Kuidas ma nuumamisega feilisin

Peale Tartu võistlust alustasime projekti "2 nädalaga agilityvormist näitusevormi" ehk siis algas tõsine nuumamisprogramm, mis pidi lõppema grand finalega Haapsalu näitusel, kuhu sai registreeritud märtsis, totaalses meeltesegaduses ja pigem eesmärgiga toetada kodulinna koerandus-aktiviste.

Ma võtsin kõik oma toitumisalased oskused mängu. Proovisin valmistada koerale toitu, mida kõik koerad ostaksid. Või kui ostuks ei lähe, siis unistaksid kindlasti. Minu agilityvormis koer ( tõeliselt väike tore Kirbu poiss) nuusutas kaussi ja keeldus sellest kõigest. Ja kui ta nägi, et midagi muud ei anta, siis paar suutäit võttis. Ja see oli ka kõik.

Siinkohal meenub mulle trennisõit Kristina ja Riinaga, kus ma kurtsin, et mu planeeritud nuumamisprogramm ei lähe nii nagu peaks. Head trennikaaslased üritasid mind siiski veenda, et ma ikka  tõsiselt mõtlekskas ma ikka tahan saada koera näitusevormi, sest hiljem on koleraske agilityvormi tagasi saada. Mina aga ütlen, et agilityvorm selle koeraga on piis-of-keik, aga proovi teda nuumata - totaalne tuumafüüsika. Võeh.

Nädal enne Haapsalu näitust mulle juba tibakene tundus, et koer on juurde võtnud ning teiste suurte isaste kõrval ehk nii Kirbu ei olegi. Kaks päeva enne näitust tundus ta taas agility-kribu ehk siis vaeva, higi ja pisaratega sissesöödetu oli temal kadunud kui tina tuhka. Suurest stressist ja toitmusalasest ajugümnastikast olid aga mulle need paar kilo juurde tulnud :I
Loobusin programmist. Fine, mul on selline koer nagu mul on ja kui härra Itaalia kohtunikule ei sobi, siis mis siis...mina olen oma pisikese inglasega väga rahul.

Haapsalu näituse ajaks suutis ilm eriti suviseks minna ehk lausest "õnneks meie ring on hommikul" ei olnud mingit tolku. Kell 9:30 ajal oli juba 30 kraadi kuumust. Ma olin juba pügamislaua üles panemisega täiesti võhmal, veenire nirises ja terve keha kuivas. Samal ajal üritasin tuulutada koera. Avaklassis oli konkurendiks Benchmarki isane - sama vana kui Lucky, kuid oma 2x parema nuumamisprogrammi läbi teinud kui meie :). Tulemuseks VH. Icc :P No nüüd ei pea vähemalt järgmise nädala agilityvõistluseks dieediprogrammi läbima.

Tänud Inga imelise koera-poisi eest. Me oleme tagasi laine- agilitylainel.
Blogipostituses kasutatud pildid on tulnud by Laur J fotoaparaadist ning näituseringi pilt on I. Uigrult.

Sada ja seened

Nii võiks kõlada nädalavahetuse egiid küll. Alustame sajast ja kui internetis ruumi jääb, räägime seentest.

5:30 laupäeva varahommik. Jah, lugesite õigesti. Just nii varakult lükkasime Luckyga oma skädiläkile hääled sisse, et sõita Tartusse võistlusele. Olgem täpsed. Mitte Tartusse, vaid välja hääldamatusse LOHKVASSE. See on sama hääldamatu, kui Tartu külje all asuv NÕO. Aga see selleks. Koselt võtsime peale seltsimees unetu Liisi koos Flaffiga ning ees ootas kaks tundi mõnusat sõitu inimtühjal maanteel.

Kohtunikuks sel korral ei keegi muu kui meie oma treener ja Lucky kasvatajatädi Inga. Paar üllatusmomenti: Suvise muru asemel tervitas meid kunstmuru (Ok, kui ma hästi meenutan, siis keegi tõesti mainis, et seal on kunstmuru.) Viimase vastu ei ole aga mul absoluutselt mitte midagi; Tallinnas kell 5:30 lõõskav päike oli kadunud tiheda pilvemassi taha. Ka selle vastu polnud mul midagi - ongi parem joosta; nullikuid harjumatult vähe. No ja mis mul saab ka selle vastu olla - mina saan ikka oma kaks rada joostud.

