitused.

Suve pikim öö

Jaanipäev ei ole kerge neile koertele, kes on harjunud kell 21.00 magama minema ega meeldi, kui peale seda toimub veel mingi sigin- sagin. Aga üksi nad ka kuhugi tuppa iseseisvalt magama ei lähe. Kui siis tuleb teha üks grupiviisiline magamine.

Aga muidu on maal alati tore. Maal on kõik lubatud- ringi tuustida, linde tagada ajada, lillepeenras istuda ja ninaga lillesibulaid otsida, herneid (kui need valmis) peenral krõbistada, sulistada lõputult ojas.

Mina selle üle muidugi eriti õnnelik ei ole, sest peale seda vajavad mõlemad koerad korralikku puhastust ja kammimist. aga no mõned korrad aastas las olla ka koertel õnnelik elu :)

Elegantne kukkumine elegantse koeraga

Registreerisin Lucky ka 16. juuni näitusele. Mis toimus ikka Annikorus nagu eelmise päeva näituski. Tegelikult oli minu plaan selline, et kuna need Tartumaa näitused olid Lucky jaoks täiesti esimesed, siis ma vaatan teise näitusepäeva hommikul, mis näoga koeralaps mulle otsa vaatab. Kui ta on ikka eelmisest päevast väss, siis ma ei lähe näitusele ja sõidame hotellist kenasti Tallinna tagasi.

Hommikul vaatas mulle aga otsa kaks suurt musta silma ja liputav saba. Seega, mõtlesin, et hääkene küll, lähme siis lihtsalt "harjutame" seda shõubisnesi karusellis olemist.

Kohtunikuks oli Colette Muldoon (Iirimaa). Kuna ringi läksime hommikul vara, siis oli rohi veel märg ja minul jalas sileda tallaga kingad. Ja loomulikult suutsin ma ringis elegantselt käbla käia. Aga ma üritasin teha nägu nagu see oligi planeeritud nii :) Kohtunik pärast ütleski, et meie liikumine oli väga elegantne hoolimata kukkumisest.

Lucky tegi taas väga kena soorituse. Väga ilus jooks ja kena seis. Võib olla liikumine oli tiba aeglasem ja mitte nii "light up" kui eelmisel päeva, mis on ka täiesti mõistetav :)

Kirjeldus:beautiful teeth, nice dark eye, good tight eyerims, good earset, good feathering. nice depth of chest, well handled + presented.

Tulemus: SP 1, TPJ, JSERT, PI 1, VSP

Kokkuvõttes oli meil Luckyga suurepärane nädalavahetus. Tasus see 500 km ikka maha sõita :)

Hea hüppelaud tulevikku

Asun nüüd kohe vabandama. Et miks pole ühtegi blogipostitust tulnud peale maikuud. Ma loodan, et saan peituda selle taha, et tööl kirjutan ma päevast päeva meediasse sõnumeid ja neid on olnud viimasel ajal nii palju, et kodus ei suuda enam midagi kirjutada. Koduse kirjutamiseaja on röövinud ka suveürituse virtuaalne leht. Aga see selleks...

Vahepeal on Lucky saanud 11kuuseks ja juulis saame tähistada suurt sünnipäeva. Tort on juba tellitud. Nüüd on vaja veel kutsed saata.

Lucky tegi täna esimese ja tõesti väga hea debüüdi näitusemaailmas. Lähtepositsioon tulevikuks on väga hea. Hoolimata sellest, et saime hindeks VH, liikus Lucky ringis väga hästi, seis laual ja maas kenasti. Ehk siis omalt poolt sai kõik kenasti sooritatud. Mina jäin kogemusega väga rahule ja andis tugevasti juurde kindlust.

Kirjeldus: elegant, slightly long in proportions. Need time for more masculinity and substance. Pleasing head with typical expression from well-shaped dark eyes and low set ears. Good angles and topline. Free and open side movement. Need to settle in front. 

Peale näitust külastasime Emma kasvatajat Marikat ja tema uut spanjelibeebit Goldit. Lucky ei arvanud beebist suurt midagi. Prantslased pakkusid palju toredamat seltskonda.

