Jõulud läänes

Jäämäe tipp

Läände on alati mõnus sõita. Lisaks sellele, et seal ootavad meid alati lähedased, on koertel seal mõnus - promenaadid, väikse viigi kaldad, Paralepa mets, kohvikud, piiskopilinnuse hoov, Holmid, mis on kuhjas rebaste ja jäneste jälgedest ja mis peamine...mamma-papa juures on alati lubatud diivanil tududa või kamina ees padjal mõnuleda. Mis saab olla parem, kui üks kosutav uni diivanil peale pikka jalutuskäiku.

Kuna Holmidel on alati tuulisem ja külmem kui Haapsalu kesklinnas, siis sel korral oli tuul tuisanud suured lumehanged otse ukse ette. Koertele, eriti Luckyle. meeldis nende otsa ronida ja sealt ilma uurida.Järgmine kord teeme siis tutvust merejääga.

Esimesel jõulupühal tegime ka jalutuskäigu Paralepas, mis Lucky jaoks täiesti uus rõõmustav koht, pakkudes koertele värsket, kuid uimastavat metsalõhnade sekserit.

Ükski talv ei lähe mööda nii, et me autoga maa-teel kraavi ei vajuks. Ja alati juhtub see ühel põhjusel- Tuisud on lihtsalt nii viisakad, et vajuvad kraavi, kui vastutulevale autole teed annavad. Eelmisel aastal olime isaga kahekesi ning kraavist saime välja omal jõul. Sel korral sõitsime meie koertega ees, isa oma autoga taga ning isa taga veel vend oma autoga. Kohe, kui vastutulevat autot nägin, tuli meelde eelmise aasta kraavis olek ning kui meie olime vastutulevast autost möödas, siis nägin tagavaatepeeglist isa autoga kraavis ja päris korralikult. Tänu kolmele abivalmis läänlasele tõukasime- lükkasime isa auto kraavist välja. Õnnelik õnnetus.

Kas nüüd teeme kingid lahti?

Aga jõuluõhtu oli meeleolukas nagu ikka. Väike Lucky oli sama kannatamatu kui Elmo, kes iga paari minuti tagant küsis, kas nüüd võib kinke minna avama. Lucky muidugi luba ei küsinud ja proovis kõikvõimalikel juhtudel hammastega pakke lahti muukida.

Eriti raske oli koeri eemale hoida pakkidest, mis neile mõeldud ja seetõttu said koerad oma kingitused esimestena kätte. Või õigem oleks vist öelda hammaste vahele. Traditsioonikohaselt pidid ka neljajalgsed kõik oma trikid jõuluvanale ette näitama. Nii me siis sünkroonis keerutasime, istusime ja vehkisime käppadega :)

Tasub kuuse juures oodata...aina rohkem kingitusi tuleb

Ega Lucky kuusest ja kinkidest eriti kaugele ei lahkunud :) Ja milleks oleks pidanudki? Kõik hea ju kindlas kohas.

Soojusega piuksuv tibu ei olnud küll jõulupaki sees vaid pigem unustatud vana munadepühade mänguasi, mille Lucky kuskilt leidis. Tibu hakkab piuksuma, kui teda käesoojusega soojendada. Lucky tegi seda suusoojuse või keelega. Igatahes, nautis ta tibu seltskonda terve õhtu, misjärel sai tibu endale rokkiva soengu ja eriti siutsuvad kõripaelad ning rändas koos kingitustega Tallinna.










Õhtu jooksul rändas päkapiku müts päris mitme peas ja mõne aktiivse neljajalgse suus. 

Kui püha õhtusöömaaeg oli läbi, jõuluvana trall peetud, siis olid ka koerad väärt üht magusat und. Loomulikult diivanil.

Kauneid pühi!

Hea sõbra jaoks on valla

Ootan külalisi

Hea sõbra jaoks on valla
mu uksed ja mu hing,
mu silmad ning mu kõrvad
ning mu perekonnaring.
Kui tahad, tule alati,
ma ootan aken avali
või lenda-lenda kas või
läbi telekanal...

Meil on viimase kuuga külas käinud vähemalt 20 jalapaari,  mida on olnud tore üle nuusutada. Sama palju huvitavaid saapaid ja ligikaudu kümme käekotti, kuhu on ju äärmiselt põnev oma nina pista ning mütsidest, kinnastest ja sallidest, mida on hea vargsi ära pätsata - no neist me ei räägigi. Külalisi on olnud suuri ja väikesi, mehisemaid ja väga naiselikke, kõvahäälseid ja vaikseid - hea sotsialiseerumiskursus Luckyle.