No nii, mida siis Inga meile puremiseks välja mõtles... Täitsa nullikute raja. Ilus, loogiline, paar vimpka kohta, kiire - mõnus joostav rada. Esimese raja lõpetasime puhta tulemusega. Ja nüüd mulle meenus veel üks üllatusmoment: mõnusalt suured tõkkepulgad. Kui neid nägin, arvasin kohe, et täna korraldame ühe tõkkepulga saju. Aga võta näpust...ka teisel rajal ei kukkunud ühtegi pulka ega olnud ka käpa ja pulga kolinat kuulda. Ühesõnaga kaks puhast rada. Kuigi teisel rajal jäi kaks kohta kummitama: 1) raja keskel tundus mulle sekundiks, et ma olen vahepeal mingi tõkke ära unustanud, sest see ei saa olla nii lihtne; 2) üle-eelviimase tõkke tak tak oli ikka suur. Aga mis sest enam.

Aga päris lahe oli oma treeneriga pjedestaalile käppa suruda. Ei tee seda just iga päev. Ka mitte ülepäeviti. Ja kas üldse olen teinud?

Võistlus läbi ja võis asuda külalislahkust ära kasutama. Lucky õe Mindy omanik Aive koos Marianniga olid meile raja äärde kaasa elama tulnud ning peale võistlust sõitsimegi nende poole, et
Mindy näeks ka vennakest. Tartlaste külalislahkus on ikka muljetavaldav: suur parkimisplats puhtaks tehtud - sõida vaid oma tõllaga ette; roosipõõsad õites, päikegi tellitud; köögist väljumas võileivatort; kingitused ühelt ja teiselt. Mis ma oskan selle peale öelda...Kinks ja kraaps ning suured tänud.

Kella kolmeks olime tagasi Tallinnas. Töö kiire ja korralik.

Siin ka üks videomeenutus võistlusest: http://youtu.be/kXj3EBUuC7g

Nüüd siis seentest.
On pühapäev. Sõbrad Ingemar ja Debbie on neljapäeval rääkinud
imelistest Loksa ja Viru raba vahelistest metsadest, kus võib kukeseeni lausa vikatiga niita. Kuna päev on ilus ja koer vajab jooksutamist -lähmegi.

Siseneme metsa. Mustikas, mustikas ja mustikas, aga ei ühtegi seent. Kõnnime edasi. Mets on tõesti
ilus, aga ei ühtegi seent. Peale 30minutilist kõndi leian mina samblast kaks imepisikest kukeseent. Kui juba kaks on leitud, siis lootust on...järgmine tund möödub seenevabalt. Mul ausalt tekib masendus- miks mina mitte kunagi seeni ei saa?! Selle peale hüppavad samblast välja veel kaks kukeseent. Kõnnin edasi omaette pobisedes, kui mustas masenduses ma olen, kui ma seeni ei leia - lootes et ehk see mõjub seentele. Ei miskit. Aeg ajalt viskan pilgu ka Heikile, kes midagi oma telefonis näpib ja üsna tihti kurje sõnu pillub? Küsin, kas ta seadistab oma seene äppi? Tema aga vastab, et kummaline, aga tema Nokia map näitab, et me oleme pärapõrgus ja et autoni jõuda peaks suunduma paremale. Mina olen aga veendunud, et vasakule. Selleks, et oma vaistu kinnitada mõne teise arvamusega ( Lucky ei lähe arvesse), võtan välja oma google mapi, kes juhtumisi minu seisukohta jagab. Seekord on taas võit minu ja viin meeskonna võidukalt autoni. Hoolimata 4 kukeseenest, väsinud mehest ja sammaldunud ja mustikaplekilisest koerast, oli jalutuskäik imeline. No ja neid seeni saab ka Selverist osta.

Lucky-poisi õnnelik aasta

Jälle on üks õnneliku koera aasta möödas. Aasta kokkuvõtet kirjutades kummitab peas Marju Läniku laul "Head uut aastat" ( http://youtu.be/zA3Yucz9gWg). Icc.Ümisege siis ka! :)

See aasta on olnud sama vahva kui eelminegi. Lisaks sellele, et aastas oli väga palju rõõmsaid hetki, oli aasta ka ütlemata toimekas.

Kaks koerushetke, mil omanikul naerust piss püksis:

1. Kui Lucky leidis kapist salvrätikute bloki ja otsustas need hakkmasinast ehk hammaste vahelt läbi lasta ning terve elamise tükikesi täis pustata.
2. Kui Lucky avastas, et tema täiesti esimese agilityvõistluse number on kogemata sattunud pesumasinasse ja keerleb masina klaasukse küljes.

