Mis juhtub, kui jääd viineriga Eesti Politseile vahele?

Sõidan hommikusest agilitytrennist koju. Kõht on tühi ja otsustan kõrvalistmelt näpata ühe Lucky trenni viineri. Vinku põses märkan korraga, et Eesti Politsei korraldab üritust "Kõik puhuvad", k .a mina. Kugistan vinku käppelt alla, avan akna ja esimese asjana vabandan politsei ees, et just sõin ära ühe viineri ja ma loodan, et see ei mõjuta tulemust.
Politsei vaatab kahtlaselt...väga kahtlaselt. Lisan, et tulin just koeratrennist ja kõht oli tühi ja sõin ära koera trenniviineri. Viibeldes ise samal ajal auto taha ossa, kus see trennikoer asub. Politsei vaatab veelgi kahtlustavalt. Juba vaikselt hakkan kahetsema, et miks ma üldse sellest viinerist juttu tegin, aga samas oli minu mõttekäik selline: jube piinlik on puhuda sellesse aparaati viineriõhku ja veelgi piinlikum, kui mõni poolel teel kõhtu olev viineritükk otsustab tagurdada ja otse alkomeetrisse. Parem on vist kohe alguses kogu lugu viinerisöömisest ära rääkida.

Politsei uurib läbi tagaakna tagaistmel transaboksi, milles vaatab talle sõstrasilmadega vastu Lucky. Mulle ulatatakse alkomeetriotsik. Puhun. Masin hakkab koledasti piibitama.
"Liiga tugevasti puhute", teatab politseinik. Vabandan ja proovin uuesti.
"Nüüd te ei puhu üldse". Näen, kuidas politseinik läheb järjest enam närvi. Vabandan veel kord ja annan teada, et see on mu elu teine puhumine ja ma vajan veel kogemusi. Puhun leebelt ja politseinik loeb kõrval takti, kaua veel puhuda on jäänud.
"Pagan" ütleb korraga politseinik ja võtab toru mu suust.
Mina juba mõtlen, et nüüd see siis juhtuski...viineritükk masinas.
Tuuakse uus masin, uus puhumine. Proovin olla väga eeskujulik kodanik. Köhin kopsud puhtaks ja puhun nii kenasti, kui vähedegi oskan.
Tehtud!
Politseinik vaatab alkomeetrit ja teatab, et see masin söögimenüüd ei tuvasta, näitab alkoholisisaldust...
Paus...
Paus...
Kestevpaus...
"Aga seda teil ei ole".
Politseinik naeratab, soovib head päeva ja viskab viimase sõbraliku pilgu Luckyle ja lahkume ürituselt.

Loo moraal:
1) ära näppa vinkut, kui see ei ole sinu oma,
2) sõidu ajal.
3) Lase politseinikul teha oma tööd,
4) isegi kui kardad, et alkomeetriotsikusse võib viimane söögipala sattuda.
5) Harjuta kodus keskmisel tempol puhumist!

See kõik võib ühel heal päeval ära tasuda.

On asju, mis on söögist tähtsamad

Meil läheb hästi. Ptüi, ptüi, ptüi. Ma olen kirjeldamatult õnnelik oma pisikese Luckypoisi üle. Pisike, sest ta lihtsalt on pisike, aga hirmus armas minule. Ma olen enam kui kindel, et kui teil õnnestuks temaga mõned päevad koos veeta, siis te oleksite ka 24/7/365 temasse lihtsalt armunud ja hõljuksite hommikust õhtuni naeratus näol. Ja raske on öelda, mis temas on see X faktor, mis ta nii mõnusaks kaaslaseks teeb. Ta on üks suur kompott, kuhu sisse on kokku keeratud kõik head asjad.