Aga väga tore oli taas Nõos olla ja tänud, Marika, külalislahkuse eest.

Kuna Annikoru on suhteliselt Tartu külje all, siis tekkis mõte ka Lucky õde külastada. Mina polnud õde ju suurena näinudki. Tänud, Aive, väga sõbraliku vastuvõtu eest ja loodan peagi taaskohtuda. Lucky ja Mindy said väga hästi läbi ja lõbu koos ringi jooksmisest palju. Lucky muidugi suutis tekitada ka paraja portsu piinlikust sellega, et otsis üles kõik Mindy peidetud ülihääd seakõrvad ja muud närikad. Mitte, et meil närikaid kodus ei oleks (ok. seakõrvu meil tõesti ei ole).

Igatahes oli väga mõnus kohtumine vanade ja uute tuttavatega Lõuna- Eestist. Nüüd on teie kord külla tulla kas Tallinna või suvisesse Haapsallu!

 Pisike videoklipp ka hullavast vennast-õest.

Maijooks Väänas

Meil oli oma Maijooks Väänas. Rand oli täiesti tühi. Ei teagi, kas ilm oli jalutajatele kahtlane või tõesti olid kõik Pirital Maijooksul.

Ei pea vist ütlema, et kõik rannajalutuskäigud lõppevad meil ühtemoodi - kaks koera istuvad kurvalt vannis, mille põhi on ühtlaselt kaetud liivaga ja ootavad shampoonitamist. Sellele järgneb igav ja tüütu kuivatamine. Ning kui kuivatamisest pääseb, siis on mõnualts pehme ase käpaga katsutav, kui seda tolmuimejat välja ei võetaks ning tervet elamist küürima ei kukutaks.

Ka ühe jala peal on võimalik joosta

Kesköine hiireralli

Eelmisel nädalavahetusel ööbisime Luckyga sel aastal esimest korda  meie maakodus Arusepal. Sellest, et Lucky võõras kohas teeb öösel kõike muud kui magab, olen juba teadlik. Kui tema suurt, turvalist kodu-tuduboxi kaasas ei ole, siis võib unistada rahulikust ööst. Äkshionit lisasid öösse ka hiired, kes ei saanud aru, miks on nende all included hotelli tulnud ilma broneeringuta tegelased, kes koheselt asusid lõhkuma terve talv otsa ehitatud idülli.

Lucky, muidugi tundis sügavat vajadust leida üles vähemalt üks pisikenegi hiirepoeg. Kõik, mis ta leidis, oli vaid üks hiirte poolt talve jooksul õõnsaks söödud vatipadi. Loomalapse jaht hiirte üle rauges kella kahe paiku öösel. Und aga jagus vaid kella seitsmeni, sest siis meenus Luckyle, et õues jäi päris palju kohti veel nuusutamata ning iial ei tea, millal omanik asjad pakib ja taas Tallinna poole kimab.

Uus ja huvitav kogemus oli maja taga vulisev jõgi ja hommikul ei-kuskilt välja ilmunud haugid, kes said koeri nähes kohese shoki ja tõmbasid oma viimase hingetõmbe sealsamas murul. Lucky küll lootis, et talle toodi haugide näol uued mängukaaslased. Nähes, et kalad oskavad vaid igavalt maigutada suud ja sabaga vehkida, siis loobus ta peagi nendega suhtlemast.
Jõgi on Lucky arvates palju kahtlasem asi, kui meri. Mererannas on tore solberdada ja visatud kaikaid merest ära tuua, aga jõgi...kuidagi kahtlaselt tume ja kiirevooluline. Hoolimata sellest, et Emma näitas ette, kui mõnusalt kosutav on jões sulistada, ei söendanud Lucky oma kõhualust märjaks teha. Oma vajaminevad kaikajuurikad tõmbas Lucky välja jõeäärest ning Emma tegevusi vaatas sillalt või kivide pealt.

Arusepal on uudistamist veel paljudeks kordadeks. Suveks, kui Arusepal liiklus tihedam, kaovad ka hiired lootes, et sügis-talvel saab taas naasta oma lux-elamisse.