Kas muhk on ikka tagurpidi lohk?

Kiirel mõttelennul võiks ju tõdeda, et jaa...muhk võib küll tagurpidi lohk olla. Kui üks on muhu tipus, siis teine, teisel pool muhku, on ju lohus?! Kui aga oma mõttega sügavamale tungida, siis muhu võib saada ka ilma lohuta. Mina just üks päev sellise, ilma lohuta muhu saingi ja see oli vägagi märgilise tähendusega muhk.

 

On teisipäev. Tallinn, 10 miinuskraadi. Pole hullu. On trenni sõidetud hullemagi miinusega. See miinus ei vääri isegi termosesse tee tegemist. Elab selle poolteist tundi trenni ka ilma teepausita üle. Kiirelt poest läbi, et osta koerale trennimaius. Poest väljun...müslibatooni, karastusjoogi, ajakirja ja ...koera trennimaiusega. Alustan sõitu Tuhalasse. Tundub, et iga kilomeetriga tõuseb ka pügalavõrra number termomeetril ja ikka miinuste poolel. Arutlen endamisi rooli taga mõtteid sellest, et taskuvarga mõiste on tänapäeval teinud läbi totaalse muutumise. Enam ei pea olema taskuvaras füüsilisest isikust ettevõtja. Üks suuremaid taskuvargaid, kes meie taskutele laastavalt mõjub, on just need samad impulsiivsed pisiostud- jah, just see sama müslibatoon, karastusjook ja ajakiri. Tühja mul neid vaja oli! Kõht oli täiesti piisavalt nii täis, et trennis ära käia; vesi oli mul pudeliga kaasas ja arvuti on täis põnevaid artikleid, mis kõik vajaksid lugemist. Huvitav, kui palju ma nädalas teen sellised impulsiivseid pisioste? Ja kui palju ma raha kokku hoiaksin? Meenub kuskilt loetu, et keskmine rootslane kulutab nädalas pisiostudele (snäkkid, joogid, kiirsöögid jne) 500 Rootsi krooni (ca 55 eurot)! Huvitav, mis numbri keskmine eestlane kokku saab? Mõtlen, et eksperimenteerin enda peal ja kirjutan sellest ühe pisikese tööalase kirjatüki.  Mõttelend on olnud nii kiire (ma loodan, et auto sel perioodil ülehelikiirusel ei sõitnud), et minutitega olen Tuhalas ja termomeeter näitab miinus 16. Sellise miinusega sooviks küll sooja jooki rüübata. Aga ok, kannatab ära...

 

Teeme Luckyga sooja ja soojenduse lõppedes teeb spanjel traditsioonilise hüppe sülle ja mina kummarduse ette ning siis meie mõlema head mõtted kohtuvadki. Esmalt tunnen kergelt tulitavat areaali silma all. Siis vaatan, et spanjel on sama rõõmus, elav ja energiline nagu enamus oma ärkveloleku ajast - järelikult on temaga kõik korras. Kolmas mõte, et jummel tänatud, et ma prille ette ei jätnud. Ühed prillid, täpselt samal meetodil, hüppasime me Emmaga katki. (Tagant järele mõeldes, tundub mulle, et inglise kokkerid on Gucci - Mucci brändikoerad. Mul on vist elu jooksul vaid kaks Gucci moeasja olnud - need samad prillid, mis me Emmaga kokkupõrkes katki hüppasime ja see sama rahakott, mille Lucky 1. jaanuaril ära sõi ja millest ma eelmises postituses kirjutasin.) Kipitav koht silma all ja Inga appikarje punasest kerkivast muhust viib mind neljandale mõttele järgmise päeva koosolekutest ja kohtumistest.

