Sunday, October 12, 2014

Being good isn't enough anymore

Tundub, et meie peres on alanud uus aeg - "Being good isn´t enough anymore" ehk ära ilma auhinnata koju tule.



Uue ajastu avapaugu tegin mina septembri keskpaigas oma Digitegu 2014 auhinnaga, mis õnnestus saada ühe eelmisel aastal loodud digirakenduse eest. Sellest pikalt ei räägi. Kes see ikka viitsib lugeda, kuidas üht FB äppi tehakse :)



Järgmisena üllatas Luck-poiss, kes lidus meie oma klubi korraldatud agilityvõistlusel Peteris
Akimov´i hüpperaja puhtalt läbi ja tõi koju esimese koha karika. Kuna eelmisel suvisel agilityvõistlusel ei tundnud Lucky TAKO rõngast ära, siis sai seda spetsiell käidud TAKO hallis harjutamas. Tasus ära. Endalegi üllatuseks laabus trikke täis rada kuidagi ladusalt. Tundub, et mida raskem rada, seda rohkem võtan mina end kokku ja kui mina ei laperda rajal, siis võtab ka Lucky end kokku. Kui lubate, siis ma ühe osa sellest karikast võtan enda nimele. Kolmandik kuulub aga Ingale, kes on nõuks võtnud trennides meist võtta kõik, mis meist annab võtta. Ja meie anname just nii palju, kui meil on anda. Pulss on küll laes, hing paelaga kaelas ja veremaik suus, aga olen hirrmus tänulik.
  


Sellele Lucky- Minu ja Inga võidule järgneval nädalavahetusel tuli Heiki koju Kuldmunaga. Sel hetkel sai selgeks, et käimas on peresisene võistlus - kes toob koju rohkem võite. Kuldmunast ka pikemalt ei räägi. Töö eest saadud võit ja mis sest ikka pikalt heietada.



12. oktoober tõi uue karika. Sellele kuupäevale eelnesid päris mitu sündmust, mis ühel või teisel viisil mõjutasid 12. oktoobri võitu:
  • minu juht otsustas, et ma ei saa enam lihtsalt head tööd teha, tuleb olla väga hea ning saatis mind kahepäevasele Põhjamaade konverentsile Soome, kust ma kodumaale saabusin kell 1.00 öösel. Konverents oli väga hea. Mõtlema panev nii tööalaselt kui ka rakendatav agilitys. Ning öine saabumine jättis oma jälje mu magamistundidele.
  • mõned tunnid magamist ja sõit Haapsallu ema sünnipäevale, kus sünnipäevalaud on sõna otseses mõttes toidust lookas
On ilmselge, et 12. oktoobri võistlusest midagi head ei ole loota. Väike unevõlg ja sünnipäeva lisakilod. Lähen võistlusele üsna ei-midagi-ütleva olekuga. Isegi pisikest närvi ei ole. Tuleb, mis tuleb. On olnud nii kiire, et ma isegi pole jõudnud uurida, kes meil kohtunik on.
Tunnistan. Piinlik.
Luban end parandada.
Rada - ei midagi ülemäära keerukat. Vähemalt minu silm ei registreeri ühtegi lõksu, mida peaks ekstra kartma. Igaks juhuks rõhutan rõngast. Kuna Lucky on teada tuntud suurte-kaarte-mees, siis soovin vaid, et enne pikkushüpet oleva hüpe TAK-TAK oleks võimalikult tihke. Video küll jooksust ei ole, aga mulle endale tundus see väga tipp-topp TAK-TAK ning sama tunnistas ka Riina, kes raja ääres meie jooksu vaatas. See, et me ka korraliku ajaga raja läbisime sai selgeks alles võistluse lõpus. Ausalt, ei jõua mina raja lõpus visata pilku tabloole. Mul on tegemist, et koera premeerida, rajalt võimalikult kiirest ära minna ja veel samal ajal saja seitsme asjaga tegeleda.


Paar sekundit läheb mööda ja Facebooki ilmub õnnitlus treener/kasvatajalt. Tänapäeva online-nutiajastul ei jää miskit saladuseks. Kõik on teada ka kilomeetrite taha. Teen järelduse: treener/kasvataja silmad on kõikjal. God!




Koju jõudes näen, kuidas Heiki kalkuleerib, mitu auhinda on minul ja Luckyl juba koju toodud ja millega tema järgmise võidu välja võlub.


* tegelikult ei ole meil peresisest võistlust "kes kaalukama auhinna koju toob". Sügishooaeg lihtsalt on kujunenud selliseks.












No comments:

Post a Comment