Koos beebiga tulid ka beebiasjad

Ma olen alati kadestanud neid, kel kodus on laste mänguasju. Ei, ärge mind valesti mõistke. Mulle tegelikult asjad ei meeldi. Ja neid võiks olla kodus vähem ning lapsed ei peaks uppuma mänguasjadesse. Aga nii mõnegi toreda laste mänguasjaga saab koerale palju toredaid trikke õpetada. Kui teised koerad õppisid kaisutama mängukaru, siis Lucky, vaeseke, pidi kaisutama harjavart, sest mul lihtsalt ei olnud seda karu kuskilt võtta. Kui teised koerad põristasid käppadega lastetrummi, siis meie trummeldasime kasti otsas. Ei olnud meil ka palli, mille otsas turnida jne jne. Aeg-ajalt oli Luckyst isegi kahju.

Tähelepanu! Valmis olla! Start!

AGA nüüd on meil olemas kõik ja rohkemgi veel, millega trikitada: :)

• Lucky kiigub turvahällis ja on võimeline sinna isegi magama jääma
• Lucky ronib tagurpidi BB istetooli ja kiigutab end seal
• Lucky ronib vankri all olevasse pakiruumi: Vt. videot: https://youtu.be/bfu0QplOrK8
• ja praegu trillime roomamist. Hetkel ei oskagi kohe öelda, kumb neist enne roomama hakkab. 

Seda ei pea vist mainima, et Lucky meelest on Ida asjad maruvahvad. Aga kõige toredamad on mütsid. Lucky juba teab, et kui õuest tullakse, siis kukub müts kas vankrisse või turvahälli. Enne mütsiotsinguid ei lõpetata, kui saak käes. Mütsides totaalne lempar on tuukrimüts, mis on juba nii ära nätsutatud, et tuleb vist uus osta

Tuuker

No, kuidas teil siis selle beebiga läheb?

Küsimus: "No, kuidas teil siis selle beebiga läheb?" kuulub meie viisakatele kaksikvenadest naabripoistele, kes peale küsimuse esitamist siiralt ootaksid pikka ja põhjalikku ülevaadet sellest, mida kõike beebi teeb ja toimetab.

Aga kindlasti ei ole küsimus "kuidas teil siis selle beebiga läheb?"

Lucky testib, kas Ida voodi on ka hea

suurte inimeste seas see kõige populaarsem küsimus. Ma arvan, et ma ei eksi, kui tituleerin popimaks küsimuseks hoopis küsimuse: "kuidas koerad beebisse suhtuvad?" või "mida koerad beebist arvavad?". Ja ma mõistan küsijaid, sest palju neid peresid ikka on, kellel koerad on väga tähtsal kohal ja nüüd korraga tuleb perre veel üks VIP.

Eks ma isegi korra mõtlesin, et kuidas koerad uudise vastu võtavad. Aga kuna ma suurem asi ettemõtleja ei ole ja pigem elan päev/nädal korraga, siis eriti selle küsimusega pead ei vaevanud.

Ja õigesti tegin, et ei muretsenud. Paar juuksesalku säilitasid oma naturaalse värvi. Kõik on kuidagi laabunud iseenesest. Lucky, sai koheselt aru, et Ida on uus karjaliige ning silm tuleb peal hoida. Emma tegi kohaloleku kontrolli ninaga korra õhku nuusutades ja huvi kadus.

Perekoolis öeldi, et beebit tuleb tutvustada koheselt kõikidele

Idast on väga raske pilti teha nii, et Lucky pildile ei jää

pereliikmetele ja seda nõuannet ka järgisime. Nii nad siis ninapidi koos kasvavad. Ja hetkel mulle tundub, et väga edukalt ning ikka päev ja nädal korraga. Ei ole ju praegu vaja keskenduda sellele, mis saab siis kui Ida hakkab käputades koera tagaajama või talle tundub, et Lucky on maailma parim pehme kaisukoer. Sellele mõtleme siis, kui see aeg käes. Praegu naudime hetke, mil Lucky saab ühe koha peal siputavat Ida-nimelist pulgakommi kõrva tagant limpsida ja Ida naeru lõkerdada, kui saba temast möödub.

Ja vastus küsimusele "kuidas teil siis selle beebiga läheb?" on tavaliselt "Hästi, tänan küsimast. Kuidas teil endil, poisid?"

