Pool neli

Mida siis üks poole neljane suuteline tegema on?

A) Magada on küll tore, aga üleval olla on veel lahedam. Ärkveloleku aeg on juba hea mitu tundi. Eriti tore, kui selle aja saab aktiivselt ära sisustatud.
B) On mõistnud, et kõhuli on ka päris tore olla. Ütlen ausalt, et mina ei olnud aktivist teda päris pisikesena kõhuli panema. Talle see kohe üldse ei meeldinud ja nutt oli kiire tulema. Ühel heal päeval, pärast trenni, ta ise avastas, et nii, nüüd on õige aeg olla kõhuli. Ja iga päevaga läheb see kõhuli-oleku-aeg aina pikemaks. Eriti tore on olla kõhuli siis, kui telekas, telefon vmt värviline asi on silme ees. Aga selle puudumisel käib ka koera lehviv saba.
C) Mänguasjast (s.h koera sabast või käpakarvadest, kui need peaksid olema läheduses) on võimeline kinni haarama ja enda ees tilpnevat asja püüda on ka tore.
D) Eelmisel nädalal tuli Idal ka suur tahtmine seljalt kõhuli ja vastupidi keerata. Ühel hetkel avastasin, kuidas Ida kõigutab end paremale ja vasakule ning Lucky teeb tema kõrval sama trikki. Põrandal käis üks suuremat sorti siblimine. Seega, iga päev võib olla see päev, mis tibi saab triki kätte ja keerab end ise niuhti kõhuli. Kõhult seljale minekut ta juba peaaegu oskab. Seljalt kõhuli pean ma veel tibake toetama ja käsi paremini asetama.




Ja nüüd vahelduseks sellest, mida mina teha oskan :) Ehk mida teha siis, kui kogemata tulnud äksidendi tagajärjed ei tule body pealt masinpesus välja. Siis tuleb kapist välja võtta pintslid ja tekstiilvärv ning äksident üle värvida meelepäraseks pildiks/mustriks. See on palju meelepärasem tegevus, kui kuskil vannitoas seebi ja veega body nühkida :)

Oleks neid kakiäksidente vaid rohkem :)

Elus esimest korda

Kui tihti me teeme elus asju päris esimest korda? Või lähme mõnda kohta päris esimest korda? Mõnikord ikka ju juhtub. Näiteks, alles hiljuti tegin mina elus esimest korda ühepajatoitu. Väike asi, aga siiski elus esimest korda.

Aga mõelge, kui enamus teie tegemistest toimetamistest ongi elus esimest korda. Täpselt nii Idal hetkel ongi. 90% päevast on täis uusi kogemusi. Ühest küljest võiks see ju põnev olla - avastamist kui palju. Samas, ka tibake hirmutav. Mõelge, kui ise peaks elama pidevas teadmises, et kohe kohe on taas midagi uut tulemas.

No, ühesõnaga, nädalavahetusel oli Idal esimene kord elus tuua "Hortese" metsas jõulukuusk. Mina küll olin mõlgutanud mõtteid, et ehk peaks üleminema kunstkuuse peale - vähem okkaid, mida koristada. Aga kui ma neid nirusid õnnetuid nägin, siis oli selge, et lähme aga naturaalse kuuse teed. Ja õigesti tegime. Nüüd on ikka kodu kuuselõhna täis ja on mida imetleda. Ah, ja nende okaste koristamine käigu siis traditsiooni juurde.

Muuseas, ka Luckyle on kuusk esmakordne sündmus. Eelmistel aastatel oleme meetripikkuste potikuuskedega möllanud, aga nüüd on kohe nagu päris suur kuusk. Tark koer ei arvagi, et see on tore puu, mille najal jalga tõsta. Te võite ju imestastada, et miks mul selline kartus. Aga see on põhjendatud, sest kui eelmisel nädalal terrassil oma roose kuuseokstega katsin, siis arvas härra, et vat kui hea, et omanik on lõpuks aru saanud, et tal oleks vaja üht kuusehekki :/ Brrr...

Idal oli esimene kord teha ka piparkooke. Või no pigem olla ninapidi juures ja õigel hetkel ulatada vorme. Või siis ka mitte. :)

Loogiline, et koeraperes tulevad enamus piparkooke kondikujulised või siis koerakujulised. Glasuuritamise ajaks väsis tibi muidugi ära. Kui meie Heikiga kooke glasuuritasime, magas too koos Luckyga õndsat und.

