Eelmisel nädalavahetusel ööbisime Luckyga sel aastal esimest korda meie maakodus Arusepal. Sellest, et Lucky võõras kohas teeb öösel kõike muud kui magab, olen juba teadlik. Kui tema suurt, turvalist kodu-tuduboxi kaasas ei ole, siis võib unistada rahulikust ööst. Äkshionit lisasid öösse ka hiired, kes ei saanud aru, miks on nende all included hotelli tulnud ilma broneeringuta tegelased, kes koheselt asusid lõhkuma terve talv otsa ehitatud idülli.
Lucky, muidugi tundis sügavat vajadust leida üles vähemalt üks pisikenegi hiirepoeg. Kõik, mis ta leidis, oli vaid üks hiirte poolt talve jooksul õõnsaks söödud vatipadi. Loomalapse jaht hiirte üle rauges kella kahe paiku öösel. Und aga jagus vaid kella seitsmeni, sest siis meenus Luckyle, et õues jäi päris palju kohti veel nuusutamata ning iial ei tea, millal omanik asjad pakib ja taas Tallinna poole kimab.
Uus ja huvitav kogemus oli maja taga vulisev jõgi ja hommikul ei-kuskilt välja ilmunud haugid, kes said koeri nähes kohese shoki ja tõmbasid oma viimase hingetõmbe sealsamas murul. Lucky küll lootis, et talle toodi haugide näol uued mängukaaslased. Nähes, et kalad oskavad vaid igavalt maigutada suud ja sabaga vehkida, siis loobus ta peagi nendega suhtlemast.
Jõgi on Lucky arvates palju kahtlasem asi, kui meri. Mererannas on tore solberdada ja visatud kaikaid merest ära tuua, aga jõgi...kuidagi kahtlaselt tume ja kiirevooluline. Hoolimata sellest, et Emma näitas ette, kui mõnusalt kosutav on jões sulistada, ei söendanud Lucky oma kõhualust märjaks teha. Oma vajaminevad kaikajuurikad tõmbas Lucky välja jõeäärest ning Emma tegevusi vaatas sillalt või kivide pealt.
Arusepal on uudistamist veel paljudeks kordadeks. Suveks, kui Arusepal liiklus tihedam, kaovad ka hiired lootes, et sügis-talvel saab taas naasta oma lux-elamisse.