Muhk kerkis, miinuskraadid ja jäine lumi kompressina näos ja null soojendavat jooki. Kas sellist trenni me tahtsime? Ja siis see tuli... Rada. Vägev rada. Selle aasta kõige lahedam rada üldse. A6 nagu Inga hellitavalt seda nimetas. Olen Luckyga stardis. Silma all tulitavalt külm muhk. Aga mul on ükskõik. Hingeaur miinuskraadides sillerdamas. Ilus. Väike Lucky vaatamas oma mustade sõstarsilmadega otsa ja ootamas stardipauku ning valmis tuiskama rajale. Ma tean, et raja lõppedes ootab koera poest ostetud maius ja mina saan oma väljateenitud tee alles umbes kahe tunni pärast kodus. Aga antud hetkel sel kõigel ei ole tähtsust. Hetkel loeb vaid üks mõte, mis murdosa sekundite jooksul peas vasardab: Ma olen õigel ajal õiges kohas ja ma teen õigeid asju. Asju, mida ma armastan. Ja seda kõige laiemas tähenduses.

Paneme uue aasta kivid käppade all veerema!

Sel korral prooviks nii, et blogis järelhüüdeid eelmisele aasta kohta ei tee. Kes soovib teada, kuidas eelmine aasta läks...saab selle kohta ju alla scrollides lugeda. Pigem seatsin uueks aastaks uue eesmärgi, panin jalad 2014. aasta stardipakkudele, kuulsin ära ka stardipaugu (erinevalt meie Londoni olümpia100 m jooksutähest Marek Niidust, kel kõik oli ideaalne, aga lihtsalt stardipauku ei kuulnud, mistõttu võistlus lörri läks) ja tänaseks on ka mõned sentimeetrid eesmärgi poole liigutud. Enesetunne, ind, soov, tahe, spordivarustus ja support team - kõik omal kohal. Seega, peaks nagu minema sama hästi, kui eelmisel aastalgi :)

1. jaanuaril ennustas Lucky ka algava aasta majanduslikku aspekti. Minu arvates, baseerus see suuresti pangahärrade arvamusel, et sularaha kaob ja kõik finantstehingud toimuvad virtuaalsel kujul. Nimelt otsustas spanjeli poiss häääästi salaja hüpata minu suurde (tõsti: on piisavalt suur, et siise hüpata) käekotti, otsida sealt välja rahakott ja sellele hambad külge lüüa, jättes alles vaid pangakaardid, load, ID kaardi ja teised mitte eriti maitsvad plassmasskaardid. Ülejäänud paberkandjad kadusid manala teed koos rahakotiga. Ka kunagi varem on ta saanud sellele samale rahakotile jälile, kuid siis jõudsin ma selle talt ära võtta. Nüüd leidis ta hetke, mil kahejalgsed tegelesid aktiivselt oma uue aasta plaanide verbaalse kommunikatsiooniga ning tema sai rahus tegeleda rahakoti ja sularaha hävitustööga. Paar päeva hiljem mulle muidugi meenus, miks koerpoiss sellest rahakotist just 1. jaanuaril nii huvitatud oli. Nimelt minu vanematel on suur uskumus, et kui uuel aastal panna kalasoomused pisikese ümbrikuga rahakotti, siis kohe-kohe on võimalik, et supled rahas. (Siiani pole seda veel minuga juhtunud, aga esivanemate tarkust tuleb ju järgida) Nii saigi uued kalasoomused 1. jaanuari hommikul rahakotti pistetud ja ju siis jahihaistinguga loomalaps ei suutnud vastu panna soovile see raibe üles leida. Kokkuvõttes: rahakott läinud, sull läinud, kaardid ja virtuaalraha alles.

Tulles tagasi loo algusesse, siis ma loodan, et kõik meie sõbrad, tuttavad ja lähedased on toibunud uue aasta stardipaugust ja alustanud liikumist stardipakkudelt. Kohtume rajal!

Soovitusi koeraomanikele aastast 1963

Mida tarka pühadepuhkuse ajal ikka teha, kui lugeda raamatuid. Kätte sattus Manfred Koch- Kostersitzi raamat "400 nõuannet koeraomanikule". Olgu öeldud, et raamat nägi ilmavalgust 1963 Saksamaal. Eesti lugejateni jõudis raamat eestikeelsena 1992.