Ninapidi koos kasvamine

We are back!

Fotod: K. Press

Viimase blogipostituse tegin siia eelmise aasta peaaegu viimasel päeval. Ma ei hakka heietama teemadel: A) kui kiiresti ikka aeg lendab B) tosin põhjust, miks ma vahepeal ei ole sõnakestki blogisse kirjutanud C) mida kõike mu koerad ja mina oleme teinud või tegemata jätnud. Pigem kaardistan praeguse hetke ning panen tuleviku tegemised tihedamini blogisse kirja.

On 2015 detsembri algus ja ...:

• meid on nüüd rohkem. Augustis liitus meie meeskonnaga väike Ida. Hetkel ta veel väga palju teha ei oska, aga küll ta õpib. Näiteks tänaseks hetkeks on ta selgeks saanud, et mitte kõik tema lähikondlased ei tee pluti-pluti ega haara sülle, vaid osadel on ka väga karvased jalad; keel, mis pidevalt tungib kõrvadesse ja kaela voltide vahele ning kõrvad, millega üle näo laperdatakse. Ning kui see "karvane" liigub vääääga aaaa-ee-gl-aaaa-seeee-lt, siis Ida on võimeline selle tegelase trajektoorida ka jälgima.
• G4S turvab.  See, et Lucky on võtnud Ida enda kaitsva tiiva alla ja turvab teda 24/7, on muidugi ühest küljest väga tore ja armas vaatepilt. Samas tekitab see ka mõningasi mõttekohti. Pidevalt last kanseldav koer on väsinud ja väsinud koeraga midagi asjalikku teha pole just kõige mõistlikkum. Ja kui koera tähelepanu on ainult lapsel ja mina olen nö kõrvaldane, siis võiks ka midagi tarka ettevõtta. Ühesõnaga, augustisti kuni tänaseni olen ma üritanud G4S-i töökoormust vähendada ning tõsta motivatsiooni koos midagi lahedat teha.
• pensionär.  Emma on nüüd ametlikult pensionil ehk suurema osa ajast veedab ta mul vanemate juures Haapsalus või maal. Ja ma usun, et tal on seal hea, vaikne, rahulik olla. 
• tagasi võistlustel. Võistluspaus kestis meil oma seitse kuud. Enne pausi jõudsime Luckyga A2-e. Seitse kuud on piisavalt pikk aeg, et kõik võistlustega seonduv ära unustada. Ütlen ausalt, et ma pole teab kui kaua tundnud võistluseelset ärevust. Nüüd detsembris võistlusele minnes hakkasin pabistama juba eelmisel päeval ja genereerisin mõtteid sellest, mis kõik võistlusel juhtub :) 
• füüsiline vorm. Pole hekel kiita. Kaalunumber näitab küll kenasti  sama numbrit, mis aasta eest, aga võhma on kuidagi vähe ning painduvus või moodsalt öelda "fleksibiilsus" võiks olla parem. Aga ehk toob viimasele lahenduse Ida kaks korda nädalas toimuv beebifitness, kus ka emad saavad sellise trenni, et nii mõnigi kord sillerdab higi laubal. Võhma saan hetkel vaid kiirkõnnis kärutades, sest jätkuvalt ei ole jooks või ujumine minu lemmikalad.
• Aeg. Tööl käies tundus, et kui koduseks jään, siis lõpuks on mul aega ja jõuan kõike, mida töö kõrvalt ei jõua. Häh, milline sinine unistus. Täiesti uskumatu, kuidas päev lipsab käest. Lipsab käest ka siis, kui tõused hommikul kell 8 ega lesi poole lõunani voodis. Ja hoolimata sellest, et terved päevad oleme olnud väga asjalikud, siis õhtul meenub ikka paar asja, mida oleks tahtnud veel teha ning mis paratamatult jäävad järgmiseks päevaks. Samas ajaplaneerimises olen ma hetkel parem kui kunagi varem - mida kõike jõuab 30 minutiga ära teha. :)

Kuna beebi ja koerte ning koerte ja beebi kooselu niivõrd põnev, siis kardan, et järgnevad postitused ei tule mitte ainult koerteteemalised.  Aga elame näeme!

Aasta viimane blogipostitus

Tark on kuulata, mis sulle räägitakse

Ootasin Su rasket trenni nagu jõulupühi -
et saaks kergeks lumehelbeks, põhjapõdra rühi.
Treener hea, mind keerutasid, näitasid, et hoolid -
tundsin, nõtke piparkoogi pühadeks mu´st voolid!