Tore on aga see, et külaliste lõppu ei paista tulevat ja seega on lootust uutele põnevatele esemetele. Iga toreda sõbra üle on meil vaid hea meel ja kõik on teretulnud.

Kui kõik külaliste võimalikud ja võimatud asjad on üle nuusutatud ja tundub, et mänguks ei lähe, siis nii Lucky kui ka Emma tõmbuvad viisakalt tahaplaanile. Emma oma pessa ja Lucky läheb akna alla uusi külalisi ootama, mis sest, et vanad pole veel äragi läinud. 

Kui veel Luckyt meil ei olnud, siis iga kord kui meile külalised tulid, siis hakkas Emma manguma. Ei...mitte toitu vaid tähelepanud. Ta ulgus ja tegi oma kummalist häält seni, kuni keegi ta otsa kasvõi korrakski vaatas või veelgi parem, ta sülle võttis. Nüüd on ta aga mõistnud, et tema ei olegi maailmanaba ja pisike Lucky oskab külalistega kenasti käituda lahkudes sobival hetkel areenilt. Järelikult tuleb ka Emmal käituda mõistlikult ja mitte tähelepanu pärast eluhinna eest võidelda. Nii, et nüüd on päris mõnus kostitada sõpru nii, et su ümber ei ole ulguvat koera. 

Me kolmekesi tuleme...

Eile käisid külas minu head sõbrad/endised kolleegid Ifist ja lisaks heale söögile- joogile, toodi ka külakostiks kaheksa pruuni spanjelikoera. Siinkohal tuleb ära mainida, et tegu ei olnud siiski mitte eluskoertega, vaid Eva-Grete oli valmistanud suurepärased lollipop cakes ehk siis koerakujulised koogiampsud pulga otsas. Kuna tegu oli äärmiselt nunnude spannudega, siis minul ei olnud südant neil pead otsast hammustada ja nii on minu koogikoerad kenasti alles ja hoian kiivalt silma peal, et keegi teine neile viga ei teeks. 

Oi poisid-plikad
tore on see elu
JAAA!
Kui kõikidel on
seltsimees ja semu
HURRAA!

Kui sinu hoov on ka su sõbra õu,
siis ükski soov ei käi teil üle jõu!
Kui põnevaks ja rikkaks
laupäev saab,
kui sulle sõbrad
külla tulevad!
JAAA! 

Hõbedavääriline aasta

Enne kui uus aasta algab vaatan minagi korra üle õla mööduvale koerandusaastale. Aasta algas külmalt…tõeliselt külmalt. Aasta esimene võistlus toimus Saaremaal ja 30kraadise külmaga.Tegime külmunud saareliivas Emmaga kaks starti ja platseerusime esikohale. Märtsis ja aprillis tegime 8 starti ja juhtus see, mida ma unistadagi ei julgenud - jõuda Emmaga kõrgemasse agility võistlusklassi (A3). Teades Emmat ja tema kõikvõimalikke ja -võimatuid "kiikse" ning meie järjekindlaid kaklusi, milles kumbki pool ei soovinud valget lipukest lehvitada ja alla anda, siis olen ma tõesti selle saavutuse üle õnnelik. Sama õnnelik nagu ka Emma teiste võitude üle.

2012. aastal tegime kokku 14 starti, s.h 8 starti A2-s ja 6 starti A3-s. 

Tulemused: 2 x I koht (0p), I koht (5p), I koht (10,81p), I koht (17,75p) ja liikumine A2-st A3-e.

Sügis tõi kaasa selle, mida olin juba ammu kartnud. Aga lootsin pidevalt, et see aeg tuleb kaugemas tulevikus, mitte nüüd ja kohe. Sügisest on agility Emma jaoks üks tore ajaveetmisvõimalus ja võistlustel käimine jäägu "kiiretele ja vihastele" :). Emma naudib hetkel invaagilityt, mis sobib talle suurepäraselt. Sobib ka mulle. Ei, ei...minu puusadega on hetkel kõik veel hästi. Aga päris tore on Emmaga sõna otseses mõttes tuisata invaradasid agilityhoolis ühest otsast teise.