Mõned mõtlemapanevad nõuanded raamatust:

• Kellele arst on soovitanud või määranud liikumist, värsket õhku, lühemaid või pikemaid jalutuskäike - see võiks endale soetada koera.
• Kes tahab ka jõudehetkel elusolendit enda kõrvale, see võiks endale koera soetada.
• Koeramaks, mille suuruse määrab kohalik omavalitususorgan ja mis tuleb tasuda vastavate eeskirjade kohaselt.
• Täiskasvanud bernhardiin vajab päevas kuni 1,5 kg liha ja njuufaundlandi või leonbergi koer mitte oluliselt vähem. Olgu lisatud, et odava liha või kontide hankimine läheb üha raskemaks.
• Kas pikakarvaline või lühikarvaline koer - seda otsustagu pereproua.
• Koeratõu valikul peame isikliku hoiaku kõrval arvesse võtma kaasaja maitset. Sajandivahetusel oli arvukuselt esikohal taksikoer, 1930. aastast foksterjer, 1960. aastal lambakoer.
• Väga hõivatud, närvilistele ja rahu vajavatele inimestele ei soovita foksterjerit, bullterjerit, iiri terjerit ja uelsi terjerit.
• Kes soovib keskpärase temperamendi, terasuse, ärrituvuse ja haukumusega koera, siis valigu kokkerspanjel, prantsuse buldog, puudel, soti terjer.
• Mõned koeratõud vajavad väga palju liikumist, ilma selleta on neil halb olla ja nad jäävad norgu
• Linnades, eriti pideva majafrondiga tänavatel, peaks vältima kõnnitee tihedat "kaunistamist" koerasõnnikuga. Koera tuleks harjutada rentslis oma "asja" ajama.
• Koerale antav nimi olgu omaloominguline. Kenad koeranimed on Treff, Krill, Eifi, Lumpi, Bonzo, Tondu, Murka, Valdi; peaaegu sama sobivad on Musi, Krässu, Krampu, Pummi, Urmi ja Tobi. Koera nimeks ei sobi Baldwin, Goodwin, Persil, Gosvin.
• Mõned hooldustööd eeldavad kääre.
• Pikakarvalisi koeri ei kammita, vaid harjatakse.
• Koera peseme paar korda aastas. Pesemisel jäägu koera pea kuivaks, igaks juhuks paneme kõrvadesse toiduõlis immutatud vatitampooni.
• Trimmimise ja moeka pügamise jätame asjatundja hooleks
• Refleksidele ja instinktiivtoimingutele vaatamata ei tohi unustada, et koeralgi on midagi hingetaolist.
• Mõne koera puhul tuleb arvestada, et ta mõnikord teeb kometit. See käib eriti taksi kohta.
• Koeralt ei maksa oodata moraalseid omadusi: auahndust, kohusteunnet, vastutustunnet. Ta ei tea midagi ligimesearmastusest ega tänulikkusest.
• Tegusõna saab koerale tunduvalt kergemini selgeks õpetad, kui nimisõnu.
• Sõnakuulmatuse pärast koera vastu vimma pidada on mõttetu.
• Hästi väljaõpetatud tõukoera võib omanik viia koertenäitusele.

Et siis slaalom...

Iga* korralik agilitykoera omanik jõuab (tahab ta siis seda või mitte) selle saatusliku päevani, mil

• treener (silmis põlemas selline noh-näidake-mis-puust-te-tehtud-olete tuluke**) ulatab DVD,
• sa võtad selle värisevate kätega vastu ja 
• tõotad pühalikult, et järgnevad nädalad, kuud ja vajadusel ka aastad tegeled 101%-lt ainult sellega, mis DVD-l ette näidatakse... 

ning nii saabki 2x2  slaalomist kinnismõte, mis torkab sulle esimese asjana pähe siis, kui hommikul silmad avad ja lahkub peast siis, kui õhtul silmad kinni paned.