Täna voodist tõusta püüdsin...
oh! Sai üle normi!
Kallis treener, tegid minust-
piparkoogivormi!!!

****

Ma arvan, et selle väikese luuletusega on hea alustada aasta viimast blogipostitust ja ühtlasi tänada treenerit/kasvatajat, kes kõigi oma teadmiste ja oskustega on meist vorminud need, kes me 2014. aasta lõpus oleme - piparkoogivormid*. Seda kõige paremas tähenduses. :)

Väga pop on anda aastalõpus välja igasuguseid tiitleid tehtud ja tegemata tööde eest. Nii ka mina vaatasin korra tagasi.

AASTA FINANTSTEGU
Kohe aasta alguses sõi Lucky ära minu rahakoti

AASTA ROHELINE KAART
Veebruaris annab Inga meile rohelise tule minna A0 võistlema

AASTA PIINLIKUIM HETK
Jääda trennist tulles viineriga Eesti politseile vahele

AASTA STRATEEGIA
Nuputada välja, mis hetkel võtta võistlusel koer boksist, mida ja kui palju teha kontaktharjutusi enne starti, kui palju keerata-pöörata

AASTA KÜSIMUS
Kuhu kadus tikutopsipoiss?

AASTA FEIL
Üritasin Lucky agilityvormist kahe nädalaga näitusevormi saavutada

AASTA LEID
Liisi ja Flaffi - head reisi-trennikaaslased

AASTA MATK
Matk, peale mida ma 2,5 tundi koristasin Lucky karvastikust metsarisu.

AASTA PUHKAJA
Emma naudib Haapsalu spamõnusid

AASTA JUHUU-HETK
Lucky vabatahtlikult ujub

AASTA HÜPE
Augustis hüpata võistlema A1-e ja kohe saada DSQ :) Aga sealt on olnud mõnus tõusta (3x puhas tulemus ja kohad I; I, II)

AASTA LAUSE
Being good isn't enough anymore. Tundub, et see lause tuleb ka uude aastasse - nii tööalaselt kui ka agilitys.

AASTA KIRJATÜKK
Kirjutada samal ajal kahte blogi: üks räägib koertest ja teine sularahavaba elust.

AASTA KÄBI
Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna

Mamma Tuutu ja poja Lucky

* Ütlen ausalt, on olnud trenne, kus on võetud seitse nahka ja hommikul ongi tunne, et oled piparkoogivorm. Aga hindan kõike õpetatut kõrgelt. Kannatan selle järgmise päeva vormiksolemise ära. Egas vanarahvas muidu öelnud: raske õppusel, kerge lahingus.

Poom

Nii Poom kui ka Usain on hea lugemisvara

Trennist tulles ehk siis kolm korda nädalas esitatakse mulle ja Luckyle kaks traditsioonilist küsimust:
a) Mida trennis tegite?
b) Kuidas trennis läks?

Vastus a-le: Poomi
Vastus b-le: Hästi.*

Kuna Poom on saanud koduses verbaalses suhtluses peaagu, et parasiitsõnaks, siis ei läinud kaua, kui meie raamaturiiulisse ilmus raamat Poomist...Mart Poomist. Hea lugemine. Kas see nüüd meie poomisooritusele midagi juurde annab, aga üldisele mõttemaailmale kindlasti.

Aga nüüd aitab Mardist. Räägime sellest teisest poomist, mida me oleme siin uhanud joosta juba oi-oi-kui-kaua. Vanu videosid vaadates avastasin, et juba 6. augustil 2013. aastal jooksime Luckyga poomibeebit: http://youtu.be/Fs1xbRVy4w4. Seega tibake üle aasta :)

Selle aasta augustis sai tehtud selline video: https://www.youtube.com/watch?v=CRn_c9IowoE&feature=youtu.be

Vahepealsed 14 kuud on jäänud kahjuks ülesfilmimata. Millest on muidugi kahju, sest video on kirss tordil ehk annab trennile suure lisaväärtuse. Aga viimaste kuude videode eest suur kniks Ingale ja tema kolmejalgsele (roosale) sõbrale videokaamerale.
 

