Kiirust ületav takjas

Eelmisel nädalavahetusel täitus Lucky´l neljas elukuu, millest vaid kaks nädalat on ta veetnud meiega Hané tänaval. Tundub, et kohanemisperiood linnuriigis kahe- ja neljajalgsetega läheb koeralapsel kiirelt ja üsna valutult. Koduõus lipatakse sellistel kiirustel, et äsjaistutatud sirelid on lookas ja liivakastiliiv keerispilvena hõljumas peade kohal.Tuure võetakse maha alles siis, kui minek aiaväravast välja. Siis jälgitakse väga täpselt, kuhu läheb Emma ning mis ümberringi toimub. Väikest võbelust Lucky tagajalgades on näha siis, kui läheduses on liikumas mõni tume kuju, liiga kõvasti haukuv aiakoer või mürisev auto.

Probleemivabalt võeti omaks ka päevarütm: õhtul kell 21.00 magama (sest siis läheb ka Emma magama), hommikul kell 7 üles (sest siis tõuseb Emma) ja lõuna  12 ja 13 vahel (Emmale on see siiani jäänud arusaamatuks, miks nüüd äkki on hakatud keset päeva kodus olema). Tore on see, et potty-trainingu sai kuts juba eelmise karja juures ja meie ei ole pidanud sellega vaeva nägema. Nii on meil jätkuvalt ööd ja päevad rahulikud.

Nädalavahetusel tegime väikese jalutuskäigu Järve metsatukka. Lucky jooksis seal, kus Emma; nuuskis samu loodusobjekte, mida Emma ning üritas Emma moodi kännu peal istuda, sest selle eest sai ju kanamaiust. Järk-järgult proovime jalutsukäike pikendada.

Samasugune koerte copy-paste käib ka kodus hommikust õhtuni. Kui Emma hommikul valjuhäälselt haigutab, on peagi kuulda ka Lucky kõvahäälset haigutust. Kui on näha, et kanamaius külmkapist väljub, siis istuvad nad mul köögis ja vaatavad spanjellikult suurte silmadega otsa, millal nende kana maapinnale läheneb. Ning kuna spanjel ei jää ju sammugi maha, siis on mul tavaliselt kaks takjast kannul - sest mine-sa- tea, äkki toimub midagi lahedat. Ja toimubki. Ja kogu aeg. Nii põnev on...