Meil Luckyga oli see päev 24. september 2013. Järgmise päeva hommikuse koosoleku ajal sai üle vaadatud DVD (kõrvaklappidega ja ausalt, oli koleigav koosolek), lõuna ajal sai joostud Viru keskuse Tiimarisse ja soetatud härra AHHHV, kes pidi sel karmil teekonnal abiks olema. Tegelikult ei ole härra Ahv midagi enamat kui lukutiga pinal, kuhu normaalsed inimesed oma kirjatarbed panevad ja ebanormaalsed kalkuniviinerit või lihapalle.

Veel normaalsetest ja ebanormaalsetest inimestest :) Normaalsed inimesed magavad töö- ja puhkepäeva hommikuti nii kaua, kui vähedegi võimalik. Ebanormaalsed inimesed kütavad poolest ööst slaalomipulkadega (olgu öeldud, et mida aeg edasi, seda suuremaks läheb pulkadekuhi, mida tuleb kanda) muruplatsile, mõõdavad tibusammudega pulkadevahesid ja kaldenurki, kihutavad koeraga edasi-tagasi, paremalt ja vasakult, kilkavad rõõmust, vehivad härra ahviga ja pildistavad ja filmivad selle kõik üles, et siis video kokkumonteerida ning oma online-treenerile (ikka see sama põlevate silmadega treener) saata.
Sama asi kordub õhtul ja siis järgmise päeva hommikul ja õhtul jne jne.
Ebanormaalsete inimeste töökaaslased teavad väga hästi, et sel perioodil toimub ebanormaalse inimesega midagi ebanormaalselt, sest ta räägib pidevalt teemal: hommikul 4 pulka sirgelt rivis või õhtul 4 pulka sirgelt rivis ja 2 pulka kalde all või 6 pulka sirgelt rivis või siis 12 pulka vahega. Ebanormaalse inimese töökaaslased peavad olema mõistvad ja hoidma pöialt, et kõik läheks nii nagu ebanormaalse inimese plaanides kirjas. Aitäh teile, kallid töökaaslased!

Õnneks kulges meil kõik plaanipäraselt. Kuigi DVD Susan lubas slaalomi koerale selgeks õpetada paari nädalaga (või oli see lausa nädal?!), siis meie puhul tuli arvestada, et:

• me elame ikkagi parasvöötmes, kus võib taevast sadada ka pussnuge ja proovi sa siis slaalomit teha,
• minu tööelu ei võimalda teha tihedamalt trenni kui 2x päevas,
• väike spanjelipoiss vist ei kannatakski tihedama graafikuga trenni välja. Sest meie hommikused ja õhtused trennid olid ka pigem lühiseansid,
• oluline on ka fakt, et tegemist on spanjeliga. Kuigi ta on tõestanud end kui nuti-koer ja ma üldse ei alahinda tema võimekust.

Minu eesmärk oli saada see agregaat selgeks selle aastanumbri sees. Ja tehtud ta saigi. Täispika slaalomi tegi Lucky 3. detsembril 2013

Siin meie ponnistused:

• See kõik on alles algus (26.sept): https://www.youtube.com/watch?v=2nj9mK-WPCI
• 2 pulka ja rasked nurgad (27. sept):http://m.youtube.com/watch?v=iGZKg054dq0
• Lihvime nurki (6. okt): http://m.youtube.com/watch?v=P6-MVbjILi0
• 4 pulka suunal 1 ja 7 (9. okt): http://m.youtube.com/watch?v=tO-kG2yKaIE
• Trenn pimedusfaktoriga(11.okt):http://m.youtube.com/watch?v=TdwUFLM9yTM
• 4 pulka peaaegu otse (23.okt): http://m.youtube.com/watch?v=igsxzB1SvLo
• 4 pulka reas(27.okt): http://m.youtube.com/watch?v=Y3XUrwWaDmM
• Pool tehtud, pool veel ehk 6 pulka reas (10. nov): http://m.youtube.com/watch?v=HcjS64S7amU
• Tehtud!(3. dets):  http://m.youtube.com/watch?v=A3P2WKAKpdY

* Ma siiski arvan, et kõik, kes selle agilitypisiku on saanud, on selle saatuslikku päeva enda nahal tundnud. Kas see just nii kulgeb nagu minul...see on iseküsimus.
** Ma pole päris kindel, mis tuluke see tegelikult oli :)

Baltiriigid alistatud!

