
B) On mõistnud, et kõhuli on ka päris tore olla. Ütlen ausalt, et mina ei olnud aktivist teda päris pisikesena kõhuli panema. Talle see kohe üldse ei meeldinud ja nutt oli kiire tulema. Ühel heal päeval, pärast trenni, ta ise avastas, et nii, nüüd on õige aeg olla kõhuli. Ja iga päevaga läheb see kõhuli-oleku-aeg aina pikemaks. Eriti tore on olla kõhuli siis, kui telekas, telefon vmt värviline asi on silme ees. Aga selle puudumisel käib ka koera lehviv saba.
C) Mänguasjast (s.h koera sabast või käpakarvadest, kui need peaksid olema läheduses) on võimeline kinni haarama ja enda ees tilpnevat asja püüda on ka tore.


Ja nüüd vahelduseks sellest, mida mina teha oskan :) Ehk mida teha siis, kui kogemata tulnud äksidendi tagajärjed ei tule body pealt masinpesus välja. Siis tuleb kapist välja võtta pintslid ja tekstiilvärv ning äksident üle värvida meelepäraseks pildiks/mustriks. See on palju meelepärasem tegevus, kui kuskil vannitoas seebi ja veega body nühkida :)
Oleks neid kakiäksidente vaid rohkem :)