Kas loll järjekindlus viib ikka sihile? Ütlen ausalt, et see küsimus on nii mõnigi kord minu pähe tunginud. Ja nii mõnigi kord mõtlen heldimusega 2on 2off meetodile. Aga ei...ma ei ole mingi allaandja. Tõeliselt loll ja järjekindel. Siiani on järjekindlus mind sihini viinud. Miks peaks sel korral teisiti minema? Kui olen selle "Running contact" tee valinud, siis lähen seda rada.

Suurt juttu mida-kõike-me-oleme-kontaktpindade-nimel-teinud ei hakka vestma. Saate videodelt ise järgi vaadata. Aga hoiatan...et kes järgnevates videodest ootab hullunud koera ja tema hullunud omanikku tuhisemas mööda agilityradasid, siis see peab kahjuks pettuma.
Eelkõige on videod mulle endale õppimiseks. Aga, kui keegi leiab ka siit midagi kasulikku kõrva taha panemiseks, siis on ju ekstra hästi:

- November: http://youtu.be/dkct4Tx72M4 (poomiotsalt pöörded käsklusega "hej-hej" + poolelt täispoomilt)
- November: http://youtu.be/qpH0KWLrz5k (poomiotsalt pöörded (esmalt väikese julla abiks. Siis pidime aga tagasi minema suure pulga juurde); suurele poomile pöörama (esmalt suur ja siis väike pulk))
- November: http://youtu.be/CMJM0HnPNzg (täispoom pöörded)
- Detsember: http://youtu.be/9whiHUy29Js (täispoom, pöörded
- Detsember: http://youtu.be/cIrVlLUl29s (suurema hooga otse jooks

* tegelikult me kodus suhtleme ikka täislausetega :)

Mis tunne on olla finantsisti koer?

Märgid näitavad, et minu ligi 10 aasta pikkune töökarjäär finantsasutustes hakkab vaikselt mõjuma ka

koerte käitumisharjumustele. Vähemalt ühele neljajalgsele - Luckyle. Teise puhul pole ma veel muutusi täheldanud.

Selleks, et teada saada, kas koer on väikeste finantshälvetega, panen kirja oma tähelepanekud, kuidas koeral finantstüsistused avalduvad?

1. Esmalt leiab koer, et maailma parim lõbustus on hüpata laua ääres nii kaua kuni ta saab ....ei, mitte toidu, vaid ARVE kätte.

2. Teisalt jookseb ta selle arvega mööda majapidamist ringi, raputab ja tõmbab arve ribadeks.

3. Omanik hoiab arveid nüüdsest käekotis. Ja käekott on kapis riiulil. Rahahaistingutega jahikoeral pole probleem leida üles esmalt käekott ja seejärel järgmine arve. Arvega tehakse üks null. Käekotis olevad teised, mitte-finantskohtustega seotud paberid jäetakse rahulikult käekotti edasi tsillima.

4. Finantsistist koeraomanik palub arvete esitajatel kõik arved saata e-kirja teel.

5. Tundub, et rahu on saabunud. Ei ole arveid, ei ole finantshälvetega koera, kes arved ära hundistab.

6. Eesti vanasõna, ära hõiska enne õhtut!

7.  Järgmises faasis õpib Rahaliste hälvetega koer selgeks rahakirstu avamise, kus eelkõige hoitakse münte, aga aeg-ajalt leidub seal ka paberraha. Küsimusele, kuidas ta seda õppis, ei oska ma vastata. Ühel hetkel on rahakirstu väike haak lahti ja kaas kenasti üleval.

8. Mis saab olla põnevam, kui ajada taga koera, kes on haaranud rahakirstust suurima kupüüri ja nüüd tormlev sellega ringi.

9. Nüüd te küsite, miks ma koera näiteks toiduga ära ei osta. Kes Luckyt vähegi tunneb, see teab, et toit on tema jaoks ee.....prioriteet nr 10. Olles finantsisti koer, on loogiline, et TOP 1 on raha. TOP 2 on arved. Siis on tükk tükk tühja maad. Siis tulevad Gucci rahakott, nahast kindad. Siis on jälle tükk tühja maad ning alles siis tuleb söök.


NB! See ütlus, et koer läheb peremehe nägu....ausalt ei pea meie puhul paika. Omanik on totaalselt teist nägu ja tegu. :P

Being good isn't enough anymore

Tundub, et meie peres on alanud uus aeg - "Being good isn´t enough anymore" ehk ära ilma auhinnata koju tule.