Ooo, häbi mulle, kes ma ei ole blogisse ühtegi sissekannet teinud. Sel korral ma isegi ei hakka vabandame, et tegemist on olnud liigagi palju.

Hommikustest ja õhtustest slaalomitrennidest tuleb eraldi blogipostitus. See postitus on 100% pühendatud Leedu näitusele.

Alustame siis algusest.
Leedu...brr...jõhkralt kaugel asuv Baltiriik. Saatsin oma sõpradele-sugulastele e-kirja sõnumiga, et kas on keegi, kes sooviks sõita (tõenäoliselt vihmases/lörtsises) novembrikuus  minu ja Luckyga Leetu, Kaunasesse? Null vastust. Ei imesta. Ükski normaalne inimene ei istu novembris vabatahtlikult autosse ega sõida nädalavahetusega 1000km maha. Pigem istuks kamina ees ja rüüpaks väikest glögikest. Aga meie olime näitusel kirjas. Õnneks leidub ema, kes hoolimata kõigest on valmis meiega kaasa tulema ja support teamina meid toetama. Uhh, kui tänulik ma emale selle eest olen.
Heiki jäi sel korral Emmaga Maarjamaad valvama.

Meie väljasõit oli planeeritud reedeks. Esmaspäeval vahetati autorehvid ja kolmapäeval käis auto hoolduses. Meie tõld oli reisiks valmis. Sõit Lätti kulges tavapäratult: piirilt võeti meid maha (nagu tavaliselt) ja küsiti, mida me elust-olust arvame. Keset lõunavabariiki avastasin, et olin Lucky pannud transaboksi nii, et kaelas ei olnud ei kaelrihma ja ka tavajalutusrihm oli jäänud Eestisse. Bauska linnast sai Luck-poiss endale uued rihmad. Sõit jätkus Leedus ja Kaunasesse jõudsime juba pilkasesse pimeduses ja muidugi suutis Tom-Tom maha magada Kaunase centrumisse pöörava teeotsa ja nii me kimasime kiirteel Warssavi suunas. Õnneks vaid 15 km ja peale väikest seiklust Kaunase kesklinnas, leidsime üles ka oma 3* hotelli, mis oli kõike muud, kui kolm tärni.