Lucky tulek agility- ja inglise kokkerite-sõltlaste perre pani valguse taas põlema tunnelis, kus vahepeal hakkas hämarduma ega näinud kuhu poole jooksma peaks. 2013 tuleb kindlasti huvitav aasta. Kohe aasta algusest asume Luckyga koolipinki ja kui me oleme juba noorkoeramõõtu, siis sobitame tutvust ka agility-maailmaga. Senikaua on Tuhala-hool aga üks tore koht tsillida ja hängida :)

2012. aastas on olnud nii palju rõõmsaid ja ilusaid hetki ja samas ka selliseid, mis vajavad pikemat seedimist, mõtlemist ja ümber orienteerumist ning seega võiks aastat hõbedavääriliseks pidada küll.

Koerused

Eile oli siis see päev, mil Lucky ja Emma ühendasid jõud ning mõistsid, et koostööd tehes on tulem kordades suurem. Vähemalt ühele koostööpartnerile. Kõik sai alguse muidugi omanikust, kes Lucky puuri ja seinavahele toppis püsti seisma kokkurullitud vaiba ning selle otsa Lucky toidukoti. Noh, et toit oleks kõrgemal ja söögiajal ei peaks kööki jooksma vaid saaks kohe kiiresti toitu koerale anda. Tulles lõuna ajal koju, avastasin eest pikali aetud vaiba ning loomulikult ka terve põrda jagu kutsikatoitu. Sündmusteahelat võib muidugi vaid oletada: Emma lubas kindlasti Luckyle terve koti täie toitu juhul, kui too nii kaua oma puuris rahmeldab, et vaip koos toidukotiga pikali kukub. Vaene Lucky muidugi ei osanud uneski näha, et kott kukub mitte tema puuri vaid väljapoole "müüre" ning vaid Emma saab nautida mõnusat rammust kutsikatoitu. Seda kaost vaadates ja enda peas seda tsenaariumit kordades mängitanud, siis Emma vaatas mind vaid taas sellise pilguga, et näed nüüd, millega see Lucky siin päevad läbi tegeleb - muudkui koerustükid. Sel päeval jäi Emma ilma oma õhtusöögist. Aga ega ta sellest eriti ei hoolinudki. 

Koeruskrutskeid jagub ka teistesse päevadesse. WC- paberi rull on jätkuvalt neljajalgsete suurim sõber (minule ka vaenlane). Riietekapist on võimalik välja tirida sokke ja muid mõttetult rippuvaid esemeid. Aga sellega ka üldjoontes koerused ka piirduvad. Pigem üritan leida mõlemale lahedaid triki- ülesandeid kahe kõrva vahele salvestamiseks. Tuleb tunnistada, et Lucky näol on tegu nuti-koeraga, kel vabavara ja mälumaht täiesti olemas ja ka keelega slaidimine tuleb üsna hästi välja. Jõuluõhtuks üritame veel mõned trikid selgeks saada. Nii, et ärge kingitustega koonerdage :)

Laupäeval aitasid koerad Heikil suuski määrida. No pigem nägi see tegevus välja nii, et kõik määrded ja muud suusavidinad nuusutati koerte poolt üle ja mida sai varastada, see ka pätsu pandi. Millele järgnes siis ebapedagoogile tagaajamine. 

Pühapäeval samal ajal, kui Heiki suusatas Kõrvemaal oma 20 kilomeetrit, käisime meie Vääna rannas jalutamas. Hoolimata aastaajast on Väänas ikka väga mõnus. Kindlasti üks minu lemmikkohti. Ka sel jalutuskäigu ajal sain seletada teistele kahejalgsetele lumes sumpajatele, et need kaks koera ei ole ema ja poeg ning vastata tõualasele küsimusele, et kui nad on samatõulised (nagu ma väidan), siis miks on üks koer palju heledam kui teine? Korduma kippuvaid küsimusi on teisigi.
Igatahes on tänu Luckyle Emmas märgata rohkem lõbu- ja mängujanu, tegutsemistahet ning tundub, et Emma maailm ei ole enam nii tõsine :)

 

Visiit lääneosariiki

Sel nädalavahetusel võtsime ette retke läände, täpsemalt Haapsallu. See oli Lucky esimene nii pikk autosõit ja esimene tutvus Holmi-koduga, kuhu ta kindlasti tulevikus koos Emmaga suvitama satub. Autosõit kulges reede õhtul üsna tugevas tuisus. Väike plaaniväline peatus tuli teha peale Ristit, kus üks neidis oli end autoga kraavi sõitnud ning Heiki koos puksiirautoga ta sealt välja kaevas.

