Kui tihti me teeme elus asju päris esimest korda? Või lähme mõnda kohta päris esimest korda? Mõnikord ikka ju juhtub. Näiteks, alles hiljuti tegin mina elus esimest korda ühepajatoitu. Väike asi, aga siiski elus esimest korda. Aga mõelge, kui enamus teie tegemistest toimetamistest ongi elus esimest korda. Täpselt nii Idal hetkel ongi. 90% päevast on täis uusi kogemusi. Ühest küljest võiks see ju põnev olla - avastamist kui palju. Samas, ka tibake hirmutav. Mõelge, kui ise peaks elama pidevas teadmises, et kohe kohe on taas midagi uut tulemas.
No, ühesõnaga, nädalavahetusel oli Idal esimene kord elus tuua "Hortese" metsas jõulukuusk. Mina küll olin mõlgutanud mõtteid, et ehk peaks üleminema kunstkuuse peale - vähem okkaid, mida koristada. Aga kui ma neid nirusid õnnetuid nägin, siis oli selge, et lähme aga naturaalse kuuse teed. Ja õigesti tegime. Nüüd on ikka kodu kuuselõhna täis ja on mida imetleda. Ah, ja nende okaste koristamine käigu siis traditsiooni juurde.
Muuseas, ka Luckyle on kuusk esmakordne sündmus. Eelmistel aastatel oleme meetripikkuste potikuuskedega möllanud, aga nüüd on kohe nagu päris suur kuusk. Tark koer ei arvagi, et see on tore puu, mille najal jalga tõsta. Te võite ju imestastada, et miks mul selline kartus. Aga see on põhjendatud, sest kui eelmisel nädalal terrassil oma roose kuuseokstega katsin, siis arvas härra, et vat kui hea, et omanik on lõpuks aru saanud, et tal oleks vaja üht kuusehekki :/ Brrr...
Idal oli esimene kord teha ka piparkooke. Või no pigem olla ninapidi juures ja õigel hetkel ulatada vorme. Või siis ka mitte. :)Loogiline, et koeraperes tulevad enamus piparkooke kondikujulised või siis koerakujulised. Glasuuritamise ajaks väsis tibi muidugi ära. Kui meie Heikiga kooke glasuuritasime, magas too koos Luckyga õndsat und.
No comments:
Post a Comment