Kiirel mõttelennul võiks ju tõdeda, et jaa...muhk võib küll tagurpidi lohk olla. Kui üks on muhu tipus, siis teine, teisel pool muhku, on ju lohus?! Kui aga oma mõttega sügavamale tungida, siis muhu võib saada ka ilma lohuta. Mina just üks päev sellise, ilma lohuta muhu saingi ja see oli vägagi märgilise tähendusega muhk.
On teisipäev. Tallinn, 10 miinuskraadi. Pole hullu. On trenni sõidetud hullemagi miinusega. See miinus ei vääri isegi termosesse tee tegemist. Elab selle poolteist tundi trenni ka ilma teepausita üle. Kiirelt poest läbi, et osta koerale trennimaius. Poest väljun...müslibatooni, karastusjoogi, ajakirja ja ...koera trennimaiusega. Alustan sõitu Tuhalasse. Tundub, et iga kilomeetriga tõuseb ka pügalavõrra number termomeetril ja ikka miinuste poolel. Arutlen endamisi rooli taga mõtteid sellest, et taskuvarga mõiste on tänapäeval teinud läbi totaalse muutumise. Enam ei pea olema taskuvaras füüsilisest isikust ettevõtja. Üks suuremaid taskuvargaid, kes meie taskutele laastavalt mõjub, on just need samad impulsiivsed pisiostud- jah, just see sama müslibatoon, karastusjook ja ajakiri. Tühja mul neid vaja oli! Kõht oli täiesti piisavalt nii täis, et trennis ära käia; vesi oli mul pudeliga kaasas ja arvuti on täis põnevaid artikleid, mis kõik vajaksid lugemist. Huvitav, kui palju ma nädalas teen sellised impulsiivseid pisioste? Ja kui palju ma raha kokku hoiaksin? Meenub kuskilt loetu, et keskmine rootslane kulutab nädalas pisiostudele (snäkkid, joogid, kiirsöögid jne) 500 Rootsi krooni (ca 55 eurot)! Huvitav, mis numbri keskmine eestlane kokku saab? Mõtlen, et eksperimenteerin enda peal ja kirjutan sellest ühe pisikese tööalase kirjatüki. Mõttelend on olnud nii kiire (ma loodan, et auto sel perioodil ülehelikiirusel ei sõitnud), et minutitega olen Tuhalas ja termomeeter näitab miinus 16. Sellise miinusega sooviks küll sooja jooki rüübata. Aga ok, kannatab ära...
Teeme Luckyga sooja ja soojenduse lõppedes teeb spanjel traditsioonilise hüppe sülle ja mina kummarduse ette ning siis meie mõlema head mõtted kohtuvadki. Esmalt tunnen kergelt tulitavat areaali silma all. Siis vaatan, et spanjel on sama rõõmus, elav ja energiline nagu enamus oma ärkveloleku ajast - järelikult on temaga kõik korras. Kolmas mõte, et jummel tänatud, et ma prille ette ei jätnud. Ühed prillid, täpselt samal meetodil, hüppasime me Emmaga katki. (Tagant järele mõeldes, tundub mulle, et inglise kokkerid on Gucci - Mucci brändikoerad. Mul on vist elu jooksul vaid kaks Gucci moeasja olnud - need samad prillid, mis me Emmaga kokkupõrkes katki hüppasime ja see sama rahakott, mille Lucky 1. jaanuaril ära sõi ja millest ma eelmises postituses kirjutasin.) Kipitav koht silma all ja Inga appikarje punasest kerkivast muhust viib mind neljandale mõttele järgmise päeva koosolekutest ja kohtumistest.
Muhk kerkis, miinuskraadid ja jäine lumi kompressina näos ja null soojendavat jooki. Kas sellist trenni me tahtsime? Ja siis see tuli... Rada. Vägev rada. Selle aasta kõige lahedam rada üldse. A6 nagu Inga hellitavalt seda nimetas. Olen Luckyga stardis. Silma all tulitavalt külm muhk. Aga mul on ükskõik. Hingeaur miinuskraadides sillerdamas. Ilus. Väike Lucky vaatamas oma mustade sõstarsilmadega otsa ja ootamas stardipauku ning valmis tuiskama rajale. Ma tean, et raja lõppedes ootab koera poest ostetud maius ja mina saan oma väljateenitud tee alles umbes kahe tunni pärast kodus. Aga antud hetkel sel kõigel ei ole tähtsust. Hetkel loeb vaid üks mõte, mis murdosa sekundite jooksul peas vasardab: Ma olen õigel ajal õiges kohas ja ma teen õigeid asju. Asju, mida ma armastan. Ja seda kõige laiemas tähenduses.