Uue ajastu avapaugu tegin mina septembri keskpaigas oma Digitegu 2014 auhinnaga, mis õnnestus saada ühe eelmisel aastal loodud digirakenduse eest. Sellest pikalt ei räägi. Kes see ikka viitsib lugeda, kuidas üht FB äppi tehakse :)



Järgmisena üllatas Luck-poiss, kes lidus meie oma klubi korraldatud agilityvõistlusel Peteris

Akimov´i hüpperaja puhtalt läbi ja tõi koju esimese koha karika. Kuna eelmisel suvisel agilityvõistlusel ei tundnud Lucky TAKO rõngast ära, siis sai seda spetsiell käidud TAKO hallis harjutamas. Tasus ära. Endalegi üllatuseks laabus trikke täis rada kuidagi ladusalt. Tundub, et mida raskem rada, seda rohkem võtan mina end kokku ja kui mina ei laperda rajal, siis võtab ka Lucky end kokku. Kui lubate, siis ma ühe osa sellest karikast võtan enda nimele. Kolmandik kuulub aga Ingale, kes on nõuks võtnud trennides meist võtta kõik, mis meist annab võtta. Ja meie anname just nii palju, kui meil on anda. Pulss on küll laes, hing paelaga kaelas ja veremaik suus, aga olen hirrmus tänulik.

  

Sellele Lucky- Minu ja Inga võidule järgneval nädalavahetusel tuli Heiki koju Kuldmunaga. Sel hetkel sai selgeks, et käimas on peresisene võistlus - kes toob koju rohkem võite. Kuldmunast ka pikemalt ei räägi. Töö eest saadud võit ja mis sest ikka pikalt heietada.



12. oktoober tõi uue karika. Sellele kuupäevale eelnesid päris mitu sündmust, mis ühel või teisel viisil mõjutasid 12. oktoobri võitu:

• minu juht otsustas, et ma ei saa enam lihtsalt head tööd teha, tuleb olla väga hea ning saatis mind kahepäevasele Põhjamaade konverentsile Soome, kust ma kodumaale saabusin kell 1.00 öösel. Konverents oli väga hea. Mõtlema panev nii tööalaselt kui ka rakendatav agilitys. Ning öine saabumine jättis oma jälje mu magamistundidele.
• mõned tunnid magamist ja sõit Haapsallu ema sünnipäevale, kus sünnipäevalaud on sõna otseses mõttes toidust lookas

On ilmselge, et 12. oktoobri võistlusest midagi head ei ole loota. Väike unevõlg ja sünnipäeva lisakilod. Lähen võistlusele üsna ei-midagi-ütleva olekuga. Isegi pisikest närvi ei ole. Tuleb, mis tuleb. On olnud nii kiire, et ma isegi pole jõudnud uurida, kes meil kohtunik on.

Tunnistan. Piinlik.

Luban end parandada.
Rada - ei midagi ülemäära keerukat. Vähemalt minu silm ei registreeri ühtegi lõksu, mida peaks ekstra kartma. Igaks juhuks rõhutan rõngast. Kuna Lucky on teada tuntud suurte-kaarte-mees, siis soovin vaid, et enne pikkushüpet oleva hüpe TAK-TAK oleks võimalikult tihke. Video küll jooksust ei ole, aga mulle endale tundus see väga tipp-topp TAK-TAK ning sama tunnistas ka Riina, kes raja ääres meie jooksu vaatas. See, et me ka korraliku ajaga raja läbisime sai selgeks alles võistluse lõpus. Ausalt, ei jõua mina raja lõpus visata pilku tabloole. Mul on tegemist, et koera premeerida, rajalt võimalikult kiirest ära minna ja veel samal ajal saja seitsme asjaga tegeleda.


Paar sekundit läheb mööda ja Facebooki ilmub õnnitlus treener/kasvatajalt. Tänapäeva online-nutiajastul ei jää miskit saladuseks. Kõik on teada ka kilomeetrite taha. Teen järelduse: treener/kasvataja silmad on kõikjal. God!




Koju jõudes näen, kuidas Heiki kalkuleerib, mitu auhinda on minul ja Luckyl juba koju toodud ja millega tema järgmise võidu välja võlub.


* tegelikult ei ole meil peresisest võistlust "kes kaalukama auhinna koju toob". Sügishooaeg lihtsalt on kujunenud selliseks.