Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Tallinn-Tartu maantee äärest Viljandi pöörangul liiklust reguleerinud mulgikuues tikutopsi poiss on oma ametipostilt maha võetud. Just nimelt maha võetud. Sest kui ta ise oleks ameti maha pannud, siis oleks tehtud uus konkurss ning tema asemel oleks keski teine autojuhtidele viibelnud. Ma saan aru, et kohalikel omavalitsustel on rahaga kitsas ning sotsiaalsed töökohad ei õigustanud end, aga see poiss seisis küll igati tänuväärsel ametipostil. Kuna poiss oli tee äärest kadunud, siis suutsin Viljandi teeotsast rahuga mööda söita. Sama suur oli minu üllatus, kui Lucky otsustas esimeselt rajalt haihtuda sama moodi nagu tikutopsi poiss Viljandi tee äärest. Oli koer....enam ei ole koera. Seda muidugi oli ette aimata. Enne Viljandi võistlust sai tehtud täpselt kolm välitrenni ja õhus on tunda kevadet, mida koerapoisil tuleb ilmtingimata nuusutama tõtata. Igatahes...sinna tärkavasse kevadesse see koer haihtus.
Teine rada: pikk sirge jooks, kerge ovaalne kaar ja pikk lõpusirge. Ehk esimene rada tagurpidi. Ma vist ei tohiks viriseda teemal, et oleks soovinud radu, kus rohkem kohti, kus võimalik koeral kõrvust haarata ja rohkem juhtida, kui et rajal laperdades ringjoones joosta :)
Teise raja video: https://www.youtube.com/watch?v=C66jduugjfY&feature=youtu.be
Ma pole vist kunagi nii konkreetselt ja valjult koerale käsitlusi andnud, kui sel korral. No ikka selleks, et lillelaps lilli ja liblikaid nuusutama ei läheks. Aga vähemalt püsis rajal... suurema osa ajast. Kaks tõrget...ei sel korral püsisid tõkke pulgad kenasti omal kohal. Tõrked pigem siis nende hetkede eest, mil koer kõhkles - kas minna kevadet nuusutama või siis teha agilityt.