Laupäeval sisenesime näituseringi ainukese non-leedukana ja 9 inglise kokkeri seas. Olgu veel öeldud, et algselt pidi meil olema Venemaa kohtunik. Nädal enne näitust muudeti kohtunik ära ja meid hindas leedu kohtunik K. Butrimova. Lucky esines hästi, seisis kui brilljant ning siis saadeti meid ringi äärde. Ei mingit selgitust, ei mingit hinnet...seisa ringi ääres! Ühel hetkel edastatakse kehamärkidega info, et nüüd tuleb taas ringi minna. Mõtlen, et ehk nüüd on PI valik, kuid minuga ringi tulevad ka emased ja kõikide klasside esindajad. Üks leedukas üritab oma spanjeli Lucky saba juurde seisma panna. Näen tema kavatsuse läbi ja panen meelega Lucky kaugemale seisma. Jookseme, seisame, jookseme...ja siis pudrutab kohtunik midagi kohalikus keeles, mille peale mina vaid küsivalt otsa vaatan. Proua Butrimova mõistab, et mina teda ei mõista ja ütleb väga kandilises inglise keeles: " juu ar junior vinnner. ju häve to kõu junior best in shõu". No tore, et mul tuleb minna bestile, aga kas ma sain ka vajaliku serti, et kinnitada Leedu juunior tsempioni tiitel või???
Torman ringi ääres oleva laua juurde, kus saan kolm paberit: JN tähisega paber, Diploma ja kirjeldusleht, mis on puhtalt leedukeelne. Küsin, kas JN tähendab J CAC. Ringitöötaja ütleb midagi inglise keeles, millest võin lugeda välja vaid seda, et bestile tuleb minna. Annan Lucky ema hoida, kehitan õlgu teadmata, kas JCAC käes ja lähen näituse toimkonna laua juurde ja küsin oma küsimuse ü-li-aeg-la-ses in-gli-se kee-les. Nemad pistavad mulle pihku mingi jubeda hõbedase roseti, millel kirjas vaid klubi nimi ja siis saan veel karbis "plönni", mis meenutab mulle isa purjetamisaegset medalit ja mis tekitab minus jätkuvalt õudus võdinaid. "Auhinnad" ulatatakse üle sõnadega: juu häve to kõu junior bis.  Üritan veel kord sõnastada oma küsimuse, aga tundub, et vastust ma ei saa. Heakene küll, kõmbin nõutult oma roseti ja "plönniga" ema ja Lucky juurde tagasi .Vaatan ehk on FB-s keegi, kes oskab nõu anda. Saan Maarjalt kinnituse, et JN tähendab JCAC ning seega on Leedu ja ühtlasi ka Balti alistatud. Huh, milline kergendus. Üritan veel ühelt leedu kokkeri kenneli omanikult saada tõlget kirjelduslehel kirjutatu kohta, aga tulemus on suht nullilähedane, sest keelebarjäär on suur.

Pakime asjad kokku, hoolimata sellest, et korduvalt on öeldud, et ju häv to ko junior bis. Sõidame emaga Statoili kakaod ja kohvi võtma. Inga saadab sõnumi, et tuleb ikka BISle minna. Ehmun...äkki tõesti võtavad tiitlid ära, kui BIS-le ei ilmu. Krt, neid leedukaid teab. Pöörame autol otsa ringi ja tagasi näituseplatsile. BIS venib ja venib. Terve trobikond junnusid läheb ringi. Meid valitakse edasi...ja siis veel edasi ja siis üllatus...veel kord edasi - saame parima 15-20 hulka. Vägev, me pole kunagi nii kaugele jõudnud. Lucky teeb head tööd. Lippab hoolimata pikast ja väsitavast päevast.
Sel hetkel valdab mind rahu...Lucky on supper! Meil on käes Leedu junnu ja ühtlasi saame kinnitada Balti junnutiitli. Aasta eesmärk kolmekordselt ületatud!
Pühapäeval asume tagasiteele. Tagasitee tundub lühem ja Leedu ei tundugi enam nii jõhkralt kaugel asuva maana.

Nüüd saame keskenduda taas agilityle. Mitte et me seda enne ei teinud :) Luban, et järgmine postitus tuleb puhtalt agilityslaalomi-teemaline :)

Läti Juunior tsempion

Alles see oli, kui sai siia blogisse kirjutada, et Luckyl on nüüd kena roosa Eesti tsempionitiitlit kinnitav rosett. Nüüd ootame pikkisilmi Läti juunior tsempioni tiitlit kinnitavat rosetti. :)

Ei mäletagi, mis hetkel tikkus minu mõttesse piiluda piiri taha ja osaleda Luckyga Valmiera kahepäevasel näitusel. Kui algselt oli mõte sõita kohale juba reedel, siis nähes ajakava ja arvestades Valmiera lähedust sai Lätti sõidetud näituse esimesel päeval. Esimese näitusepäeva kohtunikuks oli N. Savicic Serbiast ja ringi minemas 10 inglast (Soomest, Lätist, Venemaalt ja Eestist). Hoolimata pikast sõidust, oli Lucky ringis väga särtsakas - näidates kena jooksu ja ilusat seisu. Härra Savicic lasi meil ikka kõvasti joosta ja seista ja joosta ja seista. Oma klassis võitsime Läti juuniorkoera ja kuigi härra Savicic oli kirjeldust andes üsna tõsine, tuli ka JSERT Eestisse. Parima isase tiitlis olime ringis koos Janna Kekkoneniga ning minu üllatuseks pani kohtunik meid esikohale. Tõu parima tiitli ringis läksime vastamisi Soome veterantsemioniga, kes ka tiitli endaga Soome viis. Sellest hoolimata olin ma Luckyga väga rahul. Ei olnud kerge võistlus.