Holmidel oli nagu ikka kõik väga vaikne ja mõnus. Luckyl oli muidugi nii põnev, et mõte magama minekust, ei tulnud tal pähe varem kui öösel kuskil kolme paiku. Ja siis magasid mõlemad koerad hommikul lausa kaheksani.

 

Laupäeval jalutasid minu pere ja muu loomad mööda Väikest viiki vanalinna kohvikusse teed jooma. Peale mida siis lossipargist promenaadile ja tagasi Holmile. Emmale kui vanale Haapsalus spaatajale midagi uut ja huvitavat jalutuskäik ei toonu (v. a kollased uudised lumel), aga Luckyl oli kõik uus ja põnev. 

Ühe põneva objekti juurest joosti teise juurde.

Mina ja minu neljajalgsed Väikese viigi kaldal

Kohvikus

What? Ongi jääkaru või?

Kahjuks ei olnud Lucky kultuuriprogrammi võimalik lülitada tutvust merelindudega, aga see-eest oli võimalik keset Haapsalu lahte näha jääkaru :)

Kujund seismine

Paus

Minu pere ja muud loomad

Pikkade päkkade aeg on käes

Selle aasta päkapiku sussid tuleb kuhugi kõrgemale riputada, sest koerad teeksid kohe pikad päkad peale nii sussidele kui ka kraamile, mida päkapikk on susside sisse toonud.Õnneks on meil kaks kaunist elupuud terassil ja seega pole meil vajadust kuuske tuppa tuua, mille siis koerad saaksid koheselt maha joosta. Muud jõulukaunistused asetame koerte siruulatusest kõrgemale.

Tsiki-prikitamisest
Trikitamistest niipalju, et hetkel lihvime Lucky ja Emmaga sünkroon keerutamist vasakule, mis tuleb juba täiesti korralikult välja. Selleks, et sünkroonis keerutada ka paremale, peab Lucky pusima paremale keerutamise kallal, mis ei tule nii hästi kui vasakule ning Emma peab jällegi õppima end kiiremini liigutama nii paremale kui ka vasakule. Pahatihti jõuab Lucky kaks keeru teha sama ajaga, mis Emma ühe tiiruga.

Korvi ronimisega juhtus see, et ka Emma õppis Lucky kõrvalt ära korvi ronimise. Kuna mul on üks korv, siis Emma ronib korvi ja keeldub sealt välja tulemast. Vaene Lucky tiirutab ümber korvi ja proovib ka mahtuda, aga terve korv on Emmat täis. Sellest tingituna õpetasin Luckyle karbi peale hüppamise. Kuna karpe on kaks, saavad mõlemad koerad karbile hüpata. Emmale meeldib väga igasuguste asjade peale hüpata (kännud, kivid, pargipingid jne). Tundub, et ka Lucky on saanud geneetiliselt hea hüppevõime ja selline karbi peale hüppamine ei olnud ka Lucky jaoks suurem peamurdmine.

Jõulusubjektide juurde tagasi tulles...
Avastasin, et lisaks ringiluusivatele ja mõnikord privaatsust häirivatele jõulusubjektidele nagu päkapikud, jõuluvana, -sokud, - põdrad, inglid, on meid külastamas ka hambahaldjas. Täpselt 1. detsembri varahommikul leidsin põrandalt ilusa pisikese terava tagahamba. Lucky esiklahvid on salamahti vahetunud ja järg on jõudnud siis nüüd tagumiste kätte.

Kõigile kaunist advendiaega ja rohkelt päkapikke!

Juhan Liiv: Tuisk jookseb võidu tuisuga...

Lõpuks ometi on käes aeg, mil koerad pääsevad lõpmatusteni näivatest vanni- ja spaprotseduuridest ning saavad nautida lumemõnusid. Kuna Lucky esimene kohtumine härra Lumega oli juba oktoobris, siis nüüdne novembrikuu lumi talle enam üllatust ei valmistanud. Loomalaps sumpab täielrinnal lumes. Ka pissimiseks ei pea enam otsima rohuliblet, vaid tagumiku võib maha panna just seal, kus süda soovib.