Kaks pidulikku hetke, millest sai koeralaps osa:

1. Augustis oma enda kahejalgsete pulm Noarootsis
2. Veebruaris sai osaletud ka omaniku venna pulmas. Kuigi vaid korraks...aga siiski tuli soeng kenaks kammida.

Kaks suurt saavutust:
Raske on tuua välja vaid kaks, sest hetki, mille üle saab olla hirmus uhke, on tegelikult kordades rohkem. Kui tohib, siis tooksin siin välja siiski rohkem kui kaks saavutust (ei ole tähtsuse järejekorras):

1. Linnapoiss ujub! Linnutiib hammaste vahel on aga jätkuval öak ja disgusting
2. Trikid- brikid ehk aastaga sai õpitud lahedaid trikke
3. Ood slaalomile - Tehtud!
4. Ilu ei sünni patta panna ehk lõpetasime oma juuniorea pidulike tähekombinatsioonidega: EST J CH; LV J CH; LT J CH; BALT J CH
5. Tervis eelkõige. Tegime ära minu jaoks niivõrd olulise uuringu - düsplaasia ja tulemus kena A/A ja 0/0
6. Esimene kepsuväristamine agilityvõistlusel
7. ja võib olla on veel neid saavutusi, kus sisehääl uhkusega on öelnud, et seda tegi minu pisike Lucky

Ja sellele loetelule lisandub veel:

• need rõõmsad tiirlemised esmalt ümber enese telje ja siis satelliidina ümber minu
• meeletud musid ja kirglikud kallistused
• külje alla pugemised
• hommikused häälekad haigutused
• kaks tumedat rosinsilma ja üks veelgi tumedam külm nina

Minu sügav kniks ja kraaps kõigile, kes meid on toetanud, aidanud, elanud kaasa ja pöialt hoidnud - alates headest kolleegidest kuni Heikini :)

Vaatasin korraks üle õla ja kleepisin kokku ühe muuvi:
http://youtu.be/27QsxQYuxWI

Head uut aastat, kallis õnnepüks!

Pärnu ballaad*

Suvi nii soe.
Asfalt sulas linnas
Kavatsus tekkis mul minna
nädalaks puhkama Pärnusse
...
/R. Valgre/

Selle kurja kavatsuse sõita Pärnusse suutsin ma esmalt maha müüa Kairele ja Morrisele. Siis sai kaasa võetud ka Liisi ja Flaffi. Ning lõpuks otsustas ka Inga koos Keiliga endid meie autosse kaasa pakkida. Ilmselgelt ei mahu see kamp minu pisikesse skädiläkki ja seega sai ärandatud Liisi äia auto :)

Start 6:30 Jürist. No mis saab olla veel mõnusam, kui kupatada kõik agilityhullud hommikul vara ühte autosse, lasta neil 1,5 tundi küpseda ning siis autouks avada ning rajale lasta. Nullikud siis ikka esimesena.  Sümpaatsel kohtunikul Tamas Traj´l olid ka sümpaatsed rajad. Tõesi väga mõnusad rajad - ei mingit trallamist ringi ratast, aga ei midagi peadpööritavat. Loetlen ette tulemused tähtsuse järjekorras:

1. Lucky tegi kaks ilusat puhast rada - ei lipanud minema, ei kukkunud pulk
2. Esimesel rajal tegin väga tipp topp vabandust väljenduse eest aga persetuse.Teisel rajal sooritasin enda arvates väga fäänsi võtte (loomulikult ma ei tea selle võtte nime - kas peakski? Peasasi, et võtet tead :P), mis ka kenasti laabus ja ehk õigustas end.
3. Esimesel rajal II ja teisel rajal III koht.

Pärnu võistlusega jäin väga rahule. Ühel rajal üks kaar tuli tiiibakene suur, aga see pigem minu näpukas.
Ilus päev väga hea seltskonnaga.

*Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos. Peamiselt põhineb legendidel või rahvajuttudel, mille tegelased võivad olla kangelaslikud. Ma arvan, et kõik need, kes tõusevad puhkepäeval enne kella kuute, et sõita kuhugi võistlustele on piisavalt kangelaslikud, et ballaadi pääseda.

Järgmine selline võimalus tekib juba nädala pärast, mil Liisi ja Fluffiga stardime (veel varem kui 6:30) Lohkva võistlusele. Juhuu, elagu seltsimehed unetud!

