Monday, May 12, 2014

Kuhu kadus tikutopsi poiss?

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Tallinn-Tartu maantee äärest Viljandi pöörangul liiklust reguleerinud mulgikuues tikutopsi poiss on oma ametipostilt maha võetud. Just nimelt maha võetud. Sest kui ta ise oleks ameti maha pannud, siis oleks tehtud uus konkurss ning tema asemel oleks keski teine autojuhtidele viibelnud. Ma saan aru, et kohalikel omavalitsustel on rahaga kitsas ning sotsiaalsed töökohad ei õigustanud end, aga see poiss seisis küll igati tänuväärsel ametipostil. Kuna poiss oli tee äärest kadunud, siis suutsin Viljandi teeotsast rahuga mööda söita.

Sama suur oli minu üllatus, kui Lucky otsustas esimeselt rajalt haihtuda sama moodi nagu tikutopsi poiss Viljandi tee äärest. Oli koer....enam ei ole koera. Seda muidugi oli ette aimata. Enne Viljandi võistlust sai tehtud täpselt kolm välitrenni ja õhus on tunda kevadet, mida koerapoisil tuleb ilmtingimata nuusutama tõtata. Igatahes...sinna tärkavasse kevadesse see koer haihtus.

Teine rada: pikk sirge jooks, kerge ovaalne kaar ja pikk lõpusirge. Ehk esimene rada tagurpidi. Ma vist ei tohiks viriseda teemal, et oleks soovinud radu, kus rohkem kohti, kus võimalik koeral kõrvust haarata ja rohkem juhtida, kui et rajal laperdades ringjoones joosta :)

Teise raja video: https://www.youtube.com/watch?v=C66jduugjfY&feature=youtu.be

Ma pole vist kunagi nii konkreetselt ja valjult koerale käsitlusi andnud, kui sel korral. No ikka selleks, et lillelaps lilli ja liblikaid nuusutama ei läheks. Aga vähemalt püsis rajal... suurema osa ajast. Kaks tõrget...ei sel korral püsisid tõkke pulgad kenasti omal kohal. Tõrked pigem siis nende hetkede eest, mil koer kõhkles - kas minna kevadet nuusutama või siis teha agilityt.


Agility swap võtab aega

No, ei tule kergelt see agility swap ehk agility inventari vahetus. Aga ehk on seda veel liigvara paluda? 

Emmaga agility harrastamine meenutas pigem agilityjoogat, mis koosnes agility ja elumõtte filosoofiast ning rahulike, lõõgastavate agilitypooside võtmise kombinatsioonist.

Lucky on aga teine tera...ja mul on hea meel, et minusugune pime kana selle tera leidis. Hetkel iseloomustab meie tegevust agiilne kehade balansseerimine leidmaks ühtset võnkumislainet.

Selliseid korralikke, pikki, omanikku ähkima ajavaid (kui see on muidugi eesmärk omaette), kogemusi rikastavaid agilityradasid oleme Luckyga saanud joosta vaid loetud korrad. Seega, oleme hetkel eraldi pasunaid puhunud ja lühikesi muusikapalu harjutanud, aga ooperi kokkumängu pole piisavalt saanud harjutada. Aga küll jõuame.

Kuna hetkel oleme koer-poiss Luckyga agility kogemuste saamise faasis, siis hetkel proovin pihta saada: 
  • millal tuleb rajal tõmmata käsipidurit ning millal liduda nii nagu oleks viimane päev;
  • kas usaldada koera 100% või lähtuda põhimõttest - usalda, aga siiski kontrolli;
  • millal asendada mugavad võtted koerale kiirust andvate võtetega;
  • kas väljatöötatud "enne starti strateegia" töötab kaljukindlalt või leidub kaljus nukke, mis vajavad veel lihvimist;
  • miks pulgad ei püsi seal, kus nad peaksid püsima;
  • kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha...
Maardu võistlus näitas selgesti, et nendele küsimustele tuleb veel vastuseid leida :)
Võistlusvideo tulekul.


Aga vahepeal läks soojaks ning tuletasime meelde, mida eelmisel suvel sai õpitud.