Öö veetsime Valmiera ühes kenamas hotellis, mis oli pungil koeri, kes kõik järgmisel hommikul taas näitusele suundusid. Meie eesmärk oli eelmise päevaga täidetud ja seega näituse teine päev oli üsna rahulik. Kohtunikuks
J. Matyas Slovakkiast. Lucky tegi taas ühe kena esitluse - kuigi tiba unisema, kui eelmisel päeval. Hotellis ööbimine ei tule meil veel hästi välja. Kuigi suvelõpus harjus koer juba üsna ära, et on öid, kus ei ööbita kodus. Kahjuks, see teadmine oli oktoobriks ununenud. Tundub, et peame Luckyga vähemalt kord kuus hotellis ööbima, et koer mõistaks, et ka seal on võimalik magada. 
Igatahes oli ka see näitusepäev meile edukas. Oma klassi võitja, hindeks suurepärane ja  Promotion prize; Parima isase valikul jäime sel korral teisele kohale. 

Tagasiteel Eestisse mõlgutasin mõtteid Leedust. Kui enne tundus mulle, et Leedu on hirmkaugel, siis Lätis ringi sõites, ei tundunudki see Leedu teab-mis-kaugel.

Tänase seisuga oleme Leedu Kaunase novembrikuu näitusel kirjas.

Tagasivaade suvele ja pilguheit lähitulevikku

Viimane blogipostitus jäi juulikuu lõppu. Ja pole ka imestada, sest siis läks ulmeliselt kiireks pulmade planeerimisega (õigem oleks öelda organiseerimisega, sest selleks ajaks olid juba kõik asjad planeeritud) ja võis vaid unistada ajast, mil saaks rahulikult maha istuda, võtta teetass ja arvuti ja midagi kirja panna. Selleks ju sügis ongi - võtta aeg maha ja meenutada suve.

Nüüdseks on pulmapidu peetud ja mul on siiralt hea meel, et ka koerad said kümmekond minutit nautida pulmapidu ja pulmakülaliste poolt nunnutamist.

Suvi oli koertele ohtralt täis toredaid tegevus metsas, rannas, maal, Haapsalus ja Tallinnas, palju ringisõitmist, Luckyle ka uusi kogemusi. Kindlasti oli selle suve tipphetked ka Lucky näitusetrall ja JCH tiitel, millest saab lugeda eelnevates postitustest.

Aga lisaks suve suursündmustele on mul hea meel veel selle üle, et suve lõpuks ujub Lucky meelsasti ka sügavas merevees trotsides laineid ja tuult ning on motiveeritud ära tooma kõike, mida merre visata.

Ka agilitys liigume me Luckyga samm-sammult edasi ja aina huvitavamaks läheb. Septembris alustasime ka üsna intensiivse slaalomiõppega, millega tegeleme iga päev minimaalselt kaks korda. Naabrid vaatavad meid küll kummaliselt, kui kell 7 hommikul slaalomipulkadega rohuplatsile liigume ja sama toimub ka õhtul. Mõnikord on meid näha ka euroaluse ja paarimeetrise kontaktjookus latiga ringi liikumas. Ühesõnaga agilityt on meil söögi alla ja söögi peale. Aga hirmustore on :)

Lähitulevik tõotab tulla sama põnev, kui suvi. Palju agilityt ja tibakene ka näitusetralli üle piiri Lätis.