Surfin' USA

Alustuseks võiks panna Youtubest mängima The Beach Boys Surfin' USA: https://youtu.be/2s4slliAtQU

Nüüd on läinud nii, et Ida käib meil kaks korda nädalas beebifitnessis, kus ta õpib suure varba teooriat. Mina ka ei olnud sellest midagi kuulnud, aga tõepoolest, kui hakata mõtlema, siis suur varvas on meie elutegevuses hirmus kasulik. No, katsuge kükist püsti tõusta nii, et suurt varvast ei kasuta või siis käia nii, et suur varvas maad ei puudu :/ Ja seetõttu õpetatakse juba beebidele suurt varvast kasutama. Aga beebifitnessis ei saa koormust vaid beebid vaid ka emad. 5 kg hantliga saab juba päris korraliku koormuse :)
Tavliselt on trenniline peale trenni nii väsinud, et ta jääb magama enne, kui jõuame riietusruumi. Ja siis on oma kolm tundi vaba aega :)

Vähemalt korra või kaks käime ka ujumas. Ma saan aru, et ujumine on hea, kasulik ja vajalik, aga ma ise suur veearmastaja ei ole. Jah, ma oskan üle keskmise hästi ujuda, aga külm bassein ei ole just minule. Seega, Ida käib ujumas issiga ja mina olen lihtsalt ergutusmeeskonnas. Vesi Idale meeldib ja ta meeleldi sulistab seal 30 minutit ühtejutti.

Ning muidugi mahub meie nädalakavva ka kaks agilitytrenni, mis Ida peaasjalikult lihtsalt mahamagab. Esimese agilitytrenni tegi ta minu ja Luckyga kaasa siis, kui ta oli nädalane ning peale seda on ta kõikide meie trennide osaline. Nagu eelnevalt olen maininud, siis see tekitab ka üksjagu segadust eelkõige Luckyle, kes arvab, et ta peab kontrollima käru ja seal sees magavat Idat. Õnneks oleme leidnud probleemile lahenduse - Ida magab distantsil. :)

Kodustest roomamis- ja keeramistrennidest tuleb vist teha eraldi postitus.

Nii meie nädalad mööduvad. Ärge siis tulevikus imestage, kui Idast laululindu ei tule. :)

Koos beebiga tulid ka beebiasjad

Ma olen alati kadestanud neid, kel kodus on laste mänguasju. Ei, ärge mind valesti mõistke. Mulle tegelikult asjad ei meeldi. Ja neid võiks olla kodus vähem ning lapsed ei peaks uppuma mänguasjadesse. Aga nii mõnegi toreda laste mänguasjaga saab koerale palju toredaid trikke õpetada. Kui teised koerad õppisid kaisutama mängukaru, siis Lucky, vaeseke, pidi kaisutama harjavart, sest mul lihtsalt ei olnud seda karu kuskilt võtta. Kui teised koerad põristasid käppadega lastetrummi, siis meie trummeldasime kasti otsas. Ei olnud meil ka palli, mille otsas turnida jne jne. Aeg-ajalt oli Luckyst isegi kahju.

Tähelepanu! Valmis olla! Start!

AGA nüüd on meil olemas kõik ja rohkemgi veel, millega trikitada: :)

• Lucky kiigub turvahällis ja on võimeline sinna isegi magama jääma
• Lucky ronib tagurpidi BB istetooli ja kiigutab end seal
• Lucky ronib vankri all olevasse pakiruumi: Vt. videot: https://youtu.be/bfu0QplOrK8
• ja praegu trillime roomamist. Hetkel ei oskagi kohe öelda, kumb neist enne roomama hakkab. 

Seda ei pea vist mainima, et Lucky meelest on Ida asjad maruvahvad. Aga kõige toredamad on mütsid. Lucky juba teab, et kui õuest tullakse, siis kukub müts kas vankrisse või turvahälli. Enne mütsiotsinguid ei lõpetata, kui saak käes. Mütsides totaalne lempar on tuukrimüts, mis on juba nii ära nätsutatud, et tuleb vist uus osta

Tuuker

No, kuidas teil siis selle beebiga läheb?

Küsimus: "No, kuidas teil siis selle beebiga läheb?" kuulub meie viisakatele kaksikvenadest naabripoistele, kes peale küsimuse esitamist siiralt ootaksid pikka ja põhjalikku ülevaadet sellest, mida kõike beebi teeb ja toimetab.

Aga kindlasti ei ole küsimus "kuidas teil siis selle beebiga läheb?"

Lucky testib, kas Ida voodi on ka hea

suurte inimeste seas see kõige populaarsem küsimus. Ma arvan, et ma ei eksi, kui tituleerin popimaks küsimuseks hoopis küsimuse: "kuidas koerad beebisse suhtuvad?" või "mida koerad beebist arvavad?". Ja ma mõistan küsijaid, sest palju neid peresid ikka on, kellel koerad on väga tähtsal kohal ja nüüd korraga tuleb perre veel üks VIP.

Eks ma isegi korra mõtlesin, et kuidas koerad uudise vastu võtavad. Aga kuna ma suurem asi ettemõtleja ei ole ja pigem elan päev/nädal korraga, siis eriti selle küsimusega pead ei vaevanud.

Ja õigesti tegin, et ei muretsenud. Paar juuksesalku säilitasid oma naturaalse värvi. Kõik on kuidagi laabunud iseenesest. Lucky, sai koheselt aru, et Ida on uus karjaliige ning silm tuleb peal hoida. Emma tegi kohaloleku kontrolli ninaga korra õhku nuusutades ja huvi kadus.