Kui muidu võiks öelda, et spanjeli elu tiirleb ümber söögikausi, siis mulle tundub, et sellele poisile on eluküsimus, et terve kari oleks pidevalt koos. Ja mitte koos koos vaid hästi tihedalt koos. Hea oleks, kui kõik kahe- ja neljajalgsed mahuksid ühe väikese ruudu sisse ära. Emma tahab ka, et kari koos püsiks. Aga talle ei ole nii tähtis, et kari õlg õla kõrval seisaks. Kuidas see kõik välja näeb? Kodustes tingimustest tiirleb Lucky nii kaua ümber inimeste, kui nad on lõpuks mõistnud, et nad peavad koos istuma või seisma. Siis võib ka loomalaps rahulikult tagumiku maha panna. Samuti on ta võimeline istuma vaikselt, oma sõstrasilmadega vannitoa või mingit muud ust piideldes, mil keegi sealt väljub ja ühineb kogu karjaga. Ka jalutama minnes on väga tähtis, et kogu kamp püsiks meetri raadiuses. Selline karjataja siis :)

Lucky- Plaki on ka palju suurem musi- ja kallikoer kui Emma. Ikka väga harva tahab Emma sülle. Pai küll, aga mitte sülle. Rääkimata siis temapoolsest musi-rallist. Aga Lucky peab kindlasti saama vähemalt kord päevas sülle nii, et kaks käppa teineteisel pool kaela ja siis kas koon tugevasti minu lõua alla või nii, et ta saaks võimalusel rippuvaid kõrvarõngaid kõrvast ära varastada.

Agilityst ka. Minu meelest läheb meil hästi s.t plaanipäraselt. Täpselt parajas tempos. Ilma suuremate tagasilöökideta. Kuna viimasest võistlusest pildimaterjali pole, siis mõtlesin, et võtan ühte reedesesse trenni oma pisikese punase fotoka kaasa ning sai ülesfilmitud järgnev reedeõhtune agility-chill: http://youtu.be/o2t7UHtDoJ8

Kogemusõpe vol 2 - töö instinktide ja konkreetsusega

Elu teine agilityvõistlus...mitte siis koeraomanikul vaid Luckyl. Kui eelmise võistluse esimesel rajal maadles koer oma instinktidega ja koerajuht oma võbelusega, mis tingitud teadmatusest, kuidas antud koer võistlusel käitub, siis sellele võistlusele sai mindud kindla strateegiaga - mida ja millal teha. Kuna ei olnud kindel, et see strateegia töötab, siis saigi selle võistluse peamiseks eesmärgiks strateegiat testida... ja kui hästi läheb, siis joosta üks kena rada. Kena raja jookmine sai sekundaarseks eesmärgiks ka seetõttu, et treener Inga suutis end A0 kohtunikuks manageerida ning mina, ainsa Agility Plussi nullikana, pidin ise ihuüksinda midagi kavalat raja läbimiseks välja mõtlema.

Strateegiale, mis pidi likvideerima eelmise võistlussoorituse nõrgad kohad, lisandus paar päeva enne meie teist võistlust boonusena külmetusköha.  Koeraomanik sa köha tõttu sellise mõnusa maheda bassi hääle, mis pole tänaseni üle läinud. Köha aga osutus omamoodi eeliseks, sest häälkäskluste andmine madalal häälel tundub konkreetsem, kui heledal häälel kilgates.

Igatahes, strateegia töötas ja läheb kasutusse ka järgmisel kordadel. Boonusköhast proovin lähiajal lahti saada.

Kahjuks ei ole mul antud võistlusest ühtegi videosalvestust. Kaamera oli küll kaasas, aga kuna ma olin 101% hõivatud oma strateegiaga, siis ei jõudnud leida ühtegi head kodanikku, kellele kaamera kätte anda.

Aga see, et videot ei ole, ei olegi oluline. Oluline on see, et lisaks sellele, et strateegia töötas, tegime kaks väga korralikku jooksu. Kiirused olid mõlemal rajal igati märkimisväärsed. Luck-poiss alates stardist kuni lõppjooneni asjalik ja teadlik, mida ta tegema peab. Teisel rajal kukkus küll pulk ja ma arvan, et see oli tingitud minu käe gravitatsioonist maa poole.

Igatahes, lõpptulemuseks kena neljas koht. Lucky sai kingituseks Berra jänksi ja mina uue klikkeri. Jänks oli nii populaarne, et vajas juba samal päeval kolme iluoperatsiooni - neist kaks näopiirkonnas. Klikker aga töötab kenasti.

Kui ema uuris meie võistluse kohta ja kas koer ka peale rasket päeva väsinud, siis vaatasin mööda tuba silkavat koera ning tuli tõdeda, et ju siis ei olnud nii väsitav. Kui olin ...hmm...enam ei saagi öelda, et toru hargile pannud...ütleme siis nii, et slaidinud kõne lõpetatuks, siis kukkus ka koer unne.