See blogipostitus ei ole kuidagi seotud ALS sotsiaalmeedias viiruslikult leviva kampaaniaga nagu võiks pealkirja järgi ehk eeldada. Aga...omamoodi külma dushi tõi septemberikuu endaga kaasa küll ja raputas mind lahti mugavustsoonist, kuhu olin viimastel suvekuudel kinni jäänud.Ei taha kelkida (siiralt!), aga soov ja tahe joosta radasid, kus käed- jalad tööd täis ja protsessor kahe kõrva vahel huugab, oli ületamas juba igasugust normaalsuse piiri.
Võtsin vastu otsuse (jagamaks vastutust, siis Inga kiitis takka), et vaja oleks A0st edasi lennata. Seega jäi Veskimetsa suures kuumuses joostud II koht meie viimaseks A0 võistluseks.
Enne A1 minekut sai kõvasti uhatud slaalomit, sest raskete nurkade alt slaalomissisenemise and(me)ed, olid spanjelil lihtsalt kaduma läinud (?!). Jah...tõesti...ka nii võib juhtuda ühe spanjeliga. Kuumade ilmade tõttu tuli slaalomidrill teha varavalges (ja kui ma ütlen varavalges, siis ma ka mõtlen varavalges) või siis hilisõhtul. Slaalomit tegime kõikjal (ja kui ma ütlen kõikjal, siis ma ka mõtlen kõikjal): Tuhalas, Tallinnas Hanes, Tako hallis, maal Arusepal, Haapsalus Holmil, Haapsalus Uuemõisa pargis. Tehtud sai igasuguste nurkade all sisenemist. Õpitud sai selgeks ka slaalomi lõpus valss. Slaalomi lõpu persetuse õppimiseks vajan lisa silmapaari, kes ütleks, et koer püsis kenasti slaalomis ka sel sekundil, mil koer oli minu jaoks nö pimenurgas.
Vahepeal on ka kõvasti nühitud jooksukontakte poomi ja A-d, et koer neilt liialt vara alla ei tuleks. Tegin ka väikse video: https://www.youtube.com/watch?
Maarja, hea inimene, tuletas meelde, et A1-s võivad midi kõrgused olla ka 40 cm. Meie olime trennis uhanud 35 kõrguseid tõkkeid. Juhuu! Hea teada, kui võistluseni on jäänud üks trennikord ja nädalavahetus. Seega, saatsin spanjeli koheselt kõrgemaid tõkkeid hüppama. Pingutas ja hüppas. Hüppas isegi hoolikamalt kui ta seda 35 puhul tegi.
Nii, aga siirduks siis Challenge tipphetkele ehk esimesele A1 hüpperaja võistlusele Luigel. Ütlen ausalt, et rada nähes sain aru, et see ongi see, mida vajasin. V.a sinine rõngas keset rada. (Pöö!) Ma ei saa öelda, et rõngas ei ole meie favoriit. Trennis, nii palju kui oleme seda teinud, on sellest ka kenasti läbi hüpatud. Aga sellist sinist rõngast ei olnud herr Spanjel kunagi näinud. No ja loomulikult Tako hallis ma ei tulnud selle pealegi, et nende sinist rõngast testida. Ühesõnaga, teadmine, et herr ei pruugi sellest läbi hüpata ja puht selle pärast, et ta ei oska veel üldistada, et rõngas on rõngas (mis vahet sel on, kas see on sinine, must või valge), loksutas mind piisavalt. Nii piisavalt, et eelnev kahtluseuss slaalom läks sootuks meelest.
Aga lühidalt rajal toimunust:
- esimest küsimärgi mõttemulli võis näha minu pea kohal pikkushüppe juures - kas spanjel ikka hüppab? Hüppas.
- teine mull sellise tähisega (!!!!) tekkis peale slaalomit ja süda hõiskas sees, et ta tegi selle perfektselt
- kolmas bubble oli kohe peale teist, mil seisime selle sinise rõnga ees. Fine, tõesti, ma oleks pidanud selgemalt ehk näitama, et koer, palun hüppa sealt keskel läbi. Ja kui ma mõtlen (mõtteid ju võiks üks koer lugeda) keskelt, siis ma ka mõtlen keskelt. Ühesõnaga tõrge 1.
- Ja siis raja eelviimasel ja viimasel tõkkel, mil koer lihtsalt mööda jooksis, olles võis näha minu pea kohal tuhandeid mõttemulle (võiks lausa öelda, et tegu oli mullimerega) täiesti erinevate sisudega. Ei hakka neid siia kirja panema. Aga peamine järeldus, mis tol hetkel teha oskasin oli see, et Lucky lihtsalt arvas, et ta on rajal korda saatnud juba piisavalt palju, et nüüd oleks aeg preemiaks. Tõrge 2 ja 3
Raja video: http://www.facebook.com/l.php?u=http%3A%2F%2Fyoutu.be%2FF2BWW3D5ZP4&h=mAQG1xueR (ps. mullid tuleb ise juurde mõelda).
Oi, ma ei suuda oodata järgmisi jäiseid challenge´d.
