Poolteist aastat...ühest küljest üüratult pikk aeg. Kui aga vaatevinklit muuta, siis tundub see aeg imelühike. Kummaline, et me tunnetame aega erinevalt, kuigi aeg on aeg.Aga just täpselt nii kaua aega on möödas sellest hommikust, mil tundsin kõhus liblikaid, mis ärevusest laperdasid ning andsid märku, et peatselt me ei kohtu, sest Emma läks oma viimasele agilityvõistlusele.
Ja just täpselt nii vähe on möödas sellest ajast, mil sündis teise põlvkonna agilityspanjel Lucky (nii nagu Inga hellitavalt kutsub)! Lucky sai võetud eesmärgiga viia ta Mamma- Tuutu jälgedes agilityplatsile. See, et ta vahepeal on võitnud näitusetiitleid, tuli boonusena pesakonnast kaasa. See, miks sai agility tarbeks võetud taas spanjel mitte mingi sheffim agilityloom, on teine jutt, teisel ajal ja kohas.
Lucky on igati vinge spanjel. Teinud vaid aastajagu agilitytrenni ja... Ja vat, nüüd on see koht, kus ma küsin, et kuhu see aeg on kadunud? Minu meelest me alles alustasime ja juba näitab koeralaps platsil kaskadöörlikke trikke ja mina suudan vaid "möh" selle kõige peale kosta. Ühesõnaga, see ajakulgemine on üks omamoodi kaval asi.
Meie agility aastapäevaks kinkis treeneritädi (Mina pole talle seda nime andnud. Ise ta end selliselt nimetab. Ärge küsige miks. Tädimõõtu ta igatahes välja ei anna) meile virtuaalse-verbaalse rohelise kaardi minemaks debüteerima meie esimesel agilityvõistlusel. Missest, et mitteametlik A0. Ikkagi võistlus ja tunne sama, mis päris võistlustel. Uskuge mind, võistluse hommikul olid need samad poolteist aastat kadunud olnud liblikad kõhus kenasti omal kohal. Hommikune toit sisse ei läinud...isegi mitte vägistades. Jooksubuutsad, mis kogusid poolteist aastat tolmu, sai karbist välja võetud ja puhtaks nühitud. Ärevaks ei teinud olukorda mitte see, et kas ja kuidas mina või Lucky selle kõigega ka hakkama saame, sest mina ei ole pidanud juba tükk aega õppima pähe 15 takistust ja Lucky ei ole eales jooksnud nii pikka rada. Vaid ärevaks tegi mäluauk, millised need A0 rajad tänapäeval on.
Aga nüüd radadest. Esimese raja kohta pole palju rääkida. See-eest palju õppida: enne rajale minekut tuleb koerale kõikvõimalikul moel selgeks teha, et ta ei tulnud näitusesaali, kus tuleb oma ilu ja võlu kohtuniku (ja võib olla ka mõne tüdrukkoera) ees mängu panna. Siin tegeletakse tõsise spordiga, mille nimel valatakse higi ja pisaraid. Ühesõnaga...see kõik jäi tegemata ning tulemuseks oli üks keksiv rõõmsameelne lillelaps keset lõhnavat takistusteaasa, mille ilu rikkus kohtunikupoolne disklahvivile. Võeh...
Teine rada. Kiire esimese raja analüüs. Õppimine. Vigade vältimine. Ja voilaaa...see oli juba agility ja Lucky moodi jooks. Vaata video: http://www.youtube.com/watch?v=uQNoGsdWotA&feature=youtu.be
Kas ma mainisin, et see oli täiesti puhas ja kiire rada? :)
Väikesest kirbust on saamas väga asjalik teise põlvkonna agilityspanjel! Kniks ja kraaps kasvatajale ja Mamma- Tuutule. Hoiame spanjelite lippu kõrgel.
Good to be back! Näeme uutel võistlustel!