Tänahommikune tibake tuisune ilm pani küll Lucky kukalt sügama, et kas ikka tasub hommikune tiir teha, aga nähes, et Emma muretult köögiaknast hange sukeldub, oli ka Lucky seal samas hanges. Vahe oli vaid selles, et kui Emmat oli hanges näha, siis Lucky kadus valgesse auku. Aga peagi tuiskasid nad mõlemad hommikuses tuisus ja püüdsid viimseid puulehti, mis lendlesid mööda lumevalle, pakkudes nii koertele paraja koormusega hommikuvõimlemise.

Mõnusaks argipäeva jalutamiskohaks on saanud Järve metsatukk, mis on kodule lähedal ja seal saab teha parajalt väsitava tiiru.Terviseradadel jalutame me eeskujulikult rihmastatult ja anname kahejalgsetele teed. Kuid üle raudtee minnes, saavad vabamalt tunda nii nelja- kui ka kahejalgsed. :) Seal saame trillida "siia" käsklust. Kanamaius ruulib jätkuvalt ja selle nimel liigutatakse suuri ja väikesi käppasi eriti kiiresti.

Mul on maailmale nii palju öelda

Nüüd tänu kahele spanjelile tean, et spanjelitel on maailmale palju öelda ja nad hakkavad kohe päris varajases eas oma arvamust kõvahäälselt avaldama. Seni arvasin, et see on vaid ühe isendi- Emma kummaline kiiks. Emma kasvataja Maarika väitel oli Emma üks suurimaid kisakõrisid oma pesakonnas. Siinkohal tuleb kohe ära öelda, et tegemist ei ole koerte tavapärase haukumisega vaid pigem sellise omapärase täishäälikute kombinatsiooniga. Sellega ma olen juba harjunud, et Emma igal sobilikul ja ka sobimatul hetkel midagi öelda üritab. Nüüd on chatty-klubiga liitunud ka Lucky. Hommikul ärgates kuulan ma ära mõlema koera unenägude kirjeldused, aga võib olla kommunikeeritakse mulle hoopis midagi muud. Infosaaja on aga tavaliselt unine ja hommikuti vägagi selektiivse kuulmisega. Seega, olen neile öelnud, et olulist infot palun mulle hommikuti mitte edastada. Tavaliselt on neil nii palju rääkida, et isegi õue minnes kajab maja koridor nende haigutustega segunenud häälitsustest. Olgem ausad, kuna hommikusele jalutusele minnes on kell üsna vähe ja enamus rahvast magab, siis on ikka piinlik küll lipsata läbi koridori kahe üürgava koeraga. Samas on ka see väga armas ja naljakas, kui nad koonud püsti ja mokad torus tahavad kõigest väest midagi edasi öelda.

Tsikid-prikid õppetrikid

Kuna spanjeli kahe pika kõrva vahel olev mõistus vajab nuputamisülesandeid, siis olen järkjärgult andnud Luckyle erinevaid ülesandeid puremiseks. Lisaks sellele, et ta oskab suurepäraselt ja viieliselt istuda, oskab ta nüüd ka korvi ronida. Ühel lõunapausil õpetasin selgeks ka keerutamise. Spanjelite puhul kehtib ikka reegel, et toidu nimel on nad võimelised kasvõi kõrvadel seisma.  

Kiirust ületav takjas

Eelmisel nädalavahetusel täitus Lucky´l neljas elukuu, millest vaid kaks nädalat on ta veetnud meiega Hané tänaval. Tundub, et kohanemisperiood linnuriigis kahe- ja neljajalgsetega läheb koeralapsel kiirelt ja üsna valutult. Koduõus lipatakse sellistel kiirustel, et äsjaistutatud sirelid on lookas ja liivakastiliiv keerispilvena hõljumas peade kohal.Tuure võetakse maha alles siis, kui minek aiaväravast välja. Siis jälgitakse väga täpselt, kuhu läheb Emma ning mis ümberringi toimub. Väikest võbelust Lucky tagajalgades on näha siis, kui läheduses on liikumas mõni tume kuju, liiga kõvasti haukuv aiakoer või mürisev auto.