Looking back over my sholder

Üleval Mamma Tuutu. All Lucky

Tikutopsi poisist, Viljandist ja rajalt jooksus olevast lillelapsest on päris palju vett merre voolanud. Endal on ka piinlik, et blogipostitused on jäänud unarusse. Ja selle taga ei ole mitte see, et suvi on tulnud, vaid pigem on tulnud rohkem kommunikeeruda finantsteemadel. Aga vaataks siis korra üle õla, mis vahepeal on tehtud.

Kuna eelnevad võistlused näitasid selgelt, et kui on vähedegi lihtsam rada, siis hakkab härral keset platsi igav (loe: koerajuhil hakkab igav ja siis ka juhtimine läheb käest). Palju arukam on joosta kuhugi, kus ei ole nii igav ehk siis sinna, kus on teised koerad või palju huvitavaid lõhnu. Seega, otsustasin käia võimalikult palju võõrastel platsidel võistlemas ning teha "rajal püsiva koeraga" tugevasti tööd.

17. mail käisime Leader´i poolt korraldatud mitteametlikul võistlusel. Mul on siiralt hea meel, et selliseid üritusi korraldatakse. Täpselt õige koht, kus oma puudujääke lihvida. Lucky küll pani esimesel rajal kaabet, aga teisel rajal püsis rajal vist vaid tänu minu konkreetsetele käsklustele. Ütlen ausalt: ega seal midagi "fun" ei ole, kui tuleb tegeleda vaid sellega, et koeral minema jooksmise mõttepojut ei tekiks.

Maikuu lõpus tabas kahejalset aga järjekordne põlvehäda ja seekord nii hullusti, et tuli välja otsida ortopeediaarst. See projekt pole tänu Eesti haiglasüsteemis eksisteerivate pikkade järjekordade tõttu veel lõppenud ning jätkuvad uuringud.

Kahjuks meie oma Agility Plussi võistlusele, 25. mail, nullikud ei olnud oodatud ning seega sai rahus teenindada teisi toredaid kõrgema klassi agilityhoolikuid.

Jätkuvalt ei ole kadunud mure leidmaks seda suurt üllast motivaatorit, mis paneks koera turbokäigul rajal vudima. Teadagi, toit ei ole selle spanjeli jaoks miski. Pall või mõni lendav nuustik...njaaa...ka pigem mitte. Kui aga panna tsirkus ja leib kokku ehk kui peita ahv-pinalisse ära maius, siis võib juba asja saada. Ühel õhtul suutis Lucky laualt pätsu panna aga If kindlustuse arve ja teha koha pealt sellise mineku, et hakka või mõtlema, kas peaks trennis ja võistlusel hoopis koera arvetega premeerima?!

Võistlus, kus koer esimest korda rajalt ei kadunudki ära, toimus Tallinnas Veskimetsas 8. juuni. Fine, tuleb tõesti tunnistada, et ma olin taas esimesel rajal pigem karmide käskluste andja. Aga koer ei lipanudki minema :) ning ei lipanud minema ka teisel rajal. Tunneli lõpus paistis esimest korda valgust.

14. juunil suutsin kaubelda endaga kaasa Kaire ja Morrise, et minna koos Jõulumäele. Jurate Miliunaite rajad olid täpselt midagi meile ehk siis keerulised. Aga keerulised rajad mõjuvad meile hästi. Koer püsis kenasti rajal. Tööd tuleb aga teha kukkuvate pulkadega.

Vahepeal lõpetas kahejalgne savitrenni kevadsemester. See on trenn, kus kõik teised trennilised teevad normaalsetele inimestele kohaseid saviplönne. Minul on aga kõikidel plönnidel kaks pikka kõrva, saba ja käpajäljed.

Vihmane jaan möödus maal Arusepal kamina ees koos suitsukala, koerte ja kaksikutega. Aga miks ka mitte - tore oli ikka.

Trennis oleme vahepeal liikunud õppepoomilt täispoomile. Teinud lefte ja raite. Kuna vihma on kallanud rohkem kui vaja, siis turvalisuse tõttu märjale poomile just ei kipu. Seega, tuleb nüüd, mil ilmad ilusaduhada poomi teha :)

Emma, kes meil peamiselt resudeerub Haapsalu spas ja naudib eel-seeniorite elu, tuli korraks päälinna elu kaema. Raske ehk uskuda, aga mõnikord on ka puhkusest  vaja puhkust võtta. Raske see kuurortelu :) Täna naudib Emmake taas Haapsalu promenaade, parte ja ujumisvõimalusi.