Perekoolis öeldi, et beebit tuleb tutvustada koheselt kõikidele

Idast on väga raske pilti teha nii, et Lucky pildile ei jää

pereliikmetele ja seda nõuannet ka järgisime. Nii nad siis ninapidi koos kasvavad. Ja hetkel mulle tundub, et väga edukalt ning ikka päev ja nädal korraga. Ei ole ju praegu vaja keskenduda sellele, mis saab siis kui Ida hakkab käputades koera tagaajama või talle tundub, et Lucky on maailma parim pehme kaisukoer. Sellele mõtleme siis, kui see aeg käes. Praegu naudime hetke, mil Lucky saab ühe koha peal siputavat Ida-nimelist pulgakommi kõrva tagant limpsida ja Ida naeru lõkerdada, kui saba temast möödub.

Ja vastus küsimusele "kuidas teil siis selle beebiga läheb?" on tavaliselt "Hästi, tänan küsimast. Kuidas teil endil, poisid?"

Ninapidi koos kasvamine

We are back!

Fotod: K. Press

Viimase blogipostituse tegin siia eelmise aasta peaaegu viimasel päeval. Ma ei hakka heietama teemadel: A) kui kiiresti ikka aeg lendab B) tosin põhjust, miks ma vahepeal ei ole sõnakestki blogisse kirjutanud C) mida kõike mu koerad ja mina oleme teinud või tegemata jätnud. Pigem kaardistan praeguse hetke ning panen tuleviku tegemised tihedamini blogisse kirja.

On 2015 detsembri algus ja ...:

• meid on nüüd rohkem. Augustis liitus meie meeskonnaga väike Ida. Hetkel ta veel väga palju teha ei oska, aga küll ta õpib. Näiteks tänaseks hetkeks on ta selgeks saanud, et mitte kõik tema lähikondlased ei tee pluti-pluti ega haara sülle, vaid osadel on ka väga karvased jalad; keel, mis pidevalt tungib kõrvadesse ja kaela voltide vahele ning kõrvad, millega üle näo laperdatakse. Ning kui see "karvane" liigub vääääga aaaa-ee-gl-aaaa-seeee-lt, siis Ida on võimeline selle tegelase trajektoorida ka jälgima.
• G4S turvab.  See, et Lucky on võtnud Ida enda kaitsva tiiva alla ja turvab teda 24/7, on muidugi ühest küljest väga tore ja armas vaatepilt. Samas tekitab see ka mõningasi mõttekohti. Pidevalt last kanseldav koer on väsinud ja väsinud koeraga midagi asjalikku teha pole just kõige mõistlikkum. Ja kui koera tähelepanu on ainult lapsel ja mina olen nö kõrvaldane, siis võiks ka midagi tarka ettevõtta. Ühesõnaga, augustisti kuni tänaseni olen ma üritanud G4S-i töökoormust vähendada ning tõsta motivatsiooni koos midagi lahedat teha.
• pensionär.  Emma on nüüd ametlikult pensionil ehk suurema osa ajast veedab ta mul vanemate juures Haapsalus või maal. Ja ma usun, et tal on seal hea, vaikne, rahulik olla. 
• tagasi võistlustel. Võistluspaus kestis meil oma seitse kuud. Enne pausi jõudsime Luckyga A2-e. Seitse kuud on piisavalt pikk aeg, et kõik võistlustega seonduv ära unustada. Ütlen ausalt, et ma pole teab kui kaua tundnud võistluseelset ärevust. Nüüd detsembris võistlusele minnes hakkasin pabistama juba eelmisel päeval ja genereerisin mõtteid sellest, mis kõik võistlusel juhtub :) 
• füüsiline vorm. Pole hekel kiita. Kaalunumber näitab küll kenasti  sama numbrit, mis aasta eest, aga võhma on kuidagi vähe ning painduvus või moodsalt öelda "fleksibiilsus" võiks olla parem. Aga ehk toob viimasele lahenduse Ida kaks korda nädalas toimuv beebifitness, kus ka emad saavad sellise trenni, et nii mõnigi kord sillerdab higi laubal. Võhma saan hetkel vaid kiirkõnnis kärutades, sest jätkuvalt ei ole jooks või ujumine minu lemmikalad.
• Aeg. Tööl käies tundus, et kui koduseks jään, siis lõpuks on mul aega ja jõuan kõike, mida töö kõrvalt ei jõua. Häh, milline sinine unistus. Täiesti uskumatu, kuidas päev lipsab käest. Lipsab käest ka siis, kui tõused hommikul kell 8 ega lesi poole lõunani voodis. Ja hoolimata sellest, et terved päevad oleme olnud väga asjalikud, siis õhtul meenub ikka paar asja, mida oleks tahtnud veel teha ning mis paratamatult jäävad järgmiseks päevaks. Samas ajaplaneerimises olen ma hetkel parem kui kunagi varem - mida kõike jõuab 30 minutiga ära teha. :)

Kuna beebi ja koerte ning koerte ja beebi kooselu niivõrd põnev, siis kardan, et järgnevad postitused ei tule mitte ainult koerteteemalised.  Aga elame näeme!