Probleemivabalt võeti omaks ka päevarütm: õhtul kell 21.00 magama (sest siis läheb ka Emma magama), hommikul kell 7 üles (sest siis tõuseb Emma) ja lõuna  12 ja 13 vahel (Emmale on see siiani jäänud arusaamatuks, miks nüüd äkki on hakatud keset päeva kodus olema). Tore on see, et potty-trainingu sai kuts juba eelmise karja juures ja meie ei ole pidanud sellega vaeva nägema. Nii on meil jätkuvalt ööd ja päevad rahulikud.

Nädalavahetusel tegime väikese jalutuskäigu Järve metsatukka. Lucky jooksis seal, kus Emma; nuuskis samu loodusobjekte, mida Emma ning üritas Emma moodi kännu peal istuda, sest selle eest sai ju kanamaiust. Järk-järgult proovime jalutsukäike pikendada.

Samasugune koerte copy-paste käib ka kodus hommikust õhtuni. Kui Emma hommikul valjuhäälselt haigutab, on peagi kuulda ka Lucky kõvahäälset haigutust. Kui on näha, et kanamaius külmkapist väljub, siis istuvad nad mul köögis ja vaatavad spanjellikult suurte silmadega otsa, millal nende kana maapinnale läheneb. Ning kuna spanjel ei jää ju sammugi maha, siis on mul tavaliselt kaks takjast kannul - sest mine-sa- tea, äkki toimub midagi lahedat. Ja toimubki. Ja kogu aeg. Nii põnev on...

Rõõm olla taas Tuhalas

Emma ravimikuur on nüüd läbi ning arsti sõnul võime hakata vaikselt trenni tegema, et lihased toetaksid luid. Kindlasti tuleb trenni teha mõõdukalt madalatel koormustel. Seega, ei tee me hetkel slaamit ja A-takistust ning hüppeid teeme samuti madalatel kõrgustel. Tundus, et Emmal oli hea meel olla taas trennis. Vaeseke on pidanud kuu aega olema eemal. 

Lisaks Emmale võtsin trenni kaasa ka Lucky, kes suurest rõõmust keksis ja nuuskis agilityhallis ringis. Mängis kaasavõetud mänguasjadega, ärandas trennikaaslaste spordikottidest asju ning demonstreeris üht ja ainsat, mida ta eile ära õppis - istumist. 

Seda, et talle spordikottide revideerimine meeldib, märkasin juba mõned päevad enne. Nüüd on ta siis avastanud, et sealt võib leida ikka päris põnevaid leide. 
Kes otsib, see leiab. 

Uus huvitav maailm

Ma pole veel näinud koeralast, kes nii kiiresti uue maailmaga kohaneb. Uus kodu uudistati kiirelt üle, kahejalgsetega saadi sõpradeks, omistati Emma mänguasjadekast, oma pesa ja söögikauss. Tutvust prooviti sobitada ka Emmaga. Olgem ausad, ma olin valmis koerte omavaheliseks kadeduskakluseks ning eraldama nad paariks päevaks erinevatesse tubadesse. Tulemus oli aga see, et esimese päeva õhtuks said mõlemad koerad olla ühes ruumis. Loomulikult olen ma elimineerinud või pööranud erilise tähelepanu situatsioonidele, mis võivad konfiktini viia. Mulle tundub, et mida päev edasi, seda paremaks läheb koerte omavaheline suhe. Mul on hea meel Emma üle, kes hakkab vaikselt mõistma, et see väike neljajalgne elektron jääb meie juurde elama.

Kõige hämmastavam oli näha, kui kiiresti Lucky õppis ära selle, et köögiaknast saab kiiresti õue pissile. Kui põis nii täis ei ole, siis short cut´i  kasutama ei pea ning võib ka esikuuksest õue lahkuda. 

Lucky on kahes tegevuses tõeline viieline: pissimine/kakamine õue ja magamine omas pesapuuris. Vaid esimese öö veetsin mina diivanil ja Lucky diivani ees. Järgnevad ööd ja päevamagamised on Luckyl olnud 100% unerohked oma pesas. Emma magab samal ajal oma pesas. 

Vaikselt oleme tutvust teinud ka imeloomadega: pesumasina, tolmuimeja ja fööni kummaliste häältega. Uued helid, lõhnad, nähtused võetakse kiirelt omaks. Mõnikord on uued kogemused väikestel jalutuskäikudel nii huvitavad, et õues unustatakse isegi piss tegemata. Siis tuleb minna köögiakna alla, kus Luckyle meenub, et piss tuleb ka ikka ära teha. 

Iga päev toob uusi ja põnevaid õppetunde.