Kevadootuses

Tundub, et suvise ürituse korraldamine võtab enda alla enamus õhtuid ja nii ei jäägi suurt aega, et blogida Luckyst ja Emmast.
Emma veedab märtsikuu Haapsalu spas. Seda, kui tore ja mõnus on Emmal Haapsalus, ei pea siinkohal rääkimagi. Lucky tundis aga esimestel nädalatel end väga üksildasena. Igal hommikul jooksis läbi kõik toad ja nurgatagused, et leida üles Emma. Üsna tihti istus ta kurvalt keset tuba ning ei osanud midagi tarka peale hakata. Nüüd on jäänud vaid nädal, mil sõber linna tagasi tuuakse.

Vahepeal on Lucky saanud kaheksakuuseks ja Amadeusi-soengust sai korralik inglise kokkerspanjeli lõikus. Samuti registreerisin Lucky kahele suvisele näitusele.
Agilitytrennid on nädala tippsündmused. Kui Lucky avastab autost väljudes, et ta on toodud Tuhalasse, siis järgneb selline kilkamine ja ümber enese telje tiirutamine. Mida me trennis teeme, saab näha videolt:

 

Nädalavahetuseti sõidame ikka kuhug linnast välja kevadet otsima. Sel nädalavahetusel võtsime taas suuna Meremõisa randa. Kui eelmine kord sai Emma jääkülmas veel ujuda, siis nüüd oli rand täiesti jääs ja tumesinine merd nägi taamal. Kuna Lucky pole veel ujuma õppinud, siis tegime jääl kuivatrenni ja Heiki andis talle teooriatundi sellest,kuidas "koera"ujuda. Kuidas teoreetiline ujumistrenn jääl välja nägi, saab näha  videost

Jääme kevadet ootama!

Meremõisa ja Hane tänava rahvas

Laupäeva päikseline hommik. Suund Vääna poole. Aga sel korral ei läinud me Vääna randa nagu tavaliselt vaid sõitsime edasi Meremõisa RMK alale. Loomulikult suutsin ma õigest teeotsast mööda kihutada ja leidsin end peagi Laulasmaal. Ots ringi ja suund tagasi Tallinna poole ning siis juba leidsin ka tee randa. Olgu kohe öeldud, et jalutuskäiku lõpetades suutsin ma ära kaotada ka enda isikliku auto, mille kenasti ja turvaliselt parkisin ühe lõkkeplatsi äärde :) Õnneks, leidsin auto siiski peale mõningast otsimist üles. Olin ta lihtsalt parkinud natukene teise kohta, kui arvasin :) Linnukoertest auto otsingutel suurt abi polnud. :)

Koerad tuuseldasid rannas ringi ja tundsid mõnu uutest lõhnadest (s.h mereadru). Tavaliselt läheb Emma vette vaid nii, et küüned on veega kaetud. Lucky hoiab veega suuremat distantsi. Sel korral oli kõik teisiti. Emma otsustas, et oleks õige aeg avada suplushooaeg ning hüppas jääkamaka pealt kõhuli merre. Ta ise tundis end meres sulistades hiilgama hästi. Ainult meie Luckyga tegime rannas kõik, et Emmat merest välja saada. Mina meelitasin maiusega ja Luck jooksis ranna jääribal ja -eenditel klähvides.

Rohkem pilte Meremõisa jalutuskäigust

Oleme sattunud elama väga vahvate elanikega ühte majja. On neid elanikke, kes "no-nii-muuseas-jalutan-teie-akendest-mööda- ja-oh-imet,-on-võimalus-näha-koeri". Siis on üks neljanda korruse perekond (täpsemalt ema koos 3.klassis käiva väga laheda jutuga tütrega), kes pühapäeviti küsivad, mis päeval nad saavad koopereeruda koerte pikemale jalutuskäigule minekul. Ja kui ma olen ladunud ette oma nädalaplaani, siis valivad nad endale sobiliku päeva ja selle saabumisel koputavad nad viisakalt täpselt kokkulepitud kellaajal uksele, et kas nad ikka tohiksid meiega jalutama tulla. Sel reedel jätsid nad isegi ära oma suvekodusse sõitmise või täpsemalt lükkasid sõidu edasi, selletõttu, et nad soovisid meiega jalutama tulla.
Siis elab meil majas perekondi väikeste lastega, kellele siis nende emad-isad tahavad kutsusid näidata.
Selline mõnus ühtehoidev elanikkond, kel ei ole selle vastu midagi, kui koerad oma märgade ninadega välisuksele niiskeid plekke teevad. :)